Suured siirded ehk Kuidas tööstusühiskonda tema enda käest päästa?

Kriisi ulatust arvestades on tarvis tööstusühiskonna tekkega võrreldavat pööret, teist suurt siiret.

LAUR KANGER

Kui Sirpi antaks välja vaid kord 30 aasta jooksul, pühendataks 2022. aasta number vististi pöördelistele muutustele inimese ja looduskeskkonna suhetes. Maa elanikkonna ja ressursitarbimise hüppeline kasv käsikäes taaskasutuse vähenemisega,¹ inimtekkeline kliimamuutus, elurikkuse kiire vähenemine, riigid ületamas oma biofüüsikalisi kestlikkuse piire kiiremini kui saavutamas ühiskondlikke arengueesmärke,² keskkonnamõjude ebavõrdne jaotumine³ … Eviksin meeleldi kõige selle suhtes vandenõuteoreetikute elujaatavat skepsist, kuid paraku ähvardab mind sünniaasta tõttu oht veel 2050. aastagi paiku elus olla. Mistap tegelen ühiskonnateadlasena peamiselt kahe kriipiva küsimusega: kuidas me täpselt sellesse olukorda jõudnud oleme ning kuidas seda teadmist maailma persekursilt kõrvale tüürimiseks ära kasutada?

Katsed praegusi kriise mõtestada jõuavad tihti välja ühiskondlike põhjusteni, olgu selleks siis turumajandus koos jätkuva kasvuvajadusega, riigi­põhise süsteemi suutmatus üleilmseid kitsaskohti lahendada või siis läänelik killustunud maailmavaade. Seesuguste algpõhjuste otsing kipub kergesti tähelepanuta jätma asjaolu, et tööstusühiskonnad tuginevad sotsio-tehnilistele süsteemidele – tehnoloogiate, ärimudelite, seaduste, argielurutiinide ning kultuuriliste hoiakute kogumitele mingi ühiskondliku tarbe rahuldamiseks, näiteks energia, transport, toit, side või jäätmekäitlus. Nende süsteemide arengut juhivad reeglid, mis on süsteemidesse sisse ehitatud ja mis teevad jätkusuutmatu käitumise imelihtsaks. Nõnda siis juhtubki, et äärelinna keskklassipere toetus puhtale loodusele taandub aruteluks selle üle, kas laste trenni vedamiseks ostetav teine auto peab olema elektriline, ning mure üleilmse tarneahela läbipaistmatuse üle kahvatub rõõmu ees, mida pakub plastist ja saepurust kokku mätsitud Poola õun supermarketis.

Mõtestamaks tööstusühiskonna teket, arengut ja kriisi, oleme Utrechti ülikooli ajalooprofessori Johan Schotiga viimastel aastatel välja arendanud suurte siirete (Deep Transitions) teooria.^4,5 Selle keskmes on väide, et just sotsio-tehniliste süsteemide 250aastane koosareng – esimene suur siire – on järk-järgult süvendanud keskkonnakriisi, pakkumata lahendust ühiskonna ebavõrdsusest tingitud kitsaskohtadele. Kriisi ulatust arvestades on tarvis suuremahulist pööret, teist suurt siiret nihutamaks sotsio-tehnilised süsteemid nii ökoloogiliselt kestlikule kui ka ühiskondlikult õiglasele arengurajale. Siinses kirjatükis tutvustangi suurte siirete lähenemist eesti lugejale ja näitlikustan ühtlasi selle rakendamise võimalusi.

Esimene suur siire: kuidas me siia jõudsime?

Suurte siirete teooria vaatleb ühiskonda kui tihedalt läbi põimunud sotsio-tehniliste süsteemide võrgustikku. Seletamaks süsteemide arengut suunavate reeglikimpude teket ning arengut, seob raamistik tähelepanekuid kestlike siirete (sustainability transitions)⁶, pikkade lainete (long waves)⁷ ning industrialiseerimise alasest kirjandusest.

Suurte siirete teooria järgi saavad kõik pöördelised muutused alguse niššides. Niššide ühendamine ning võimendamine toimub kindlas süsteemis, mis saab eeskujuks teistelegi. Nii näiteks pärineb tootmispõhimõte „tee osad vahetatavaks“ XVIII sajandi Prantsuse sõjaväe relvatootmisest, „vii töö tööliseni“ oli aga kasutusel Chicago tapamajades XIX sajandi teisel poolel. XX sajandi algul sidus Henry Fordi töörühm need ning paljud teised juba tuntud printsiibid, nt elektrifitseerimine, tööprotsessi kui terviku optimeerimine, masinate töövoopõhine paigutamine, ühtseks tervikuks. Tulemus – masstootmine – viis suure pöördeni transpordisüsteemis, levides kahe maailmasõja vahelisel ajal toidu- ja kaitsesüsteemidesse (traktorid, tankid). Kõik jäljendamiskatsed ei olnud toona siiski edukad. Näiteks taheti Euroopas ja USAs kasutada tootmisliini majade valmistamiseks, ent Teise maailmasõja alguseks suuresti loobuti sellest mõttest.⁸

Süsteemide arengut suunavate reeglikimpude teke, kinnistumine, levik, küpsemine ning kriis toimub 40–60 aasta pikkuste arengusööstudena. XVIII sajandi teisest poolest alates on tööstusühiskonnad läbinud viis järjest üleilmsemat lainet: 1) tööstusrevolutsioon Suur­britannias (1771); 2) aurujõud ja raudteed (1829); 3) teras, elekter ning rasketööstus (1875); 4) nafta, autod ja masstootmine (1908); 5) info- ja suhtlustehnoloogia (1971).⁷ Nii suunas Teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel sotsio-tehniliste süsteemide arengut masstootmine tehnoloogilises mõõtmes, tarneahela koondamine ühe ettevõtte alla majanduslikus plaanis, ühiskondlik kokkulepe riigi, ettevõtjate ja tööjõu vahel poliitikas, masstarbimine igapäevases elus ning tugev progressiusk kultuurilises mõõtmes. Selle ilminguks olid teatud tüüpi süsteemidevahelised sidemed, näiteks üksteist vastastikku võimendav autostumine transpordi- ning eeslinnastumine hoonesüsteemis.⁸

Mõned uskumused ja reeglid igast arengusööstust osutuvad sedavõrd kasulikuks, et neil põhinevad ka järgmised tsüklid. Nii moodustub järk-järgult tööstusühiskonna parimate põhimõtete kogumik ehk tööstuslik modernsus, mis iseloomustab iga sotsio-tehnilist süsteemi. Näiteks XIX sajandi lõpul ehk kolmanda arengusööstu ajal hakati Saksamaa keemiatööstuses esimest korda teadust süstemaatiliselt tehnoloogiaarenduse sisendina kasutama. Teaduse ja tehnoloogia kombinatsioon tõusis kesksele kohale neljanda arengusööstu ajal, eriti Teise maailmasõja järgsetel kümnenditel. Nüüdseks on tehnoloogiline innovatsioon teaduspõhine mis tahes sotsio-tehnilises süsteemis mis tahes riigis.

Üksikute süsteemide, süsteemikobarate ja moodsa tööstuse 250aastase koosarengu tagajärjed on olnud vastuolulised. Ühest küljest on esimene suur siire võimaldanud enneolematu tootlikkuse, majanduse ja ühiskonna heaolu kasvu.⁹ Teisalt on sama protsess viinud sügava keskkonnakriisini, pakkumata püsivat lahendust ühiskondlikule ebavõrdsusele. Nii pidi auto keskkonnasõbraliku tehnoloogiana lahendama hobusesõnniku mure XIX sajandi linnatranspordis ja suurendama maaelanike ligipääsu linnahüvedele, infotehnoloogia aga võimaldama energia kokkuhoidu ning kodanike informeeritumat osalust avalikus elus. Ajal, mil ummikud on linnades tavapärased, transpordisüsteemi tekitatud tervisemõju jaotumine ääretult ebaühtlane, krüptoraha kaevandamiseks kuluv elekter ületab Soome aastase tarbimise¹⁰ ning sotsiaalvõrgustikud kujundatud eeskätt inimese sisemise jumalannapärdiku võimendamiseks, on sellist entusiasmi järjest keerulisem jagada.

Keskkonna- ja ebavõrdsuse probleemide ulatus on selgeks teinud, et energia- ja ressursimahukate süsteemide kosmeetiline parandamine meid ei aita. Siirdeid eri süsteemides peab toetama keskkonna-, teadus- ja tehnoloogiaalaste põhihoiakute ümbermõtestamine. Nii on ühiskondlik tehno-optimism, usk uute tehnoloogiate arengusuuna põhimõttelisse ennustamatusse ning ühiskondade kalduvus lappida tehnoloogiate tekitatud probleeme uute tehnoloogiatega innovatsiooni suuresti võimendanud. Ent niisuguste põhimõtetega jätkamine uute lahenduste, nt geoinseneeria, juures tekitab halbade mõjude kiiruse, ulatuse ja ennustamatuse tõttu lubamatult suuri riske.¹¹ Teisisõnu, esimese suure siirde tekitatud probleeme ei saa lahendada selle enda raames.

Mõningaid märke teisest suurest siirdest juba leidub: nii näiteks kerkis 1960. aastatel avalikku debatti mure keskkonna pärast ning suured keskkonnalepped said hoo sisse 1980. aastatel.¹² Samuti on viimasel ajal esile tõusnud liikumisi, mille abil üritatakse teaduse ja tehnoloogia ühiskondlikku rolli ümber mõtestada. Näiteks transformatiivne innovatsioonipoliitika,¹³ (mis vastandub eeldusele, et teadus- ja arendustegevus ning majanduskasv pakuvad keskkonnakriisile automaatselt lahenduse), kodanike kliimakogud,¹⁴ (vastanduvad tehnokraatlikule ning mittekaasavale poliitikakujundamisele) või vastutustundlik teadus ja innovatsioon¹⁵ (vastandub eeldusele, et T&A ennustamatuse tõttu peab tehnoloogia regulatsioon tegelema eeskätt tagajärgedega). Niisugused mõttevoolud on tööstusrevolutsiooni pidevalt saatnud. Erinevalt minevikust on aga esimese suure siirde tekitatud tagajärgede tõsidus loonud nende kasvule erakordselt soodsa pinnase.

Teine suur siire: mida teha?

Suurte siirete raamistik on ikka veel arenev katse mõtestada moderniseerumise vastuolulist pärandit sotsio-tehniliste süsteemide vaatevinklist. See hõlmab endas ka iselaadset arusaama sellest, millistel tingimustel pöördelised muutused toimuvad (või ei toimu). Ilmselt seetõttu on teooria juba leidnud kasutust ka valitsustevahelise kliimamuutuste nõukogu (IPCC) kolmanda töörühma vastses raportis¹⁶.

Millised siis on teise suure siirde hõlbustamiseks tarvilikud kolm sekkumisviisi? Esiteks, pöördeline muutus peab hõlmama süsteemide toimimist suunavaid reegleid, pelgalt tehnoloogilisest muudatusest ei piisa. Nii võib sisepõlemismootoriga autode asendamine elektriautodega küll heitgaase mõnevõrra vähendada, kuid see ei kõiguta transpordisüsteemi põhiloogikat, mis eeldab endiselt auto kui toote omandamist ning ise juhtimist. Seetõttu jäävad suure tõenäosusega alles ka ummikute, ülemäärase ressursikasutuse ning autost sõltuva linnaplaneerimisega seotud kitsaskohad.

Sussexi ja Utrechti ülikooli ühisuuring¹⁷ on selliste probleemide lahendamiseks kokku toonud mitukümmend finantssektori esindajat üle terve maailma. Oleme koosloomes sõnastanud energia-, transpordi- ja toidusüsteeme valitsevad reeglid, näiteks „elektrifitseeri kõike“ esimeses, „planeeri toote aegumist“ teises ja „areta eeskätt tööstuslikuks tootmiseks sobivaid sorte“ kolmandas. Seejärel oleme hinnanud nende reeglite vastupidavust praegu toimuvatele ühiskondlikele muutustele ning visandanud kolm võimalikku tulevikumaailma, millest igaühes juhivad süsteemide toimimist eri põhimõtted. Koostöö eesmärk on suunata rahapaigutajate käitumist nõnda, et investeerimisportfellid ei keskenduks vaid osale reeglitest, vaid hakkaksid süsteeme juhtivaid reeglikimpe tervikuna katma.

Samuti peab pöördeline muutus hõlmama süsteeme tervikuna, s.t üksteist toetavaid tehnoloogilisi, majanduslikke, poliitilisi, argielulisi ja kultuurilisi uuendusi. Seesuguste lahenduste võimalikust ühendamisest olen pikemalt kirjutanud mujal.¹⁸ Tartu ülikooli juhtimisel tehtava uuringu tarbeks oleme välja töötanud kuue sekkumispunkti raamistiku¹⁹ mitmesuguste sekkumiste uurimiseks ja koondamiseks. Töö käigus laseme eri valdkondade ekspertidel hinnata üle 150 sekkumise Eesti energia-, transpordi- ja sidesüsteemide koosarengu kujundamiseks. Esialgsed tulemused energiasüsteemi arengu kohta näitavad selgelt vastandlikke tulevikuprognoose, mis hõlmavad sügavaid erimeelsusi ka tehnoloogiaekspertide seas.²⁰

Viimaks peab pöördeline muutus olema ka mitmetasandiline – hõlmama toetusi uutele niššidele, siirdeid üksikutes süsteemides, uue rohelise arengusööstu toetamist kui ka modernse tööstuse ümbermõtestamist. Selle kohta töötab Tartu uurimisrühm välja indeksit, mille abil saab korraga mõõta, kuidas tööstusühiskondades keskkonnast, teadusest ja tehnoloogiast mõeldakse, kuidas neid reguleeritakse ning kuidas tegelikult käitutakse. Selline lähenemine võimaldab arenenud riikide hulgast kindlaks teha need, kelle praeguse mahuka ressursikasutuse korvab ühiskonna valmisolek suurteks muudatusteks, ning välistada arengumaade hulgast need, kes vähese ressursikasutuse juures on lääneriikidele järele jõudmise nimel nõus mis tahes keskkonnaalast hinda maksma. Teise suure siirde toimumise tõenäosuse hindamine pakub väärtuslikku infot nii riikide poliitikakujundatele kui ka rahvusvahelistele investoritele.

Suurte siirete raamistik rõhutab vajadust olla tulevikulahenduste kavandamisel märgatavalt julgem ning suurema kujutlusvõimega, kui tavaks on olnud. (Seda ka Eesti ülikoolides, kus vaba mõtte kantsi retoorikat saadab liig tihti intellektuaalse loivamise sussi­sahin.) Uute tehnoloogiate kõrval võiksime mõelda ühiskondlikele uuendustele, nt looduskeskkonnale juriidiliste õiguste andmine, keskkonnasõbralike tegevuste eest kaevandatav ökoraha, tarbimiskoridoride ja üleilmse süsinikueelarve kehtestamine, millega võetaks arvesse tööstusriikide senised emissioonid jne. Sest nagu ütleb tuntud tuleviku-uurija Jim Datori teine seadus: „Mis tahes kasulik idee tuleviku kohta peab esmalt näima naeruväärne.“²¹

Tõsi, mündil on ka teine pool: mõned mõtted jäävad naeruväärseks ka pärast kaalutlemist. Ainult et kui mõistlikkusele apelleerides kaalutlemist üldse mitte ette võtta, jääb teada saamata ka vahe naeruväärselt kasutute ning kasulike ideede vahel. Ja sel juhul peamegi optimeerima olevikku, teades, et sellest ei piisa, lootes samal ajal päästva õlekõrre peale, olgu selleks siis uus imetehnoloogia, Euroopa Liit või kliimakriisi üleilmseks teadlaste vandenõuks osutumine. Sellises olukorras enese mõistuse hääleks kuulutamine nõuab kõigest hiiglasuurt vaimset kõverpeeglit. Onʼs see nüüd siis rõõmustav või ei, kuid peegleid näib meil jätkuvat.

Laur Kanger on Tartu ja Sussexi ülikoolides töötav teadlasbaleriin, kes uurib sotsio-tehniliste süsteemide arengut mõjutavaid tegureid. Tema pikaajaliseks arengueesmärgiks on saada kunagi sama taiplikuks kui keskmine netikommentaator.

1 Willi Haas, Fridolin Krausmann et al., Spaceship earth’s odyssey to a circular economy – a century long perspective. – Resources, Conservation & Recycling 2020, 163, 105706.

2 Andrew L. Fanning, Daniel W. O’Neill et al., The social shortfall and ecological overshoot of nations. – Nature Sustainability 2022, 5, 26–36.

3 Jason Hickel, Christian Dorninger et al., Imperialist appropriation in the world economy: Drain from the global South through unequal exchange, 1990-2015. – Global Environmental Change 2022, 73, 102467.

4 Johan Schot, Laur Kanger, Deep Transitions: Emergence, Acceleration, Stabilization and Directionality. – Research Policy 2018, 47(6), 1045–1059.

5 Laur Kanger, Johan Schot, Deep Transitions: Theorizing the long-term patterns of socio-technical change. – Environmental Innovation and Societal Transitions 2019, 32, 7–21.

6 Jonathan Köhler, Frank W. Geels et al., An agenda for sustainability transitions research: state of the art and future directions. – Environmental Innovation and Societal Transitions 2019, 31: 1–32.

7 Jonathan Köhler, Frank W. Geels et al., An agenda for sustainability transitions research: state of the art and future directions. – Environmental Innovation and Societal Transitions 2019, 31: 1–32.

8 Laur Kanger, Silver Sillak, Emergence, consolidation and dominance of meta-regimes: Exploring the historical evolution of mass production from the Deep Transitions perspective. – Technology in Society 2020, 63, 101393.

9 OECD. How Was Life? Volume II: New Perspectives on Well-being and Global Inequality since 1820. OECD Publishing, Paris 2021.

10 New York Times, Bitcoin Uses More Electricity Than Many Countries. How Is That Possible? – New York Times 3. IX 2021.

11 Frank Biermann, Jeroen Oomen et al., Solar geoengineering: The case for an international non-use agreement. – WIREs Climate Change 2022, e754.

12 Anna-Kati Pahker, Teadus ja tehnoloogia ei pruugi olla kliimakriisi lahendamisel võluvits, vaid osa probleemist. – Universitas Tartuensis 2021, nr 7.

13 Johan Schot, W. Edward Steinmueller, Three frames for innovation policy: R&D, systems of innovation and transformative change. – Research Policy 2018, 47(9), 1554–1567.

14 Climate Assembly UK. 2020.

15 Jack Stilgoe, Richard Owen, Phil Macnaghten, Developing a framework for responsible innovation. – Research Policy 2013, 42(9), 1568–1580.

16 Climate Change 2022. Mitigation of Climate Change. International Panel for Climate Change (IPCC). 2022.

17 Deep Transitions.

18 Laur Kanger, Kellele on tarvis isesõitvat autot? – Vikerkaar november 2021.

19 Suur siire.

20 Margit Keller, Triin Vihalemm, Kuidas sotsio­tehnilisi süsteeme ümber kujundada? – Riigikogu Toimetised 2021, 44, 53–62.

21 Jim Dator, What futures studies is, and is not. University of Hawaii Research Center for Futures 1995.