Ääremärkusi teaduse vahelt – Van Gogh ja sõrmkübaratäis kunstiannet

LAURI LAANISTO

Teadlasena filme vaadata on sageli ühtaegu naljakas ja piinlik. Muidugi pole see nii kõikide filmidega, vaid mõnega, mis on näiteks teadusetegemisest üldiselt või konkreetsemalt mind ennast puudutavast valdkonnast. Näiteks on tüüpiline, et mis tahes Jeesus Kristust portreteerivas filmis käib möll kõrbes, kus kasvavad kaktused. Teatavasti kasvavad need üksnes Uues Maailmas. Lähis-Ida kõrbetes kasvavad hoopis sukulentsed piimalilled.¹ Eks nad natuke sarnased muidugi on – konvergents ja puha. Rääkimata sellest, et kõikjal maailmas – Vietnami džunglitest kuni Patagoonia tasandikeni – krooksuvad California endeemsed konnad. Loomulikult pole teadlased siin mingi erandid, küllap vaatavad arstid analoogsete tundmustega näiteks sarja „Dr House“,² torulukksepad „porri“ jne.

Sageli valingi vaatamiseks filmi peaasjalikult seepärast, et saada teada, kuidas kujutatakse filmis mõne konkreetse teadlase elu (Freudist ja Jungist rääkiv „Ohtlik meetod“,³ „Eksperimentaator“⁴ Stanley Milgramist), mõnd läbimurdelist teaduslikku eksperimenti kas minevikus ja tegelikkuses („Eksperiment“⁵ 1971. aasta Stanfordi vanglakatsest) või teaduslikke tobedusi tulevikus ja väljamõeldises („Prometheus“,⁶ „Lucy“⁷), või mis tahes muus aja, ruumi ja fiktsiooni ühitamises. Vaimuhammas läheb kohe verele selliste filmide peale. Mõnikord võtab see napakadki mõõtmed, kuna vaatan filme, mille kohta tean ette, et küllap pettun, kuna mingi nipiga need minu huvi vääri. Kas või juba žanrilt. Näiteks vaatasin teaduslikest kaalutlustest lähtudes hiljaaegu eluloofilmi maalikunstnik Vincent van Goghist (1853–1890) pealkirjaga „Igaviku väravas“.⁸ No ei meeldi mulle eluloofilmid! Näitlemise asemel kiputakse võimalikult täpselt imiteerima mingit arhiivimaterjali, mis on nagunii Youtube’is olemas – nagu näiteks parima filmi, lavastaja, stsenaariumi ja peaosatäitja Oscarid saanud „Kuninga kõne“.⁹ Kuid mis peamine: kuna elulugu, vähemalt põhilises osas, on enamasti kõigile teada (eluloofilme tehakse ju ikka kuulsustest), siis poogitakse sinna alatihti juurde mingeid totakaid paljutähenduslikke, sageli eraelulisi stseene, et lugu vaatajale huvitavamaks ja kaasakiskuvamaks teha, ent mille tõttu läheb film hoopis üle võlli camp’iks.¹⁰

Sõrmkübara tinktuur …

„Igaviku värava“ lühitutvustuses kirjutati igatahes midagi sellist, et eluloofilm portreteerib perioodi Vincent van Goghi elust, mil ta arendas välja talle eriomase värvipaletiga maalimisstiili. Eks seda maalimisstiili tea isegi reaalteadlased, nii palju nad ikka kunstist jagavad. Näiteks van Goghi „Iirised“ on vähemalt kahe taimeteaduse põhitõdesid edasiandva õpiku kaanekujunduses. Selle eriomase värvi

paletiga on aga nii, et olen kunagi ei tea kust kuulnud, et selle taga pole mingit suurt kunstilist geniaalsust, vaid tegu on teatud taimede tinktuuridest tingitud kõrvalmõju(de)ga. Taimede biokeemia ja ei miskit muud.

Esiteks manustati toona XIX sajandi teisel poolel ravimina südamepuudulikkuse ja -rütmihäirete puhul, mis van Goghil teadaolevalt esinesid, sõrmkübarast valmistatud mikstuuri. Sõrmkübar (Digitalis) on teeleheliste sugukonda kuuluv taimeperekond, mille üks esindaja Digitalis purpurea ehk verev sõrmkübar on ka Eestis küllaltki levinud üleni mürgine taim. Villase sõrmkübara (D. lanata) lehtedes leidub ühendit nimetusega digoksiin ja just selle põhjal valmistatud preparaate on juba sajandeid kasutatud südamelihase tegevuse väestamiseks. Südamega ei olnud van Goghil kõik korras, pealekauba on ta sõrmkübarat ka maalinud. Nimelt silmitseb 1890. aastal valminud maalil „Dr Gachetʼ portree“ van Goghi elu lõpukuudel ravinud arst, seesama dr Gachet, mõtlikult sõrmkübara­kimbukest. Kokkusattumatusele viitavat tähendusrikkust nagu muda.

Sõrmkübara tinktuuri manustamine on küllaltki ohtlik ning tekitab vähemagi ülemanustamise puhul peale muude hädade ka nägemishäiringuid. Silmavaade kisub servadest uduseks, domineerima hakkavad kollased toonid ja sageli on kollakat valgust kiirgavatel asjadel sinakas halo ümber. Ammu teada kõrvalmõju, mida nimetatakse ksantopsiaks ehk kollasenägemiseks, on loodusteadlane ja arst, inglise Linnéna tuntud William Withering (1741–1799) kirjeldanud juba XVIII sajandil.¹¹ Õigupoolest just tema tegigi kindlaks, et sõrmkübar on taim, millega saab leevendada südame rütmihäireid.

Siinkohal väike kõrvalepõige. Seesama Withering uuris üht kohalikku, Inglismaa lääneosas levinud paljudest taimeliikidest kokku segatud tinktuuri, mida kasutati tursete ravimisel. Ta tegi üheksa aasta jooksul põhjalikke eksperimente ja vaatlusi: kogus tinktuuri valmistamisel kasutatavate taimede osi eri aegadel, prepareeris neid eri viisil, tegi hoolikaid ülestähendusi oma patsientide kohta, kellele ta seda tinktuuri manustas. Kuni lõpuks jõudis järeldusele, et ravijõu annab sellele tinktuurile sõrmkübar. Samuti kirjeldas ta prepareerimise ja manustamise protseduure, mis olid patsiendile kõige ohutumad ja tõhusamad. Aga siis tuli Darwin ja pätsas selle teadmise ära! Tegemist on ühe kõige varasema teadaoleva teadusliku plagiaadi juhtumiga.

See ei olnud siiski mitte Charles Robert Darwin ehk see Darwin, kes on Inglise kümnenaelase peal, vaid tema vanaisa Erasmus Darwin, kes oli väga mitmekülgne mees – poeet, insener (muu hulgas ka koopiamasina leiutaja!), loodusteadlane, aga peaasjalikult samuti praktiseeriv arst. Tal oli üks südamehäirega patsient, kelle puhul ta palus konsultatsiooni ka Witheringilt, ja küllap see siis rääkis talle sõrmkübara toimest ning aitas patsiendil terveneda. Mispeale Darwin avaldas kohe artikli (mõni kuu enne Witheringi eespool nimetatud samateemalist traktaati), kus kirjeldas sõrmkübara raviomadusi nendesamade katsete ja vaatluste põhjal, millest Withering oli talle rääkinud. Mehed läksid seepeale tülli ja Erasmus, vana intrigant tegi pärast kõik selleks, et määrida Witheringi renomeed, kuigi teda peeti Inglismaa juhtivaks taimetargaks ja kõige kuulsamaks arstiks väljaspool Londonit.

… koirohi absindis …

Aga tagasi van Goghi juurde. Teiseks võimalikuks taimseks toimeaineks, mille kergelgi üledoseerimisel kipub tekkima kollasenägemine – nii nagu sõrmkübarast eraldatud digoksiiniga – on santoniin, mida saab kõige tõhusamalt eraldada meripujust (Artemisia maritima). Meripuju on koirohuga (Artemisia absinthium) samasse perekonda kuuluv rohttaim, mõlemad kasvavad ka Eestis, kuigi on haruldased ja meripuju lausa kaitse all. Santoniini on kasutatud ka ravimina sooleparasiitide vastu. Van Goghi organismi jõudis santoniin pigem absindi manustamise kaudu, kus seda koirohupõhisuse tõttu ka omajagu leidub, kuigi absindile iseloomulikku värvi ja maitset põhjustab hoopiski tujooni-nimeline ühend. Jällegi – seda, et ekspressionistid liiga palju absinti kaanisid, teavad isegi reaalteadlased.

Kas siis võib olla, et van Gogh „avastas“ talle eriomase värvipaleti mõnel hapramal eluperioodil (mitte et tal neid vähem hapraid väga olnukski¹²), kui ta oli liialt palju sõrmkübara tinktuuri või absinti manustanud? Mõneti on seda raske uskuda, ja seda veidi paradoksaalselt just seepärast, et need ülemanustamise mõjud, vähemalt sõrmkübara puhul, põhjustavad kollasenägemist ja vaatevälja servades pildi hägustumist äärmise järjekindlusega. 1969. aastal juhtus ühes ravimifirmas äpardus, mille tagajärjel sattus tabletipartiisse ülemäära palju digoksiini.¹³ See partii jõudis ligikaudu kahesaja inimeseni, kellest 95% kaebas ksantopsiat – nende nägemismeel oli kolinud van Goghi maalimaailma. Sel juhul võib ju arvata, et mõni teinegi kunstiandega inimene on kunagi meripuju või sõrmkübara tinktuuriga kogemata liialdanud, niisugust eriomast värvipaletti enda ümber näinud, seda joonistanud või maalinud.¹⁴

… või hoopis kromatopsia?

Ühesõnaga, asusin filmi „Igaviku väravas“ vaatama lihtsalt seepärast, et näha, kas need võimalikud hüpoteesid on ka sisse toodud. Paljulubav oli. Alguses möllas van Gogh Pariisis, aga kukkus seal läbi, pettus sealses kunstisüsteemis ja läks üksi ohtlikule rännakule – küllap sellesama igaviku värava poole. Filmi lavastaja Julian Schnabel on ise ka endine maalikunstnik ja tema filmikeelgi on ekspressiivne. Schnabeli ehk kuulsaim film, „Tuukrikell ja liblikas“,¹⁵ mis räägib koomasse langenud mehest, kes väljendab end üksnes vasakut silma pilgutades, tuli kohe silme ette oma servast udutatud avakaadritega, mis pidid väljendama seda, kuidas peategelane end ümbritsevat hoomas. Tõepoolest, niipea kui van Gogh asus oma rännakule, käisid tal peal kõiksugused hood ja ta istus liialt palju kõrtsis – tema maal „Öine kohvik“ (1888) on üks kõige ksantopsilisemaid töid –, hakkasid ka filmikaadri servad säbrutama ja ekraanil domineeris kollakas, ülesäritatud kiirgus.

Hakkasin juba lootma, et kas tõesti … Näidati veel mitut teda ravinud arsti, kes rohupudelitega sahmerdasid, nende hulgas seesama dr Gachet. Aga ei miskit! Biokeemiast, sõrmkübarast, santoniinist ja digoksiinist ei sõnagi. Ei mingit vihjetki sellele, et inspiratsiooni võis anda taimedes leiduvate orgaaniliste ühendite kõrvalmõju. Selle asemel oli järjekordne klišeeline ülistus kunstniku­hingele, mis meeleheite ja -segaduse katarsises keetis kokku midagi erakordset. Äh! Paganama tüüpiline eluloofilm!

Siiski – üks teaduslikumat sorti hüpotees on veel ja seda film ümber ei lükanud. Kromatopsia ehk värvide nägemine objektidel, mis tegelikult värvilised pole. Et Lõuna-Prantsusmaal, Arlesʼi vahemerelises kuivuses ja pilvitus päikesekiirguses absindipohmakast tingitud veepuuduses päevade kaupa mööda kõlvikuid ringi ukerdades sai van Gogh lihtsalt liialt palju päikest ning see põhjustaski tal kromatopsia, nii et kõik kippus silme ees päikesekullasena kiirgama. Ei ole vaja ronida soojadele maadele, eriti veel, kui tervis on niigi kehv. Püsige kodus!

Lauri Laanisto on kiiksuga filmisõber.

1 Üks silmatorkav erand on film, kus Jeesuse tegelaskuju kannab nime Brian – Terry Jonesi „Monty Python’s Life of Brian“ (1979) on filmitud Tuneesias.

2 „House, M.D.“, David Shore, USA 2004–2012.

3 „A Dangerous Mind“, David Cronenberg, Kanada-Saksamaa-UK 2011.

4 „Experimenter“, Michael Almereyda, USA 2015.

5 „Das Experiment“, Oliver Hirschbiegel, Saksamaa 2001.

6 „Prometheus“, Ridley Scott, UK-USA 2012.

7 „Lucy“, Luc Besson, Prantsusmaa 2014.

8 „At Eternity’s Gate“, Julian Schnabel, Prantsusmaa-UK-USA 2018.

9 „The King’s Speech“, Tom Hooper, UK-Austraalia 2010. Youtubeʼis otsida „Georg VI speech 1939“. Nt: https://www.youtube.com/watch?v=opkMyKGx7TQ

10 Üks hiljutine käsitlus ilmus hiljuti: Nicholas Barber , Why biopics go so wrong. – BBC 15. I 2021.

11 William Withering, An account of the foxglove and some of its medical uses. Robinson, Birmingham 1785.

12 Elu tema ümber oli hirmus juba siis, kui ta veel kunstnikuks polnud hakanud – elukoledusi, mis ümbritsesid van Goghi näiteks 1879.-80. aastal Valloonias Borinageʼi kaevanduspiirkonnas misjonäriametit pidades, on kirjeldanud Egon Erwin Kisch raamatus „Pöörane reporter“, Loomingu Raamatukogu 1961.

13 A. H., Lely, C. H. J. Van Enter, Large-scale digitoxin intoxication. – British Medical Journal 1970, 3, 737–740.

14 Ja tõepoolest, näiteks Joris-Karl Huysmansi romaanis „Äraspidi“ (Koolibri 2016, tõlkinud Leena Tomasberg) valib peategelane des Esseintes oma uuele kodule tapeeti, loobudes kohemaid lillast, sest: „Pealegi tundus talle üsna tarbetu selle värvi poole pöörduda, sest kui manustada paras annus santoniini, paistab kõik niigi violetsena ja sedaviisi saab hõlpsasti seinakatte värvi muuta, ilma et tarvitseks üldse midagi ette võtta“ (lk 17)

15 „Le Scaphandre et le Papillon“, Julian Schnabel, Prantsusmaa-USA 2007.