Ajatu idamaine muinasjutt

Toomas Kuter

Giacomo Puccini ooper “TURANDOT” Moskva Suures teatris. Dirigent Aleksandr Vedernikov, lavastaja Francesca Zambello, osades Ljudmila Magomedova, Roman Muravitski, Lolitta Semenina, Vadim Lõnkovki jt, etendus Moskvas 12. I.  

 

Geniaalse Itaalia veristi Giacomo Puccini viimane ooper “Turandot” esietendus 1926. aasta 25. aprillil Milano Teatro alla Scalas. Dirigendipuldis seisis maestro Arturo Toscanini. Puccini kirjutas kõnealust ooperit aastatel 1921 – 1924. Pärast helilooja surma 29. novembril 1924 lõpetas selle tema eskiiside põhjal Franco Alfano. Helilooja ning libreto autorid Giuseppe Adami ja Renato Simoni, kes loo Carlo Gozzi muinasjutu aineil kokku panid, on loonud inimlikult mõistetava ja eluliselt kütkestava teose, mille võidukäik maailma ooperilavadel kestab siiani.

 

Emotsionaalne ja tundlik

Aleksandr Vedernikov

 

Kauges ja eksootilises Hiinas elab külm ja südametu printsess Turandot, kes on nõus abielluma vaid selle printsiga, kes vastab õigesti tema kolmele mõistatusele. Kes proovima tulevad, kuid hakkama ei saa, peavad oma elu timukale ohverdama. Nõnda on imperaatori tütre kapriiside tõttu surema saadetud palju noormehi.

Muinasjutu süngevõitu ja dramaatiline algus oli Suure teatri lavastuses lahendatud verevates toonides. Suhteliselt lihtsa, kuid huvitava ja mõjuva lavakujunduse taustal (kunstnik Georgi Tsõpin) andis palju juurde läbimõeldud varjundirohke valgus (valguskunstnik Rick Fisher), mis igas vaatuses vastavalt sisule varieerudes i-le tegelikult punkti peale pani. Kostüümid mõjusid muinasjutuliselt ajatutena (kostüümikunstnik Tatjana Noginova), haakudes “Turandoti” loo aegumatu sisuga hästi.

Ooperile omane romantiline meeleolu tekkis kohe alguses, kui teatri peadirigent Aleksandr Vedernikov taktikepi tõstis ja vaatajad muinasloosse kandis. Vedernikovi ülimalt emotsionaalne ja tundeline dirigeerimismaneer, pompoossed forte’d ja hingestatud piano’d, mida ta orkestrist välja võlus, lõid etendusele tugeva muusikalise vundamendi, mille peale solistidel oli kerge ehitada. Vedernikov arvestas paindliku dirigendina solistidega.

 

Roman Muravitski ja staarid

 

Laval aga voolab veri, sest Pärsia prints printsess Turandoti mõistatusi polnud osanud lahendada. Lisaks jäisusele on Turandotil veel üks nõiduslik omadus: tema ebamaise ilu vastu ei suuda külmaks jääda ükski mees, ka mitte prints Calaf, kes Turandoti ilust lummatuna otsustab võita naise südame. Kuigi Calafi isa kuningas Timur ja orjatar Liù ning imperaator Altoumi ministrid Ping, Pang ja Pong teda keelavad ning timukaga hirmutavad, on Calaf endas kindel. Tema armastus Turandoti vastu suudab viimase südame elule äratada. Kõigil, kellele Calaf kallis, ei jää üle muud, kui talle kaasa tunda, sest noor prints on otsustanud riskida.

Prints Calafi rollis esinenud Roman Muravitski on Eesti publikule tuttav Radamesina Verdi “Aidas” ja Simsonina Saint-Saënsi ooperis “Simson ja Delila”. Ent Calafina Moskva Suures teatris üllatas ta tõeliselt. Tenoritele on Calafi partii üks raskemaid. Muravitski tenor kõlas kogu etenduse jooksul võimsalt, kirkalt ja itaalia ooperi parimaid traditsioone silmas pidades. Tema Calafi aaria kujunes fantastiliseks nagu kogu tema esitatud partii. Eesti etendustel pole tal senini niisugust kõla ja sugestiivsust olnud. Muravitski Calafi puhul oli tegu tõelise ooperitenoriga selle sõna parimas tähenduses ja Muravitski Calaf oli selle etenduse mõjuvaim elamus ning õigustas sajaprotsendiliselt Moskva Suure teatri kaubamärki.

Printsi hoiatab isegi imperaator Altoum, ent mees ei kuula valitsejat. Hingetu Turandot annab ühe mõistatuse teise järel, armunud ja armastuse jõust kantud Calaf teab kõiki vastuseid: lootus, veri ja Turandot ise. Calaf on võitnud ning ülbe printsess alistatud.

Turandoti osas laulis Moskva primadonna Ljudmila Magomedova, kelle võimas ja wagnerlik hääl selleks partiiks hästi sobib. Turandoti II vaatuse stseeni ei armasta sopranid just sageli esitada selle ekspressiivsuse, tessituuri ja pingestatuse pärast. Magomedova puhul jäi mulje, nagu oleks tal kõik see, mis teiste sopranite jaoks raske, iseeneslikult olemas. Piisavalt oli ta hääles ka külmust ja metalli, mis Turandoti loomusele iseloomulik. III vaatuses, kui armastuse leek printsessis naise äratas, muutus ka tema hääl, kuhu ilmusid piano’d ja inimlikult soojemad nüansid, millesse jäi kõigele vaatamata ka osake endisest Turandotist.

Ent printsess ei kavatse leppida. Ta anub imperaatorit, et too lubaduse murraks, kuid aristokraadi vanne jääb peale. Calafile on aga vaja naise armastust. Nõnda teeb Calaf Turandotile ettepaneku, mille kohaselt ta sureb, kui printsess koidikuks tema nime teada saab.

Ärevas linnas ei uinu keegi: Turandoti ette tuuakse Timur ja Liù, keda Calafiga koos on nähtud. Liù teab printsi tegelikku nime, kuid ei ütle seda, sest armastab printsi. Armastusele truuna tapab Liù enda.

Lolitta Semenina Liù rollis oli selle solistide koosluse kolmas staar, kelle puhul eriti toimisid piano’d ja mõtestatud fermaadid, mis kogu Liù partii sootuks teisele tasandile asetasid. Mõlema Liù aaria ajal suutsid Semenina ja Suure teatri orkester tekitada õhkõrnad ja sedavõrd pingestatud piano’d, mis suisa külmajudinad tekitas. Ning publik polnud aplausiga kitsi.

Magomedova, Semenina ja Muravitski moodustasid kolmiku, millest õhkus ooperlikku tundlikkust, partiide mõtestatust, musitseerimise lihtsust ja kirglikkust.

Lisaks staaride triole mõjusid hästi ministrite partiisid esitanud Nikolai Kazanski, Vadim Tihhonov ja Marat Galiahmetov, samuti Vadim Lõnkovki (Timur).

Vene ooperisolistide puhul on kõige nauditavam nende vokaalkool. Etendusel osalenud trupis polnud ühtegi solisti, kes oleks laulnud kooliliselt nõrgalt.

 

Mõjuvad sümbolid

 

Liù surma järel tärkab Turandotis inimlikkus, mis pärast Calafi suudlust kireks ja armastuseks paisub. Ning hommiku saabudes teab Turandot võõramaise printsi nime, öeldes, et see on armastus.

Ooperi viimane vaatus pakkus laval veel ühe valguse, kostüümide ja kujunduse koostööna sündinud sügavalt sümbolistliku visiooni. Ligi kuus meetrit pikad idamaised dekoratsioonid pöördusid 180 kraadi ning muusikale vastavalt kandus kogu tegevus otsekui uude ajatusse ajastusse. Must sai valgeks, kurjus headuseks, vihkamisest sai armastus. Nõnda tõi lavastaja välja inimloomuse kaks poolust, mis vahel muutumiseks vaid väikest pööret vajavad. Kuigi selle muinasloo puhul oli piisavalt pisaraid ja süngust, tekitas lavastuse lõpplahendus helge ja positiivse tunde.