Ülikool kui teaduse koda ja rahvuslik kultuuriistandus

Õppejõududel lasus emakeelse ülikooli algusaegadel topeltkoormus: lisaks teadustööle ja sihiteadlikule kasvatustööle oodati neilt ka eesti rahvuskultuuri loomist ja arendamist.

MARGIT SUTROP

Kui sain 20aastaseks, kirjutasin endale kirja, mille ümbrikule kirjutasin: „Avamiseks 40aastaselt“. Oli aasta 1983 ja mina kolmanda kursuse ajakirjandustudeng.

Panin kirja oma päeviku vahele ja unustasin. Möödus veidi rohkem kui 20 aastat, kui ühel päeval pööningul kaste sortides leidsin ülikooliaegse päeviku, mille vahelt pudenes välja ümbrik. Kui mõistsin, et mind kõnetas minu 20aastane mina, läbis mind imelik värin. Kirja lõppu olin kirjutanud: „Loodan väga, et Eestis kõneldakse 2003. aastal veel eesti keelt.“ 1980ndatel polnud eesti keele säilimine noore inimese arvates midagi enesestmõistetavat – vaid paar aastat tagasi oli avaldatud „40 kiri“, millega püüti eesti keelt venestamise eest kaitsta.

Emakeel kui väärtus

Väärtused on need, mida inimesed hindavad, igatsevad või kardavad kaotada. Paraku on nii, et paljut oskame hinnata alles siis, kui oleme selle kaotanud või kipume ilma jääma.

Emakeele väärtuse mõistmiseks võiks end kujutleda viimase eesti keelt kõnelejana. UNESCO kriteeriumide¹ järgi pole eesti keel ohustatud. Eesti keel kuulub 24 Euroopa Liidu ametliku keele, 400 maailma suurima keele ja 200 riigikeele hulka. Maailmas on vaid 50 keelt, milles antakse kõrgharidust, ja vaid 40 keelt, mis on keeletehnoloogia keeleks. Ja meie armas eesti keel on nende hulgas! Aga meie keele püsimine sõltub sellest, kas me oma emakeelt väärtustame.

Selle eest, et eesti keel on jäänud püsima ja sedavõrd arenenud, oleme kindlasti tänu võlgu nii neile, kes saja aasta eest tegid julge otsuse muuta Tartu ülikool eestikeelseks, kui ka neile, kes aitasid kaasa Eesti taasiseseisvumisele ja päästsid meid järjekordsest venestamise katsest. Rahvusülikooli sajas aastapäev on justkui vastus esimese eesti luuletaja Kristjan Jaak Petersoni küsimusele: „Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?“

Eestikeelne ülikool

See, mis praegu tundub enesestmõistetav, ei olnud seda sada, veel vähem kakssada aastat tagasi. Eesti keelt hakati Tartu ülikoolis õpetama 1803. aastal. Esimene eesti keele lektor oli sakslane Friedrich David Lenz, kelle ülesandeks oli õpetada praktilist eesti keelt teoloogiaüliõpilastele.

1837. aastal sai esmakordselt eesti keele lektoriks eestlane, Dietrich Heinrich Jürgenson. Viis aastat hiljem kutsuti eesti keele lektoriks Friedrich Robert Faehlmann, kes ühendas praktilise eesti keele õpetamise eesti keele grammatika uurimisega. 1874. aastal sai eesti keele lektoriks Mihkel Veske, kes pidas loenguid fennougristika paljudel aladel. Loengutel hakkas pastoriks õppivate sakslaste kõrval käima ka keelehuvilisi eestlasi.

Üle saja aasta oli Tartu ülikoolis eesti keele lektor ainus eesti keeles õpetanud õppejõud. Eesti ja soome-ugri sugulaskeelte ning kultuuride õpetamine ja uurimine professuuride tasemel oli suur unistus, mille teostumise eest võideldi rahvuslikust ärkamisajast peale. 1917. aasta märtsis toimus esimene eesti üliõpilaste kongress, kus nõuti, et Tartu ülikooli ajaloo- ja keeleteaduskonna juures avataks soome-ugri osakond kuue õppetooliga. Ajaloolane Helmut Piirimäe iseloomustab seda sündmust kui olulist verstaposti rahvusülikooli loomise teel: „Nõudmine ei toonud küll mingit tulemust, kuid ilmutas küpsenud arusaama rahvusteaduste vajalikkusest. See oli esimene samm eesti ülikooli poole.“²

Sealt edasi hakati ka teistes teaduskondades unistama eestikeelsetest professuuridest, mis tegeleksid kodumaa ühiskondlik-majandusliku olukorra, tervishoiu, põllumajandusolude ja looduse uurimisega. Hakati rääkima ka eri teadusalade eestikeelse terminoloogia arendamise vajadusest. Rahvusülikooli mõtte teostumise võimalikkusesse 1917. aastal veel ei usutud. Tulevase Eesti Vabariigi esimese haridusministri Peeter Põllu sõnul „peeti loomulikuks, et ettearvatavas tulevikus jääb vene keel ülikoolis valitsevaks ehk keskkeeleks, ja et Tartu ülikool peab peale kohalikkude balti rahvaste rahuldama õpihimulisi ka Vene siseriigist“.³

Eesti rahvusülikooli loomise mõte hakkas idanema alles pärast Eesti iseseisvuse väljakuulutamist 24. veebruaril 1918. Eesti ülikooli sünd sai võimalikuks tänu Vabadussõjale. Vahemärkusena, rahvusülikooli tänavuse juubeli raames taasavati ülikooli peahoone aula seinal mälestusmärk Vabadussõjas langenud üliõpilastele. Esimest korda oli see avatud 1939. aastal, mil tähistati rahvusülikooli 20. aastapäeva, kuid eemaldati seinalt juba mõni aasta hiljem.

Rahvusülikooli ei loodud ilma vaidluste ja võitlusteta, tuli seljatada hulk raskusi: ei jätkunud õppejõude, ülikooli varad olid viidud Venemaale, mitu ülikooli hoonet olid kasutusel sõjaliseks otstarbeks, valitses suur majanduslik kitsikus.⁴ Veel emakeelse ülikooli piduliku avamise ajal 1. detsembril 1919 oli suurem osa üliõpilasi ja vilistlasi alles rindel. Seda imetlusväärsem on, et leidus neid, kes uskusid eesti rahvusliku ülikoolihariduse ja teaduse tulevikku ja suutsid selle peaaegu ilmvõimatuna näiva ettevõtmise – rajada eesti ülikool – teoks teha.

Eesti teadlaste kujunemine

Emakeelse ülikooli loojate ees seisis küsimus, kust leida ülikoolile sobivad õppejõud, sest eestlaste seas nappis nõutava teadusliku tasemega inimesi. Valida oli kolme võimaluse vahel: kas jätta need õppetoolid, kuhu ei leidunud sobivaid eestlasi või eesti keelt kõnelda oskavaid muulasi, esialgu tühjaks ning loota, et neid saab täita edaspidi; täita osa õppetoole välismaalastega või madaldada professoritele esitatavaid nõudmisi.

Peeter Põllu sõnul otsustati teise võimaluse kasuks, sest „nii võis loota, et ülikooli juures kujuneb algusest peale tugev eesti teadlaste tüvi, mille najal läheneda täielikule eesti ülikoolile, rahuldades ühtlasi algusest peale kõrgema hariduse vajadust”.⁵ Põld osutas, et „ülikooli avamine oma jõududega, palja rahvusliku sildi pärast, mitte üksi tema teaduslikku taset ei alanda, vaid ka teaduslikult tüseda, universitas’e nime vääriva ülikooli tõusmist viivitab“, mistõttu tuli leppida sellega, et osa õpetust saksa ja vene keeles anti. Samas aidati igati kaasa eestikeelse järelkasvu kasvatamisele.⁶ Eestikeelsete õppejõudude kasvatamiseks avas haridusministeerium ülikooli soovil krediidi, mille toel paljud õppe- ja teadustööst huvitunud Tartu ülikooli lõpetajad said stipendiume enesetäienduseks nii kodu- kui ka välismaal, et valmistuda doktoritöö kaitsmiseks ja tutvuda teadus- ja õppetöö korraldusega välismaal.

Isegi rahvusteaduste professuuridest täideti eestlastega algul vaid kolm: eesti keele professor oli Jaan Jõgever, uurali keeleteaduse professor Julius Mark (korraline professor alates 1923) ja eesti kirjanduse professor Gustav Suits (korraline professor alates 1931). Ülejäänud kohtade täitmiseks otsiti abi Soomest, Rootsist, Ungarist, Venemaalt ja Saksamaalt.

Rahvusülikooli haridusidee

Emakeelse ülikooli avakõnes rääkis kuraator Peeter Põld üksikasjalikult sellest, mis on ülikool. Ülikooli iseloomustamiseks kasutab Põld kahte metafoori: „ülikool on teaduse koda“ ja „ülikool on rahvuslik kultuuriistandus“.⁷ Nende kahe väljendi abil võtab ta kokku ülikooli kaks ülesannet: esiteks olla „erapooletu teaduste kodu, … mis ei tee vahet, kes siin õpetab, mis keeles õpetab, kui see aga teadus on, mida ta õpetab“; teisalt aga olla „rahvuslik kultuuriistandus“, teenida rahvast, „valgustades oma ümbruse nähtusi ja tõmmates noorust kaasa oma paleuste sihile“. Põld rõhutab, et sellisena on ülikool „vaimne hoone, aade, mis kehastust otsib, ülesanne“ ja et Tartu ülikoolist peab saama originaalne, isikupärane institutsioon, mis ei kopeeri ühtki teist organisatsiooni. Selles piltlikus kirjelduses on suurepäraselt kokku võetud ülikooli ees tänapäevani seisvad ülesanded olla korraga rahvusvaheline teadusülikool ja oma rahvast teeniv rahvusülikool.

Oma avakõnes ei puudutanud Põld kordagi seda, mis on ülikooliharidus. Samas on ta paljudes teistes kõnedes ja kirjatöödes mõtestanud haridust ning avanud hariduse, kasvatuse ja kultuuri seost, mistõttu saame taastada selle mõtteloolise konteksti, kus rahvusülikooli loomine aset leidis. Kasvatus on Põllu järgi „teadlik, meelega mõjuavaldus täiskasvanud inimese poolt … kasvava inimese peale mingis soovitavaks peetavas sihis“.⁸

Artiklis „Kultuur ja rahvahariduse korraldus“ (1911) osutab Põld, et kasvatus peab tagama kultuuri edasikandmise isiksuselt isiksusele, avaldama isiksusele kavakindlat mõju eesmärgiga, et seni loodud kultuur kujuneks üksikus inimeses elavaks kultuuriks. „Haridus … on kasvatuse läbi omandatud kultuur,“ ütleb Põld.⁹

Peeter Põld viitab haridusest rääkides saksakeelsele sõnale Bildung, mis osutab inimese vaimlis-intellektuaalsele vormumise protsessile, mille lõpptulemus – saavutatud olek – on haritus. Latinist Manfred Fuhrmann¹⁰ osutab, et mõistepaaril haridus-kultuur on saksa keeles oma eripära, mis kujunes XVIII sajandil valgustuse ja sekulariseeriumise tulemusel, mis asendas õpetlased haritlastega. Saksakeelne sõna „Bildung“ osutab Fuhrmanni järgi nii hariduse ideele (viide Platonile) kui ka hariduse kaanonile. Kultuur seevastu on kujutluse kaudu saavutatud abstraktsioon, süntees erinevatest nähtustest. Inimene saab kultuurist osa hariduse kaudu: kas haritud inimeses haridusidee kohalolu kaudu või järgides kokkulepitud hariduskaanonit (mis sisult on kultuurikaanon).

Wilhelm von Humboldti sõnul on haritud inimene see, kes püüab „ümbritsevat maailma nii palju kui võimalik mõista ja sellega nii lähedalt kui võimalik ühendusse astuda“.¹¹ Haridus annab orientiirid ja orienteerumisvõime, aidates inimesel teha teadlikke valikuid.

Saksa haridusfilosoofilist diskussiooni tundes mõistame, mida Peeter Põld pidas silmas, kui ütles, et haridus on kasvatuse kaudu omandatud kultuur: „Antud hariduse definitsioon määrab asja ainult vormiliselt ära. Mida sisuliselt hariduseks ja keda haritud inimeseks pidada, see oleneb meie kultuuriväärtuste hindamisest.“⁹ Haritusest rääkides viitab Põld neokantiaanlikule saksa filosoofile Friedrich Paulsenile, kelle järgi haritud inimene on isiksus, kes on oma loomuse, temperamendi ja anded kasvatuse ja enesekasvatuse teel täiuseni välja arendanud, omades ka kõlbelist iseloomu, mis hoolib üldsuse heast käekäigust ja õnnest. Põld võtab haritud inimese kirjelduse nii kokku: „Kes niisuguseks on kujunenud, sel seisavad üldise ja isikulise kultuuri ülesanded silma ees, see tahab ja suudab ka nende kallal ühes töötada. Nõnda haritud iseloomusid kujundada on kasvatuse siht.“⁹

Saksamaal arutleti Wilhelm von Humboldti eestvõtmisel selle üle, mismoodi korraldada ülikooli institutsioon ümber nii, et oleks tagatud õpetamise ja teadusetegemise ühtsus (ülikoolis õpetab teadus!). Eestis pidi aga emakeelne ülikool aitama kaasa rahvuskultuuri loomisele (sh emakeelse teadusterminoloogia väljatöötamisele). Uus hariduskaanon, mis sisult oli kultuurikaanon, pidi aitama kasvatada uut rahvuslikku haritlaskonda, s.t mitte ainult eriteadmistega varustatud asjatundjaid, vaid haritlasi, kellel oleks „kindlaks iseloomuks kujunenud individualiteet“.⁹

Õppejõududel lasus emakeelse ülikooli algusaegadel topeltkoormus: lisaks teadustööle ja sihiteadlikule kasvatustööle oodati neilt ka noortele kasvatuse kaudu edasiantava eesti rahvuskultuuri loomist ja arendamist. Kui võrrelda rahvusülikooli algaegade ülesandeid praegustega, siis näeme, et nüüd oodatakse õppejõududelt rohkem panustamist maailmateadusse ja vähem üliõpilaste sihikindlat kasvatamist. Vajadus kõlbelise iseloomuga rahvuskultuuri eest hoolt kandvate haritlaste kasvatamise järele pole aga kuhugi kadunud.

Ühelt poolt lasub meie rahvusülikooli akadeemilisel perel ka nüüd kohustus kasvatada rahvuslikku haritlaskonda ja arendada eestikeelset teadusmõtet ning terminoloogiat, teisalt peame olema diskussioonis teiste maade teadlastega ja avaldama oma teadustöö tulemusi maailma keeltes. See on suur koorem, aga ka suur võimalus, sest just tänu sellele, et meie teadus toetub unikaalsele rahvuskultuurile ja kohavaimule, on meie teadlastel suur võimalus öelda maailmale midagi uut ja huvitavat.

Tartu ülikooli uuestisünd 1919. aastal eesti ülikoolina kindlustas mitte ainult eesti keele, vaid meie väikerahva püsimise – kasvatas rahvuslikku haritlaskonda, tagas emakeelse kõrghariduse, teaduse ja kultuuri arengu ning, mis kõige tähtsam, rajas tugeva aluse iseseisva rahvusriigi toimimiseks.

1 UNESCO Ad Hoc Expert Group on Endangered Languages, Language Vitality and Endangerment. Paris 2003.

2 Eesti ülikooli algus. Tartu Ülikooli uuestisünd rahvusülikoolina 1919. Helmut Piirimäe (koost). TÜK, Tartu 1994, lk 19.

3 Peeter Põld, Tartu Ülikool 1918–1929. Rmt-s Peeter Treiberg, Hans Kruus (toim), Eesti Vabariigi Tartu Ülikool 1919–1929. Tartu Ülikool, Tartu 1929, lk 2.

4 Helmut Piirimäe, Väitlusi rahvusülikooli tekkeloo ümber. Akadeemia 1990, nr 5, lk 986–1002.

5 Peeter Põld, Tartu Ülikool 1918–1929, lk 12–13.

6 Peeter Põld, Meie kõrgema hariduse poliitika, Lastest tuntakse meid, koost. T. Tender, Ilmamaa 2006, lk 228–230.

7 Peeter Põld, Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli avamisel, Lastest tuntakse meid, koost. T. Tender, Ilmamaa 2006, lk 156-157.

8 Peeter Põld, Üldine kasvatusõpetus. Tartu Akadeemiline Kooperatiiv, Tartu 1932, lk 19.

9 Peeter Põld, Kultuur ja rahvahariduse korraldus, rmt-s Lastest tuntakse meid. Koostanud Tõnu Tender. Ilmamaa 2006, lk 25–26.

10 Manfred Fuhrmann, Bildung. Europas kulturelle Identität. Reclam, Stuttgart 2002, lk 36–37.

11 Wilhelm von Humboldt, Theorie der Bildung des Menschen (Bruchstück), Gesammelte Schriften, vols. I–XVII. Berlin 1903–1936, vol. I, p. 283.