Udmurtide kogukondlikud ohvripalvused

Ühispalvuse eesmärk on pöörduda taevajumaluste poole ja paluda neilt head tervist loomadele ja inimestele ning soosingut põllupidamisele.

EVA TOULOUZE, LAUR VALLIKIVI

Vene õigeusk on Udmurdimaal saavutanud täieliku mõjuvõimu. Võimalik, et alles on jäänud vaid üks ristimata küla. Küll leidub aga ristiusust pea puutumata udmurdi usutraditsiooni väljaspool Udmurdimaad, aladel, kus valdav religioon on ajalooliselt olnud islam ja kuhu udmurdid põgenesid muu hulgas vägivaldse ristiusustamise eest. Nõnda on see Baškortostani udmurtide seas teisel pool Kama jõge, kellest siin ka kirjutame.

Seal on turgikeelsete rahvaste naabrus ja venelaste vähesus kaitsnud udmurte õigeusu mõjude eest ja võimaldanud tallel hoida oma usutraditsioone. Omamoodi on see järjekordne tõestus, et islam on sageli olnud teiseusuliste suhtes sallivam kui kristlus. Tatarlased ja baškiirid võisid näha naaberküla lähedal metsasalus udmurte palvusi pidamas. Väidetavalt nad isegi praegu ootavad neid palvusi, et põua käes kannatavas kandis tuleks mahedat vihma. Peale kogukonna palvuste toimetavad udmurdid varjatumaid kombetalitusi, mis leiavad aset kalendriaasta jooksul või inimese elu pöördepunktis.

Udmurtide kogukondlikud palvused

Kogukondlikud palvused on viimase saja aastaga läbi teinud pika kireva teekonna. Muidugi saatis siingi Nõukogude võim korda oma hävitustöö: palvuste pidamine keelustati, neil käijaid hirmutati, noori kasvatati ateismi ja materialismi vaimus, nagu ikka. Ometi oli see kõik ka veidi suvaline ja mitte sedavõrd süsteemne, nagu võiks arvata. Nendes oludes leidus julgeid ohvripappe, kes tegevust jätkasid ja andsid edasi oma teadmisi. Nõnda kujunes Baškiiria udmurtide külades välja suhteliselt kirju pilt: mõnes säilis kogukondlike palvuste pidamine läbi kogu Nõukogude aja, teistes katkes traditsioon 1980. aastatel, kolmandates aga aastakümneid enne seda. Eelmise sajandi viimasel kümnendil, mil hakati taastama ühispalvusi ka seal, kus need olid ammu ununenud, kirjusus mõne koha pealt suurenes ja teisalt jälle kahanes.

Katkematud rituaalid

Kas traditsioon säilis või mitte, sõltus ennekõike traditsioonikandjate visadusest. Heaks näiteks sellisest jonnist on Balzjuga küla endise ohvripapi Nazip Sadrijevi tegevus (kes, muide, on omausu säilitamise eest pälvinud 2016. aastal ka hõimurahvaste programmi Ilmapuu auhinna). Mees hakkas palvusi pidama, kui oli vaid 24aastane ning tegi seda 60 aastat järjest, trotsides kompartei survet. Tema ei olnud ainus – nõnda pidasid kogu Nõukogude aja vastu mitmed ohvripalvusepidajad Baškiiria põhjaosas asuvas Tatõšlõ rajoonis. Peeti ühe küla palvusi (gurt vös), aga ka mitme küla palvusi (mör vös).

Tänapäevalgi toimuvad nendes külades palvused, mida oleme palju kordi pealt vaadanud ja filminud. Ühispalvuse eesmärk on pöörduda taevajumaluste poole ja paluda neilt soosingut – õrna sooja vihma, head saaki, tervist loomadele ja inimestele. Olgugi et rituaalide keskmes on ohvripapp ja tema abilised, ühendavad need külakogukonda või lausa mitut küla. Pea kõik külaelanikud annetavad vilja, võid ja raha ohvrilooma ostmiseks. Andamit kogutakse enne palvust ning palvuse lõpus söövad annetajad nendest andidest valmistatud lihaga putru. Palvuse ettevalmistamises osalevad ainult ohvripapid ja nende abilised, kes etapiviisi loevad taevajumal Inmari poole palveid. Rahvas koguneb alles siis, kui puder hakkab valmima, et koos süüa ja põlvili maani kummardades viimases palves osaleda. Rituaal on pikk ja keeruline, mis külati erineb, seda osalt traditsiooni paikkondlike erinevuste, osalt ajapikku loomuliku ununemise ja kohandamise tõttu.

Taaselustatud rituaalid

Siiski, nagu mainitud, on palvuste pidamises paljudes kohtades aset leidnud pikemaid või lühemaid katkestusi. Vanad ohvripapid olid surnud ning nende määratud järeltulijad ei olnud vastutusrikast tööd üle võtnud. Kui 1990. aastatel tekkis soov palvused taastada, pärines algatus kas elanikelt, nt Kassijarovo külas Burai rajoonis nõuti palvetamist vana ohvripapi järeltulijalt, või mõneti paradoksaalselt mõnelt udmurdi ülemuselt, kolhoosi- või rajoonijuhilt. Tavaline asjade käik oli järgmine: rahvusliikumise juht, kes tundis „külakaadrit“, pöördus endise külavanema poole käsuga üles otsida ohvripapi järeltulija. Kui too oli leitud, räägiti ta nõusse, misjärel teda toetati korraldustöös – aidati padasid hankida, transporti korraldada, lambaid osta jne. Suurem ülesanne oli uuele ohvripapile palveteksti leidmine, aga kui kohalikus udmurdikeelses ajalehes üks palve ära trükiti, probleem lahenes. Siin-seal võib rituaalidel ajaleheväljalõiget näha tänapäevalgi.

Taaselustatud ohvripalvused erinevad mõneti jätkurituaalidest. Neid on märgatavalt lihtsustatud. Palvetatakse lühemalt ja vähem arv kordi. Näiteks jääb sageli ära avapalve, millega lubatakse jumalustele vereohvrit. Samuti ei peeta enam kinni nii mõnestki varasemast tabust, näiteks toimetavad naised siin-seal asjadega, mis varem olid rangelt meeste päralt. Vahest parim näide revitalisatsioonist on kogu maa palvus (elen vös), mida viimati peeti 1920. aastatel ja mis taastati alles 2008. aastal. See on nüüd festivalimeeleoluga pidu, kuhu udmurdid tulevad kokku eri regioonidest sadade kilomeetrite kauguselt.

Institutsionaliseerimise teel?

Palvusi peetakse igas külas omamoodi. Ohvripapid riietuvad, nagu ise heaks arvavad, järgides üldjoontes seda, et rüü oleks valge. Suulised palvetekstid on muidugi alati erinenud, sest neid saadi – kohalikus kõnepruugis „varastati“ – vanadelt ohvripappidelt. Nii mõneski ettevõtlikumas mehes on nüüd tekkinud kihk asuda rituaalset tegevust standardima, sest alati leidub neid, kes tahaksid kombeid ühtlustada, et suvalisust vähem oleks. Võimalik, et eeskujuks on islami usukorraldus või siis hoopis kolhoosikogemus.

2019. aasta jaanuaris kogunesid esimest korda Tatõšlõ rajooni ohvripapid, et luua oma ühing. Huvitav on näha, mida nad nõuks võtavad, mida teevad. Kas tahavad ainult üksteisega tutvuda või siis reegleid ühtlustada? Jääme nende tegevust suure huviga jälgima. Loodetavasti aitab see meil paremini mõista üle kogu maailma aset leidvat kohalike usundite standardimise fenomeni. Ühtlustamispüüe on justkui meeleheitlik samm kaduvikku vajumise ärahoidmiseks.

Eva Toulouze ja Laur Vallikivi on Tartu ülikooli etnoloogid.