„Teadus“ ning „teadus- ja arendustegevus“ pole üks ja seesama

Indrek Tammeaid: „Erakondadel ja vastutavatel rakendusasutustel on innovatsiooni valdkonnas laual ilusad dokumendid, aga pilk suhteliselt tuhm.”

MARGUS MAIDLA

Pealkirjas väidetu toob kaasa ebakõla kogu innovatsiooni- ja kõrgtehnoloogilise arendusprotsessi ühiskondlikku käsitlusse. Probleem on kaugelt sügavam kui pelgalt semantiline, terminoloogiline ebakõla.

2020. aasta septembris jõudis valitsev koalitsioon ajaloolise tähiseni, mil riigikokku otsustati saata riigieelarve seaduseelnõu, kus teadus- ja arendustegevusele on 2021. aastaks ette nähtud täiendavalt 56 miljonit eurot. Kokku tõuseb teadus- ja arendustegevuse (T&A) riigieelarveliste kulude maht 285,4 miljoni euroni, millega Eesti T&A tõuseb investeeringutelt SKTsse 1% tasemeni. Peaminister Jüri Ratas ütles ERRi „Esimeses stuudios“, et eelkokkuleppe alusel laekuvad täiendavad vahendid 40% ulatuses haridus- ja teadusministeeriumi eelarvesse, 40% rakendusteadusele majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi haldusalasse ning 20% jagatakse muude ministeeriumide vahel. Ajaloolise tähiseni jõudmisele aitas kaasa majanduse ja sellest tulenevalt SKT langus, kuid fakt jääb faktiks. Rõõmustava sõnumi kõrval ei tohi unustada seniseid struktuurseid tegematajätmisi ja süsteemi ebakõlasid.

Indrek Tammeaid on teaduse ja innovatsiooniprotsesside ning -mehhanismide mõtestamise ja teadmuse rahaks pööramise kompetentsi tõttu kõrgelt hinnatud tippspetsialist, kel on ees väga hea valdkonna mõtestamise teoreetiline pilt. 2018. aastal ilmus tal autorite kollektiiviga Riigikogu Toimetistes põhjalik Eesti majanduse ja teaduse suhteid analüüsiv ülevaateartikkel,1 ja neid käsitlusi on teisigi – on ta ju eelkõige valdkonna praktikaga tegelev, tegeliku eluga kokkupuutuv spetsialist.

Ta on teadmuse ja teadustulemuste äriks pööramise valdkonnas töötanud Helsingi ülikoolis, sh viis aastat ettevõtlussuhete juhina, olnud välisnõunikuks Tartu ülikooli rektoraadile ja 2019. aastal innovatsiooninõunikuks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis. Põhitöö viimastel aastakümnetel on olnud juhtimis-, strateegia- ja innovatsiooninõustaja maailma teadus- ja arendusmahukatele suurettevõtetele ja Skandinaavia maade ülikoolidele. Tammeaid on Euroopa teadus- ja arendusmahukate suurettevõtete ühenduse EIRMA kutsutud personaalliige.

Ta on varajase faasi investor, aktiivne riskikapitalist ja kuulub Eesti Äriinglite Assotsiatsiooni. Investorina on tal ette näidata paar edukat exit’it, millest viimane oli USA teadus-tehnoloogiaintensiivse idufirma Cortexyme2 eduloos osalemine, kuhu oli sisenenud idufaasis 2014. aastal. Firma teostas 2019. aastal eduka IPO ning noteeriti New Yorgi Nasdaqi börsi põhinimekirjas (CRTX), ületades miljardi dollari väärtuse.

Tammeaial on küll cum laude magistrikraad geoloogias (1991) Tartu ülikoolist, kuid oma peamise hariduse, mis on paremas vastavuses viimaste kümnendite tegevusega, on ta omandanud välismaal. MBA Helsingi rootsikeelsest majandusülikoolist Hanken Svenska handelshögskolan, juhtimis- ja täienduskoolitusi USA Harvardi, Columbia, Berkeley ülikoolist ja Singapuri riigiülikoolist NUS. Indrek ise kutsub ennast uuema põlvkonna väliseestlaseks, sest kuigi Eestiga seovad veel lähisugulased ja sõbrad, on suurem osa tööst ja kodu aastakümneid olnud väljaspool Eestit.

Vestlesime Tammeaiaga Eesti majanduse ees seisvatest ülesannetest, kõrgtehnoloogilisest majandusest ja sellest, miks me mitte kuidagi ei kipu selleni jõudma, pigem kaugeneme. Juttu ja strateegiadokumente on tundide ja tonnide kaupa, tegevuses aga vähe villa.

Millisena hindate edukalt kõrgtehnoloogiasse investeeriva ettevõtja, äriingli ja innovatsiooninõustajana Eesti olukorda kõrgtehnoloogilise ettevõtluse vallas? Mis on hästi ja kus on kitsaskohad?

Mikromajanduslikul, ettevõtete tasandil häid näiteid on. Kas piisavalt? Minu arvates mitte. Makromajanduslikust ja eriti innovatsioonipoliitilisest perspektiivist vaadates on üldine seis siiski murettekitav, otse öeldes, väga nukker. Kui praegu tahetakse, et Eesti majandus adapteeriks või imaks rohkem tehnoloogiat ja teadmust, siis tegelikult peaksime rääkima järgmisest ringist, kuidas uut tehnoloogiat ka luua. Riikidevahelises konkurentsis ei piisa enam sellest, et tehnoloogiat kasutatakse, tehnoloogiat peab looma. Peab saama mingite tehnoloogiate omanikuks. Siin on Eesti globaalses konkurentsivõrdluses terve ringiga maha jäänud. Koroonakriis võimendab seda protsessi. Tegemata ja valesid otsuseid saab vabandada koroonakriisi mõjudega. Majanduse elavdamismeetmed ainult võimendavad jaotust võitjate – tehnoloogiate loojate ja omanike – ning kaotajate – tehnoloogia kasutajate, rentnike vahel.

Indrek Tammeaid: „Analüüsides Eesti innovatsioonipoliitilist saamatust, ei oska öelda, palju on kognitiivsete ja palju poliitiliste filtrite taga. Tahtmatult võib jõuda järeldusele, et kellegi huvides on hoida piisav hulk inimesi näljase, vaese ja vihasena.“

Erakogu

Mis mulle veel muret valmistab: mulle paistab, et majanduse tehnoloogilist mahajäämust käsitatakse Eesti ühiskonnas justkui mingi väikese seltskonna probleemina. On näha, et teadlased on ärganud, nad on mõistnud probleemi, et pole võimalik üles ehitada tipptasemel jätkusuutlikku teadussüsteemi, kui samal ajal ühiskonnas majandus järele ei tule. Peame mõistma, et keskpärase majandusega ei saa me lubada endale ka tipptasemel meditsiinisüsteemi, tipptasemel haridussüsteemi ja veel paljusid teisi ühiskonnale vajalikke süsteeme ja nende alamosasid, mida me oleme harjunud tipptasemel avalike teenustena saama ja tarbima! See on väga põhimõtteline küsimus. Kuid tipptasemel majanduse ülesehitamine taandub paratamatult teadmusintensiivsusele – nutikusele.

Innovatsioonipoliitika ei ole midagi muud kui viis nutikama majandusega muuta ühiskonda jõukamaks. Tootlikkust saame tõsta eelkõige inimkapitali kasvu kaudu, s.t aidates töötajatel ja juhtidel areneda targemaks, samuti struktuurkapitali kasvu kaudu, s.t arendades meie majandust ja ettevõtteid keerukamaks, intellektuaalkapitali intensiivsemaks. Mõlemad koosnevad inim- ja struktuurkapitali alamvormidest. Nii nagu üldjuhul inimorganismis puuduvat vitamiini teise vitamiini üledoosiga ei kompenseeri, nii ka siin. Suurem hulk tarku inimesi ei aita, kui ettevõtte im­materiaalse kapitali struktuurkapitali osa ei ole piisav jne. Samal ajal saavad piiratud töövõimega inimesed kõrgema struktuurkapitaliga ettevõttes luua märgatavalt suuremat lisandväärtust ja sellele toetudes teenida ka kõrgemat palka.

Innovatsioonipoliitika ei ole praeguste ressursside ja toetuste ümber­jagamine. See on süsteemne ja koordineeritud tegevuste tervik homse jõukuse kasvuks. Kuidas loodud lisandväärtus palga-, omaniku- ja riigi-, s.t maksu­tulude vahel, peaks jagunema – see olgu poliitilise kokkuleppe tulemus. Jõukuse ja nutikuse kasvu tagavad kokkulepped peaksid olema väljaspool poliittehnoloogilist rabelemist. Minu arust ei ole ei praegused ega varasemad erakonnad, valitsuskoalitsioonid ega opositsioonid endale seda probleemi piisavalt selgelt ja mõistetavalt sõnastanud. Kas elame ekslikult illusioonis, et riigi rikkamaks muutmine on summa üksikindiviidide koordineerimata tegevuse tulemustest? Erandlikult positiivse lootuskiire toob Tööandjate Keskliit ja nende innovatsioonitöörühm – Innovatsiooni Käivituskoda. Samal ajal on erakondadel ja vastutavatel rakendusasutustel innovatsiooni valdkonnas laual ilusad dokumendid, aga pilk suhteliselt tuhm.

Tundub, et Eestis on arengutee meie superedukate idufirmade klastri ja teisalt intellektuaalse omandi kesksete idufirmade ja hargettevõtete vahel lahknemas.

Iduettevõtlusel on majandusarengus ja ka majanduse nutikamaks muutmisel suur roll. On ääretult tore, et meil on edulugusid, mis on toonud nii jõukust kui mainet. Küsimus on hoopis selles, kui suurt ruumi, ja seda eelkõige tööhõives ja riigi maksutuludes, suudab idusektor oma ärimudelitega täita. Võimalik, et oleme „idumulli“ puhunud suuremaks tegelikust majanduslikust mõjust.

Kirjeldamaks seda toon kaks aspekti. Eesti idusektor on väga kitsa sektoriaalse fookusega, suuresti tarkvara kui teenuse (SaaS) ärimudeliga. Sealhulgas moodustavad üllatavalt suure osa lõpptarbijale suunatud vahendusplatvormid. Tegemist on kas kopeeritud või intellektuaalomandi seisukohast mittepatenteeritava lahendusega. Üksikuid võitjaid loodetavasti hakkame nägema ja arvatavasti kajastub see ka mõne väiksema ringi finantsedukuses. Riigi tasemel suurt majanduslikku mõju siit oodata pean siiski vähetõenäoliseks. Suuremat tähelepanu peaks pöörama, miks meil Skeletone nii vähe on ja mida peaks tegema, et nad laiendatavat tegevust Saksamaale või mujale ei viiks. Loodetavasti Eesti idusektoris on tulevikus rohkem materjaliteadusel, bio-, kosmosetehnoloogiatel jne baseeruvaid iduettevõtteid.

Teise aspektina rõhutaksin Eesti idusektori intellektuaalomandi vähest intensiivsust. SaaS-ärimudelis on iseenesest võimalik päris pikalt tegutseda ilma intellektuaalomandi teemadele tähelepanu pööramata, aga see on loonud Eesti idusektorile omase väga kahjuliku eelarvamuse, et teemaga võib, aga ei pea tegelema. Tulles tagasi oma sissejuhatuse juurde, siis küsimus taandub sellele, kas ollakse tehnoloogia looja ja omanik – või selle kasutaja.

Olete ühes varasemas käsitluses3 toonud välja superhea võrdluse, et terminitel „teadus“ ja „teadus- ja arendustegevus“ on väga fundamentaalne tähenduserinevus: kui esimene uurib võimalikult efektiivseid mehhanisme, kuidas edukalt raha teadmuseks muuta, siis teine teeb täpselt vastupidist, uurib kuidas teadmust rahaks muuta. Meil üritatakse kõike teadus- ja arendus­tegevuse korralduse seadusega (TAKS) nagu ühepajatoitu keeta – fookus on paigast ära, selgust vähevõitu, segadust ja mitmeti mõistetavust palju. Kui mõttekäiku edasi arendada, siis teadmus tekib peamiselt eelarvevahenditest ehk avaliku sektori sees, kuid vastupidine protsess peab suutma teenida raha turgudelt.

Ma väidan, et selline terminoloogiline segadus, mis suuresti toob kaasa segaduse kogu süsteemis, pole saanud piisavalt tähelepanu. Näiteks päevauudistest käib alatihti läbi teadusrahastuse debatt. Seda kuulates huvitab mind automaatselt, et kui keegi kasutab terminit teadusrahastus, kas ta peab sealjuures silmas teaduse rahastamist (science-funding) või teadus- ja arendustegevuse rahastamist (R&D-funding).

Esitatud küsimus koosneb kolmest komponendist: terminoloogia, teadus- ja arendustegevuse rahastuse proportsioonid ja TAKS koos selle võimaliku eelseisva ajakohastusega. Teadus- ning teadus- ja arendustegevuse (T&A) terminoloogiast johtuvat segadust avasin veidi rohkem 2016. aastal Riigikogu Toimetiste artiklis.3 Minu meelest on teadusrahastus üks osa T&A rahastusest.

Põhimõttelisem küsimus on, millised peaksid olema teadus- ning T&A rahastuse proportsioonid. On üllatav, kui vähe see on saanud tähelepanu ja miks nt Teadus- ja Arendusnõukogu (TAN) ei ole siin oma seisukohta formuleerinud. Küsimus ei ole ainult selles, mis peaks olema riigi rahastatud alus-, rakendusuuringute ja tootearenduste suhe, vaid ka kui palju riik peaks rahastama ettevõtetes tehtavat teadus- ja arendustegevust vs. avalikus sektoris, eelkõige ülikoolides tehtavat. Hiljutine valitsuse teadusrahastuse 1% otsuse täiendavate vahendite 40/40/20% jaotus sellele teemale vajalikku vastust ei anna. Aastaid on kõigile teada, et nii Eesti majanduse kui TA sektori rahastuse põhiprobleem on eelkõige ettevõtete tehtava ja rahastatava T&A liiga väike maht. Probleem ei ole mitte haridus- ja teadusministeeriumis, vaid majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis (MKM), kus ei ole suudetud ettevõtete T&A rolli ja rahastust piisavalt hästi mõtestada ega eelarveläbirääkimistel neid huve esindada. MKM on rääkinud tootlikkusest palju, aga ei ole osanud ja võib-olla ka julgenud võtta endale nutika majanduse esindaja ja kaitsja rolli. Seda näitab ilmekalt asjaolu, et MKMi eelarvete ja eeskätt riigieelarveliste vahendite kulud ei kajasta nutika majanduse poole liikumist ega ettevõtete innustamist uusi tehnoloogiaid looma ja kasutusele võtma. Innovatsiooniteemat leidub küll struktuurivahendite all, kuid oma riigi vahendeid selleks justkui ei usaldata. Ei praeguse ega ka eelmiste koalitsioonide ajal.

Rääkides TAKSist nõustun küsimuses esitatud seisukohaga, aga pean suurimaks probleemiks, et seadust lihtsalt ei rakendada. Deklaratiivselt võib-olla minimaalselt, sisuliselt aga kindlasti mitte. Näiteks 15 aastat tagasi sai MKM ülesandeks: 1) korraldada tehnoloogilist arendustegevust ja innovatsiooni; 2) töötada välja ja esitada valitsusele ettepanekuid tehnoloogilise arendustegevuse ning innovatsioonipoliitika kohta; 3) korraldada rakendusuuringute, arendustegevuse ja innovatsiooni finantseerimist; 4) koordineerida ja korraldada rahvusvahelist tehnoloogiaalast koostööd ning vajadusel korraldada selle Eesti-poolset finantseerimist.4 Seaduses ju sõnastatud kenasti, aga kui suur osa sellest on 15 aasta jooksul ellu viidud ja mis tasemel?

Teema, mis on T&A rahastusega väga seotud, aga mida peaks käsitlema eraldi, on ülikoolide alarahastatus. Kuna õppetegevuse, s.t suure osa ülikooli tegevuse rahastus on ühiskondlikus arutelus lukku löödud, siis üritame teadusrahastuse diskussioonis ka seda auku parandada. Aur on läinud eelkõige teadusrahastuse peale, ülikoolide rahastus vajaks terviklikku uut vaadet. Klassikaline kolmnurk: saadavus (siin: üliõpilaste arv), kvaliteet ja ressursid, kehtib ka siin. Kui tahame üliõpilaste arvu ja kvaliteeti hoida samal tasemel, on vaja rohkem ressursse. Kui rahastus jääb suures plaanis samale tasemele, tingitakse kvaliteedis või saadavuses. Kui suur peaks olema ja millistest allikatest tulema ülikoolide rahastus, kas ülikoolide õppe- ja teadustegevuse maht peaks olema ainult riigi määrata – need küsimused väärivad pikemat ja rahulikumat ühiskondlikku debatti.

Meiesuguses väikeses riigis on koalitsioonileping püha piibel võrreldes paljude teiste strateegiadokumentidega. Nüüd on jõutud 1% eelarveliste vahendite investeerimiseni SKTst teadusse ja arendusse.

1% otsus oli vajalik ja tervitatav. Suures plaanis tasub siiski meeles pidada, et see on ainult üks väike komponent suuremas mängus. See on vältimatu minimaalne sisendressurss, aga mitte veel automaatne lahendus keskpärasuse lõksust väljapääsemiseks. Vajame teadusest lähtuvat – kutsume seda pakkumispoolseks innovatsiooniks, mis ilmneb idu- ja hargettevõtetena ja vajame turust lähtuvat – kutsume seda nõudluspoolseks innovatsiooniks, mis ilmneb ettevõtete võimena nii imada kui ka luua täiesti uut tehnoloogiat. Vajame sisendressursse mõlemaks, motivatsioonielemente, sh rahalisi, nt maksuerisusi, ja kolmandaks ajakohastatud innovatsiooni ülekandemehhanisme. Mitte deklaratiivseid alarahastatud üksikuid programme, vaid terviklikku strateegilist pilti ja selle elluviimist.

Strateegilise juhtimise analüüsis on vahest kasulik kasutada teadmusfiltrite metoodikat. Esiteks on meil signaalifiltrid, mis määravad, kas tunnistame ja registreerime kõiki meile vajalikke muudatusi. Teiseks kognitiivsed filtrid. Meie süsteem võib märgata, analüüsida, registreerida ja raporteerida olulisi näitajaid, aga otsustajad ei pruugi neid mõista ega kontekstualiseerida. Kolmandaks, süsteem või organisatsioon märkab ja mõistab, aga kellegi isiklikes või väiksema rühma huvides jäetakse tervikule vajalik otsus tegemata. Nimetan seda poliitiliseks filtriks. Analüüsides Eesti innovatsioonipoliitilist saamatust, ei oska öelda, palju on kognitiivsete ja palju poliitiliste filtrite taga. Tahtmatult võib jõuda järeldusele, et kellegi huvides on hoida piisav hulk inimesi näljase, vaeste ja vihasena.

Rääkides konkreetsemalt Eesti innovatsiooni otsestest puudustest, siis lahendamist vajavad probleemid ja nende organisatoorsed lahendused on ammu välja toodud ja täpselt sõnastatud. Nõudluspoolsest, s.t ettevõtluse vaatenurgast tegutseva riikliku innovatsioonitugisüsteemi vältimatus on välja toodud mitmes OECD/EL välisraportis5 ja ka nt Tööandjate Keskliidu Innovatsiooni Käivituskoja poolt. Kutsume seda siis innovatsiooniagentuuriks või tugiteenuste keskuseks.

Põhiküsimus on, et toetusi jagades – ja seda eelkõige vanale majandusele – palju uut väärtust ei loo.

Toetustele lisaks on vaja rohkem teadlikkust, sh sektorispetsiifilist tehnoloogia- ja turuseirest, samuti abi ettevõtte teadus-arendustegevuse ja innovatsiooni organisatoorsete kompetentside kasvuks. Seega on vaja kontrolliva funktsiooniga toetuste jagaja asemele uue loomist võimaldavat organisatsioonikultuuri. Paljud riigid on selleni jõudnud. Riikliku ettevõtluse toetusstruktuurist on liigutud kõrgema lisandväärtusega majanduse – innovatiivse ettevõtluse tugiteenuste süsteemini. Eesti pani sellel kevadel niisugusele arengule kahjuks piduri peale.

Kõige lihtsamalt kirjeldab situatsiooni sõnapaar konservatiivne innovatsioon – sisuliselt klassikaline antagonism.

Ühes kahe aasta taguses teie kaasautorsusega artiklis6 analüüsitakse, millise riikliku formatsiooni peaks Eesti edasise majanduse arengu ja riigi rikkuse kasvatamiseks valima, sest turutõrgete tõttu puhtakujuline liberaalne turumajandus innovatsiooni ellukutsumiseks ei sobi.

Olen veendunud liberaal, globalist ja turumajanduse pooldaja, minu arust on liberaalne turumajandus hea eksistentsi vorm, tõenäoliselt isegi parim alternatiividest. Kuid samal ajal näen, et võtame seda kõike liialt triviaalselt. Milton Friedmani monetarismi võtsime lihvituna kasutusele, aga märkamatuks jäid muud nüansid ja turumajanduse variatsioonid – millisel tasemel koordineeritud turumajanduse elemente me vajame. Küsimus, mille peaksime esitama, on: kas perifeerias, väikeses riigis on üleüldse põhimõtteliselt võimalik autonoomne isetekkeline edukas innovatsioonisüsteem ja teadmuspõhine majandus? Apple ei oleks Apple ilma USA föderaalselt rahastatud teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonisüsteemi institutsioonideta. Tasub ka vaadata Tesla ajalugu ja föderaalrahastuse rolli aastaid enne selle börsileminekut. Nokia ajalugu teame, varsti kirjutatakse Neste transformatsioonist või sellest, kuidas metsatööstuse UPM muutus sünteetilise biotehnoloogia gigandiks. See kõik on eeldanud Soome riigi aastatepikkust panustamist, tugevaid institutsioone, aga viinud ka nt UPMi möödunud aastal Soome suurimaks maksumaksjaks.

Kõrgtehnoloogia ja innovatsioon on tänapäeva tõu- ja sordiaretus. Teadlikku, argumenteeritud ja tugevat sekkumist on vaja. Lumelaviinina saabuv globaalne riigikapitalism ainult võimendab neid väljakutseid. Riigid – ja mitte ainult Hiina, vaid ka liberaalse majandusega suurriigid – sekkuvad järjest rohkem innovatsiooni ja tehnoloogia arengusse. Filosoofilis-maailmavaateliselt võiksime öelda, et see on vale, aga eilsete põhimõtete ja otsustega homsetes tuultes ei sõida.

Ühiskonnas ja valdkonna spetsialistide seas käib intensiivne arutelu, mida täiendavalt laekuva T&A eelarverahaga efektiivselt peale hakata. Helsingi ülikooli juures tegutseb meile lähim investeerimisfond. Ka Eesti ülikoolid, peamiselt TÜ ja TTÜ, arutavad ettevaatlikult, kuigi ressursse napib, et ehk annaks suuremat akadeemilist teadmussiiret ettevõtlusse toetada analoogse investeerimisfondi abiga.

Kui me hakkame seda teemat arutama, siis peame kohe vahet tegema ülikoole toetavate sihtasutuste fondide ja ülikoolide osalusega hallatavate investeerimisfondide vahel. Esimesed, filantroopilistel põhimõtetel töötavad fondid toetavad ülikoolide põhitegevusi, eriti teadustegevust või mõne valdkonna arengut tervikuna. Teised töötavad hoopis teistsuguste põhimõtete alusel, investeerides teadmusmahukatesse iduettevõtlusprojektidesse eesmärgiga saavutada vähemalt positiivne oma­kapitali tootlikkus. Vaja on mõlemaid, nii heategevuslikke annetustel tegutsevaid fonde kui ka klassikalisi teadus-, tehnoloogiaintensiivseid investeerimisfonde. Ja väga oluline – mõlemad vajavad neid ümbritsevat, vähemalt minimaalset tugitegevuste infrastruktuuri. Küsimus on, millises järjekorras ja millises suhtes võimalikke ressursse jagada.

Eesti ülikoolid peaksid kõigepealt ära tegema kõik võimaliku, et kujundada oma teadustegevuse tugistruktuurid ümber nii, et luua parem, kompetentsem kommertsialiseerimiskeskkond ja alles siis saab oma piiratud ressursside juures mõtelda investeerimisfondide loomise peale. Ülikoolide uuenenud, tänapäeva ootustele vastavate tehnosiirdeüksuste (TTO, technology transfer office) ümber peaks olema mitmesuguseid fonde – üks ei kompenseeri kogu valdkonna tegevust –, mitte vastupidi, et ühe investeerimisfondi juurde luuakse TTO. Tahan öelda, et investeerimisfond iseenesest ei lahenda ülikoolide probleeme, mis on põhjustatud sellest, et valdkond ei ole strateegiliselt eesmärgistatud, ressurssidega varustatud ega ole antud aega kriitilise tehnoloogiasiirde kompetentsi tekkeks.

Mida mina ülikoolide asemel teeksin? Hoolitseksin, et ülikoolide ümber oleks võimalikult rohkem erinevaid fonde. Kui küsida, kas ma põhimõtteliselt toetan ülikoolide osalusega investeerimisfondide loomist, siis jah, toetan, kuid kui küsida nii, et kas panna tänaste nappide ressursside juures 30miljonilise fondi loomisel ülikooli poolt näiteks 10 miljonit fondi ja mitte panna seda raha ülikooli teaduse kommertsialiseerimise tugistruktuuride TTO-süsteemi arendusse, siis see oleks väär ja ennatlik.

Aasta tagasi soovitasin ülikoolidel defineerida oma ühiskondliku vastutuse majanduslik dimensioon.7 Kui palju see ilmneb intellektuaalomandi kaitsmise ja litsentsimise vormis, kui palju iduettevõtluse ja kui palju ettevõtetega teadus- ja arendustöö lepingute vormis, oleks sellest järgmine samm. Igaüks nendest kolmest vajab omaette kompetentse ja tugistruktuure. Investeerimisfondid ülikoolide juures on seotud teise tegevusgrupiga. Me ei peaks vaidlema, kas vajame eelroogi või desserte, siin siis nt iduettevõtteid või ettevõtluslepinguid, vaid tõdema, et vajame neid kõiki tasakaalus. Mida parem restoran, seda selgem rollijaotus, nii on ka teaduse kommertsialiseerimisega.

Kui rääkida kõige suuremast potentsiaalist ja tühjast kohast ülikoolides, siis suurim tulem oleks ajakohastatud annetuste, kingituste ja päranduste vastuvõtmise süsteemi loomine. Tegevus, mida kolleegid ülikoolides nimetavad fundraising või varainhankinta. See on aga eelnevast täiesti eraldiseisev teema.

Eestis on juba tõusnud ja tõuseb ka eelolevatel aastatel laenukoormus.

Jagaksin selle teema kaheks. Esiteks globaalne rahatrükkimise ja laenuvõtmise hullumeelsus ja teiseks, kuidas Eesti selles keskkonnas on käitunud.

Finantspoliitika ekspert ma ei ole, aga jagan seisukohta, et liigume järjest rohkem tasakaalust välja ja selle lahenduseks võib olla üllatuslik tektooniline muutus mitte ainult finantsmaailmas, vaid selle mõjud toovad suurimad muutused pärast Teist maailmasõda. Muusika mängib, käimas on viimane-jääb-toolita-mäng ja kõigil suurtel mänguritel veendumus, et osatakse tunnetada, millal muusika lõpeb. Millal ja mis siis juhtub, ei tea meist keegi. Jagan arvamust, et suurim kahju on järjest leviv õiguslik ja majanduspoliitiline moraalne oht (moral hazard), uskumus, et ise ei peagi kõiki võlgasid tagasi maksma. Tõsiasi on see, et kui varasid ja kohustusi hakatakse kunagi üle vaatama, siis Jupiteridele ja härgadele pole reeglid kunagi samad.

Eesti olukorda analüüsides ei ole ma niivõrd mures laenukoormuse kasvu pärast, vaid eelkõige selle pärast, mida sellega ette võetakse. Püüame paaniliselt säilitada majanduse vana struktuuri. Digi- ja rohepööre on vanades OECD riikides lisaks üllastele eesmärkidele väga pragmaatiline majanduspoliitika loomaks aluseid uutele ärimudelitele ja konkurentsivõimekusele. Uutele tehnoloogiatele ja rakendustele luuakse turg uue majanduspoliitika abil. Eesti kogemus proaktiivsest, sihikindlast ja jõulisest tulevikutehnoloogiaid rakendavast innovatsioonipoliitikast on nõrk. Selle asemel et arutada ja otsustada, kuidas teha hüpe uude kvaliteeti, kas investeerida Eesti innovatsiooni 100, 500 miljonit või miljard, arutab valitsus üksiku kinnisvaraobjekti krediteerimist.

Lõpetuseks olete ehk nõus kommenteerima, millise profiiliga investor olete.

Eks tänapäeval, eriti minu põlvkonnal on elu jooksul olnud mitu karjääri, nii ka mul, aga viimased 20 aastat olen tegelenud põhimõtteliselt ühe asjaga – aidanud luua uut väärtust teaduse ja majanduse koostööst. Eesmärgiga muuta ettevõtete tegevus kasumlikumaks, muutes neid nutikamaks ja sama tegevuse või medali teise poolena otsides ja luues teadus-tehnoloogilistele lahendustele majanduslikku väljundit. Murrangulised ajad, sh majanduskriisid, milles hetkel elame, loovad peale lõhestavate muudatuste ka arvukalt uusi ärilisi võimalusi. Samal ajal arendatakse kiirenevalt võimenduvate megatrendide, tarbijakäitumismudelite ja teadus-tehnoloogiliste arengute ühismõjus uusi ärimudeleid ja rakendatakse uut tehnoloogiat. Tavapäraselt on need kiired ja töörohked ajad strateegia- ja innovatsioonijuhtimise nõustajatele. Sihtgrupiks on ikka teadus- ja arendusintensiivsed ettevõtted või siis need, kes oma konkurentsivõimekust teadus- ja arendusintensiivsuse kasvust otsivad. Teiseks kliendirühmaks on ülikoolid ning teadus- ja arendusasutused, kus otsitakse paremaid tulemusi kommertsialiseerimises, innovatsioonis ja üha rohkem ka ülikoolide ühiskondliku vastutuse majandusliku mõju dimensioonis. Iduettevõtluses, kus klassikalist juhtimiskonsultatsiooni teenust pakkuda ei ole otstarbekas, osalen äriingli – varajase faasi investorina. Neid on portfellis alati eri faasis. Ja nagu artikli algusest lugeda sai, siis on õnnestunud osaleda ka paaris edukas exit’is.

1 Kadri Ukrainski, Indrek Tammeaid, Kadi Timpmann, Hanna Kanep, Urmas Varblane, Eesti arengumudeli muutmiseks tuleb muuta stiimuleid. – Riigikogu Toimetised 2018, 37, lk 55–74.

2 https://www.cortexyme.com

3 Indrek Tammeaid, Tootearendus on vältimatu. – Riigikogu Toimetised 2016, 33, lk 54–63.

4 Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seadus. – Riigi Teataja I 2004, 89, 615.

5 Peer Review of the Estonian R&I system. Final Report. European Comission, 2019.

10.2777/030204

6 Madis Raukas, Indrek Tammeaid, Arendustegevuse avastamata jõud. – Äripäev 15. V 2017.

7 Indrek Tammeaid: kas teadusriik või riik teadmusmajandusega? – ERR 7. III 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht