Paradokside aeg

Tiiu Kuurme: „Kui ühiskonnas ongi käputäis neid, kes suudavad toimuvat süvitsi näha ja mõtestada, aga peavool tõrjub nad eemale, siis loovad peavoolu teistsuguste ambitsioonide ja väärtustega inimesed.“

TIIA KÕNNUSSAAR

Elame iseäralikke aegu. Hariduses, ja eriti ülikoolides on hakatud kasutama sõnu, mida on seni kasutatud pigem majanduse vallas: konkurents, strateegiad, võitjad, efektiivsus, evalveerimine. Samal ajal on, vähemasti kui lugeda kommentaariume, kasvanud viha nende (haritud) inimeste vastu, kes töötavad loomesfääris: neid peetakse tõsimeeli muidusööjateks ja rahva raha raiskajateks, et mitte öelda hullemini.

Kunagi varem Euroopa ajaloos pole haridus nii suurele hulgale inimestele kättesaadav olnud, mis on ju inimkonna ühe suure unistuse täideminek. Teisalt on see kaasa toonud paljukõneldud massihariduse kõigi oma puudustega. Efektiivsuse nimel on ülikoolid, koolid ja klassid üha suuremaks paisunud ja tähelepanu igale õppijale jagub üha vähem. Samal ajal on õppekavad järjest mahukamad. See tähendab, et õpetaja-õpilase või õpilase-meistri suhe, mida teadmiste edasiandmisel ja hariduse omandamisel on läbi ajaloo väga oluliseks peetud, taandub üha rohkem töölehtede ja lünktestide täitmiseks või, ülikoolide puhul, massiloenguteks suurtes auditooriumides.

Paradokse leidub veelgi: ühest küljest on haridus eestlasele olnud aastasadu paleus, mille poole püüelda, teisalt tundub, et me ei hinda riigi pakutavat haridust enam kuigi kõrgelt.

Mis õigupoolest hariduseilmas toimub? Hariduselu paradoksidest kõnelesime kasvatusteadlase Tiiu Kuurmega Tartu ülikooli eetikakeskuse konverentsi „Koolielu väärtusvalikud“ eel detsembris 2016.

Tiiu Kuurme: Mälupilt lapsepõlvest: olin teismeline, käisin südamaal, Järvamaal Koeru koolis, olin 13aastane. Ema viis mu Tartus Raekoja platsi äärde – Tartu ülikool oli äsja põlenud ja maja veel suitses. See sündmus oli justkui halvanud kogu rahva, kes platsil seisis, inimestel olid pisarad silmis – see oli nagu hoop südamesse. Ma mäletan, kuidas ma seal seisin ja tundsin sama tunnet koos teistega ja tõotasin endale, et selles majas ma hakkan õppima. Ja nii see ka läks.

Ja siit edasi, kui mõelda kas või Marju Lepajõe määratlusele, et haridus on püha – ta ongi püha. Ta võimaldab inimesele tema vääristumise, pidevalt iseendast suuremaks kasvamise ning on väga sügavalt seotud inimese elu ja olemas olemisega siin maa peal. Mida ma oma elus teen, kelle ma iseenesest teen – see on hariduse mõte. Muidugimõista annavad eri ajastud haridusele oma tähenduse, olenevalt sellest, millised on ühel või teisel ajajärgul peavoolu väärtused. Igasugune võim on haridusest ülimalt huvitatud olnud ja püüdnud haridust oma mõju alla saada. Haridus konstrueerib tulevikku ja võim tahab tulevikku kontrollida, tahab, et tulevikus oleksid needsamad mõjud, mida võim on iseendas kandnud ja esindab. Ses mõttes on hariduse üldinimlik ja kõigi poliitikate ülene aspekt see, mis puudutab tema olemist ja Olemust.

Aga teine on olupoliitiline aspekt – huvigrupid, kes soovivad kontrolli omada ja saada endale poolehoidjaid, teenreid, oma võimu kindlustajaid. Sellest ka teatud pingeväli hariduse ümber. Kõikjal, kus on sündinud totalitaarsed režiimid, on nad väga ruttu võtnud hariduse oma kontrolli alla ja puhastanud eelkõige ajalookursuse. Ajalugu on olnud kõige muutlikum õppeaine, kuigi ta võiks olla kõige püsivam.

Massiharidus on paratamatu. See sai alguse valgustusajastul, mil maailm muutus väga komplitseerituks: tormiline teaduse, tehnika ja tehnoloogiate areng, mis siis alguse sai, ja üha keerulisemaks muutuvad ühiskondlikud struktuurid. Otse loomulikult oli vaja teadmisi koguda, tekitada, akumuleerida ja edasi anda. Et ühiskond oleks jätkusuutlik, oli vaja harida kogu noort põlvkonda, et nad tuleksid ühiskonnas toime ja see edeneks. Vististi ka kõige viletsamal ja vaesemal maal on nüüd oma koolid ja haridussüsteem.

Ent selle pahupool ongi, et haridus massistus. Ressursse pole ülearu palju ju mitte kusagil ja haridus on langenud majanduse rüppe. Esmatähtsaks on saanud, kuidas haridust anda võimalikult ökonoomselt. Vanades kultuurmaades on säilinud ka elitaarsuse võimalus ja mõneti on seda ka Eestis, kuid teisalt räägib elitaarsus vastu ühele äärmiselt olulisele printsiibile, mis on esiplaanil Põhjamaades, see on võrdsus ja võrdõiguslikkus: igaühel peab olema võimalus saada parim võimalik haridus. Nii ongi, et ühtpidi on väga hea, et kõigile, vähemalt Euroopas, avanevad kooliuksed, ent teistpidi – mis toimub kooliuste taga?

Mu mehevend oli kaks aastat tagasi mitu kuud vabatahtlikuna Aafrikas ühe külakooli õpetaja. Ta on tuntud füüsikaõpetaja, kogus siin annetusi, ostis kõikvõimalikke õppevahendeid ja viis lennukiga kohale. Külalapsed polnud füüsikakatsetest elus midagi kuulnud. Ta kuulutas välja, et tulgu kolmkümmend last, teeme täna katseid. Juhtus see, et koolimaja oli tuubil täis nagu Kopli tramm tipptunnil, inimesed kõõlusid isegi akendel, kohale olid tulnud ka laste vanemad, et füüsikakatseid näha. See oli neile enneolematu.

Maades, kus on haridusele raske ligi pääseda, on huvi ja uudishimu, aga meil on uksed pärani laiali ja haridust ei taheta. Selline paradoks ka.

Kogu taasiseseisvumise järgse aja on avalikus ruumis majandus olnud teema number üks. Majandus ja rahvuslus – aga kuhu jääb inimene, indiviid selle keskel?

Meie taasiseseisvumise aeg langes kokku perioodiga, mil kõikjal läänemaailmas sai valitsevaks ideoloogiaks uusliberalism. Selle mõjudest haridusele on palju ja tõsiselt kirjutatud näiteks Soomes ja Saksamaal. Kari Uusikylä kirjutab oma raamatus „Vastatulia“,¹ et me peame – nagu tehti vanasti preerias – süütama nn vastutuled, mis roomaksid vastu sellele tulekahjule, mille uusliberalism on süüdanud, ja summutaksid tulekahju sel moel. Mind rabas ka Konrad Liessmanni raamat „Theorie der Unbildung“², „Harimatuse teooria“, kus ta suure valu ja sügavusega analüüsib neid protsesse, mis praegu hariduses toimuvad. Kui ma selle raamatu ühe hingetõmbega läbi lugesin ja alla joonisin – raamatut soovitasid mulle Šveitsi sõbrad –, proovisin sellest ka siin rääkida, kuid igal pool oli vastuseks vaikus. Eesti hariduses ei ole veel tekkinud uusliberalismi diskursust.

Väidetakse, et kool toimib vastavuses selle tootmisviisiga, mis on ühiskonnas parasjagu valitsev. Indistriaalajastu tekitas industriaalmustriga kooli, ja metafoor, mida on väga palju kasutatud, on „kool kui tehas“. See on kaasa toonud samalaadse inimkäsituse. On masendav, kui õppejõul on ühe kursuse suurus 190 ja teises on 170 tudengit, ja läbi tuleb lugeda nende kõigi esseed. Mul on selline kogemus. Ja siis öeldakse, et tudeng tahab kümne päeva jooksul oma tulemuse teada saada. Samal ajal oli mul teisigi tähtajalisi töid. Kedagi ei huvita praegu inimene nende olukordade sees, kuidas ta reageerib ja kuidas hakkab väärtustama kõike seda, mida ta teeb.

Nii et see kõik on väga ambivalentne: massiharidus annab kõigile võimaluse haridusest osa saada, kuid nagu ikka on ka kõrvaltoimed, mida me ei taha. Me ei taha pinnalisust. Aga ei kujuta ka ette, kuidas seda vältida. Tahan siiski uskuda, et on võimalik teha ka teisiti, et hariduse teid ja radu saab kujundada nii, et inimene käib just seda teed, mis on talle hingelähedane.

Eestis on märgata hariduse fetišeerimist: „heas koolis“ õppimist peetakse väga tähtsaks, vanemad toovad selle nimel ohvreid ja surve neis koolides õppivatele lastele on suur. Teisalt, kui vaadata ühiskonnaelu laiemalt, ei saa just kõnelda hariduse väärtustamisest.

Hariduse mitteväärtustamine on praegu nii suurte tähtedega taevasse kirjutatud, et ka tagasihoidliku mõtlemissuutlikkusega tüüp peaks sellest aru saama. Kui meil võivad juhtivatesse ametitesse pääseda inimesed, kellelt ei eeldata vähimalgi määral erialast kompetentsust, on see võimas sõnum tervele ühiskonnale. Mis see enam loeb, mida sa õpid? Ei ole oluline, et minister oleks oma valdkonnas haritud, vaid oluline on häälte liitmine ja lahutamine. Minu silmad näevad esimest korda ajaloos olukorda, kus haridus ei määra enam midagi. Isegi nõukaajal – kui lugeda ajakirja Kooliuuenduslane –, käis tollane haridusminister Ferdinand Eisen iga nädal pedagoogikakateedrist läbi ja küsis, mis teaduses uudist on, ja arvestas sellega.

Mina olen näinud meie asutusse (Tallinna ülikooli kasvatusteaduste teaduskonda – T. K.) tulemas ainult ühte haridusministrit, ja see oli Tõnis Lukas juba palju aastaid tagasi. Ei ole mõtet rääkida teaduse rahastamisest, kui see, mida teadlane kõneleb, ei oma tähtsust. Tarmo Soomere sõnul elame tänapäeval aega, mil ei väärtustata enam ei teadmist ega teadmise kandjat. Ja sel juhul ei saa me rääkida teadmispõhisest ühiskonnast.

Miks see nii on? Ma ei oska vastata.

Kuuldavasti väärtustatakse Austrias väga kõrgelt oma vastvalitud presidendi professoritiitlit, see on auasi. Meie taasiseseisvumise järgsel ajal paisati senised hierarhiad pea peale ja paistab, et sellega koos visati ka lapsuke pesuveega välja.

1980ndatel teisel poolel koostasid haridusmõtlejad haruldase dokumendi, mis on mul ka olemas. See on Eesti haridusplatvormi projekt, väga paljude ajurünnakute kokkuvõte. See on õhuke, ent sisukas brošüür. Seal oli kirjas kolm asja, mida tuleks teha: hariduse humaniseerimine, hariduse demokratiseerimine ja hariduse väärtustamine. Nüüd võiks aeg sealmaal olla, et vaadata see 25 ja enama aasta tagune dokument üle: kuidas need asjad on välja tulnud? Hariduse väärtustamise juures oli kirjas, et tähtis on hariduse iseväärtus, haridus kui selline, mitte kui vahend millegi saavutamiseks. Aga ma julgen omaenese subjektiivsest perspektiivist öelda, et meil on hariduse väärtus praegu instrumentaalne. Tudengid ütlevad ausalt välja – meil on loengutes palju vestlust ja dialoogi –, et hariduse mõte on hea palk, hea töökoht, karjääriredel ja mõnus elu. Alati leidub ka keegi, kes ütleb, et enesetäiustamine, aga need on üksikud hääled. Töökoht, karjäär, hea palk, paneme lapsed heasse lasteaeda ja kooli, kus nad satuvad õigesse sõpruskonda, sest meil käib ametikohtade saamine ju sõpruskondade abil, mitte isiklike saavutuste põhjal.

Igal aastal langeb nii põhikoolist kui ka gümnaasiumist välja mitusada noort inimest, sealhulgas noormehi ligi 2/3 ja tütarlapsi ligi kolmandik. Tüüpiline väide kooli pooleli jätnud noorte meeste suust on: miks ma pean koolis aega raiskama, kui ma saan ka vähema vaevaga korralikku raha teenida. Ka siin ilmneb paradoks: sõnades väärtustame haridust, kuid tegelikkuses on kõrgelt haritud eesti naiste sissetulekud madalamad kui pooliku haridusteega meeste omad.

See on väga mitme otsaga asi. Tudengid viisid Norra poolt rahastatud projekti raames läbi küsitluse, mille tulemusi ma analüüsisin. Küsitletuid oli 649 õpilast 10 kooli vanematest klassidest. Tuli välja, kui erinevaid ootusi esitatakse koolis poistele ja tüdrukutele. Poisid kirjutasid oma vastustes, et neilt ei taheta ega oodatagi suurt midagi. Poisilt ei eeldata, et ta ettenähtud haridust koolist tahab ja saab, küll aga on kolm koolipoisi number ja vaikimisi justkui oodataksegi poistelt korrarikkumisi ja vastupanu kooli nõuetele.

See ei ole mitte ainult Eesti tendents. Olen lugenud haridusalaseid teadusartikleid, kus väidetakse, et meie päevil ei kuulu akadeemiline haridus enam maskuliinsuse kuvandisse. Kas on paremat näidet kui Donald Trump? Kui poisil on humanitaarsed või vaimsed huvid, siis selleks, et mitte olla kaaslaste hulgast välja tõugatud, varjab ta oma huvisid ja teeskleb, et olla vastuvõetav.

Macho-orientatsioon on praeguses ajas väga tugevalt esil.

On paradoks, mis samuti hariduse väärtustamatusele viitab, et meil on nii kõrgelt haritud ja samas alatasustatud naised: lugesin lehest, et ERMi töötaja keskmine palk on 960 eurot, see on alla Eesti keskmise. Niisugune vägev maja, kus töötavad sügavalt haritud inimesed, ja jällegi valdavalt naised. Sellised asjad kujundavad mentaliteeti. Aga see ei olegi lihtne võitlus: isegi vanades Skandinaavia maades, kus sel teemal on juba üle saja aasta piike murtud, pole meeste ja naiste palgavahe kadunud, see on ligi 20 protsenti. Kurbloolisus on selles, et pooliku haridusega mehed saavad suureks probleemiks: ühelt poolt nad tekitavad riskikäitumist, ent teiselt poolt tulevad neist ühiskonna asjade üle otsustajad.

Hariduse saamine on pühendumine, vaevanägemine, haridus ei ole antav. Sa õpid siis, kui õpitav inspireerib sind. Aga selles suhtes tundub õnneks, et meie koolides liiguvad asjad õiges suunas.

Eesti koolides on õppimise filosoofiana eelistatud sotsiaalkonstruktivismi, mille puhul usutakse, et inimene õpib koostööd tehes. Kuidas teie tulevaste õpetajate õpetajana näete, kas koolides kasutatakse neid põhimõtteid seetõttu, et seeläbi tunneb õpilane end täisväärtusliku ja heana, või on see miski, mis on väljastpoolt peale surutud? Miks just see filosoofia, ja miks see praegu oluline on?

Sotsiaalkonstruktivismi sünd jääb eelmise sajandi 60.-70. aastatesse. Selle kohaselt toimub õppimine teiste kaudu ja teistega koos. Teadmine luuakse igas õppijas eneses ja see on ka õige, sest õppides me loome tähendusi ja tähendusloome ongi individuaalne protsess.

Minu doktoritöö juhendaja Soomes Pauli Siljander, kes on uurinud kasvatustöö mõttesuundi, on sel teemal väga põhjapaneva raamatu kirjutanud ja tema on konstruktivismi asjus kriitiline. Hiljutisel kasvatusteaduste konverentsil Soomes analüüsis ta oma ettekandes seda, mis neist paradigmadest lähtuvalt koolis praegu toimub. Tema kokkuvõte oli, et kaikki käy – kõik kõlbab. Teades tema mõttekäike, on põhjus kriitikaks lihtne: sotsiaalkonstruktivistliku lähenemise puhul antakse lapsele palju otsustamisvabadust, aga laps ei saa ega suuda kõike teada, mis talle kasuks on. Laps on veel väike, tal on vähe kogemusi, tema tunnetuslaad on teistsugune. Laps on spontaanne, ta ei saa olla nii tark, et ta teeb ise targad ja head valikud, mis on talle kasvamisel toeks. See mõttekäik pärineb juba Herbartilt³ ja veel varasematest aegadest. Täiskasvanu peaks selle töö ära tegema ja lapsele andma võimaluse järk-järgult kasvada. Sama käsitus on Waldorfi koolis: laps ei saa algul vaba olla, sest ta ei tunne maailma piisavalt, et olla vaba, ta ei halda keskkonda.

Selline liiga varakult kätte antud vabadus tekitab lapses ebakindlust ja hirme. Sotsiaalkonstruktivistlik suund on iseenesest kaasa toonud palju toredaid õppimisviise, mis muide pärinevad valdavalt reformpedagoogika traditsioonist; meil Eestis ka tekkinud erakoolidest, kus käib loomise protsess ja õpetajal on autonoomia, tarkus ja huvi asjade vastu. Kuid kuidas õpetaja tunnetab ja tajub lapse suutmisi? Kas tagatakse, et laps saab süsteemse käsituse ainevaldkonnast? Ma olen Soomes näinud imekauneid, vahvaid õppimise protsesse, aga õhku jäi küsimus, kas saadud teadmine on süsteemne? Tundub, et laps üksi ei suuda valida seda, mis talle oleks parim; õpetaja peaks tal ikkagi kõrval käima.

Päris algklassides sotsiaalkonstruktivismi vist meil ka ei rakendata – loomulik oleks seda käsitlusviisi tasahaaval arendada, vastavalt lapse võimetele.

Kui maailm ümberringi elab ebakindlates väärtustes, siis ma küsiksin, et kas ka kool peab ebakindlates väärtustes elama või saab kool pakkuda midagi, mida on nimetatud lapsepõlve moratooriumiks – kaitstust ja kindlust, et laps saaks algselt jõu ja usalduse ja alles siis kohtuks selle ebakindlusega. „Lapsepõlve moratoorium“ on modernismiga kaasnev mõiste – juba 1960. aastatel ilmus Ameerika kultuuriteoreetiku Neil Postmani raamat⁴ sellest, kuidas lapsepõlve moratoorium on lagunenud ja lapsepõlv lüheneb ning kaob. Hiljem järgnes neid raamatuid sel teemal riburada.

Kui aga mõelda õpetajale, siis on mõeldamatu, et õpetajale öeldakse „mine ja võta nüüd omaks uus õpikäsitus“. Käsitus võetakse omaks sisimas, luuakse läbi sisemise argumentatsiooni ja see peab olema läbi tunnetatud. Selleks vajab õpetaja filosoofilist baasi ja eneserefleksiooni võimet. Maailmavaatelist baasi vajavad eriti just need üliõpilased, kes õpivad õpetajaks.

Minule on väga sümpaatne hermeneutilis-fenomenoloogiline mõttesuund – lähtumine ilmingust ja ilmingu tõlgendamine. Kuidas mõistmine tekib? Teed on selleks erinevad. Sümpaatne on ka kriitiline kasvatusteadus, millel on maailmas palju poolehoidu ja suured koolkonnad, ja kus vaadeldakse haridusprotsessi ühiskondlikes seostes. Teadmine ei ole neutraalne – teadmine on seotud võimuga, viitan siinkohal Michel Foucault’le. Ma olen veendunud, et iga õpetaja peaks teadma, kuidas kasvatusteaduslik mõte on liikunud. Praegu ei saa kindel olla, kas selle distsipliini tundmine üldse jääb Eestis alles.

Meil ei ole kujunenud oma kasvatusteadusliku mõtlemise koolkondi. Sellest tuleneb, et kui tuleb järjekordne uus suund, võetakse see kriitikavabalt omaks, sest ta on ju nii kenas pakendis. Ei suudeta argumenteerida, sest ei tunta mõttetraditsiooni. Koolkondade olemasolul oleks võimalik diskuteerida ja saavutada teatud mõõdukus. Haridus ja kasvatusteadused puudutavad igaühte ja kahjuks arvatakse ka, et igaüks tunneb asja, aga nii see ei ole.

Sotsiaalkonstruktivismiga kaasneb palju ilusat ja põnevaid õppevorme, aga teistpidi peaks meil olema ka reflekteeriv pilk: mida ta veel kaasa toob? Mida võib veel kaasa tuua? Ja esimene ohumärk on, kas säilib süsteemsus. Me lõimime eri valdkondi, aga kas me selle kõige juures suudame aidata õpilastel luua ka süsteemset mõistmist? Targalt toimides on see muidugi võimalik ja hoopis paremal viisil kui eraldi ainete puhul. Ent siiski – minul on praegu selle koha peal küsimärk.

Hariduse eesmärgiks on saanud „edukas sisenemine tööturule“. Kuivõrd erinev on see valgustusajastu lähenemisest, mil eesmärgiks oli inimesena kasvada, oma piire laiendada! Filosoof Tõnu Luigele pühendatud ettekandepäeval Tartu ülikoolis ütles Marju Lepajõe naljatamisi, vihjates omaaegsetele filosoofiaõpingutele: „Mis oleks elu ilma Parmenidese fragmentideta!“ Selles naljas peitub aga sügav tõde: olles omaks võtnud kultuuri sügavamal tasandil, avab see vaimse maailma, mis teeb elu võrreldamatult rikkamaks.

Uusliberalismi kriitikud räägivad, et majandus on okupeerinud hariduse, aga seda oli võimalik ette näha juba kümme aastat tagasi: mis keeles haridusest räägiti, milliste terminitega. Hakkasid korduma sellised väljendid nagu „inimmaterjal“, „töö on tellija materjalist“, „kool on tootmisprotsess“. Üks Tartu koolijuht korrutas mitmel pool, et kool on nagu saapavabrik, vahet ei ole. Tegelikkuses on küsimus selles, mida me tahame sellest kõigest, mida me oleme harjunud hariduseks nimetama. Kui meil on kitsas eesmärk – majanduskasv, materiaalne heaolu, siis see on sekulaarsete ühiskondade tunnusjoon, ja Eesti on ikka väga sekulaarne ühiskond. Kuid ükski laps ei sünni maailma selleks, et olla tööjõud tööturul. Igal inimesel on tunne, et ta on eriline ja et tal tuleks oma eluga midagi teha, jõuda individuaalsuseni.

Soome hariduskonverentsil kõlas ühes ettekandes selline mõttekäik, et praegune aeg propageerib individuaalsust, aga suletud, kapseldunud individuaalsust, kus inimene elab ja teeb kõike ainult enda nimel. Aga on ka käsitlus uuest minasusest, see on relatsionaalne minasus, kus inimest nähakse suhetevõrgu osalisena, ta ise ongi oma suhete kogusumma. Suhete mõiste pärineb mitmest filosoofilisest suunast, eriti eksistentsiaalsest: inimeseks olemine on suhetes olemine, sa oled suhete väljal ja sinust oleneb asjade seis. See toob kaasa vastutuse mõiste; vastutus ja vabadus on olnud õhtumaise hariduse kesksed mõisted. Kanti järgi loob inimene endale moraali, põhimõtted, mille järgi ta elab, ja see on tema vabadus. Aga kui ta valib sellised põhimõtted, mis suhete väljal tekitavad sügavaid haavu ja hävingut, siis elab ta ainult enda nimel. Selle pikendus on ökokatastroofid ja globaalsed kriisid, mille taustal me praegu elame.

Vastutuse mõiste on kasvatuses olnud keskne, kuid kui see laguneb, saamegi selle, mille oleme saanud: populismi, lühinägelikkuse, ahnuse, korruptsiooni, moraalituse. Moraal ei ole tüütu värk, millega sind ahistatakse, vaid see on vajalik, et ühiskonnad püsiksid ja inimesed oleksid õnnelikud. Piirideta vabadus lõpeb prügimägede, haavatute ja langenutega. Siit tahaks jõuda mõtteni, mis on mind korduvalt külastanud: et demokraatia on võimalik ainult haritud rahvaste hulgas. Ja mitte ainult teadmisi omandanud, vaid sügavalt haritud rahvaste hulgas.

Kuidas teile tundub, kas olukord on läinud hullemaks või me lihtsalt teame kõigest liiga palju?

Praegu, ma saan nii asjast aru, suurenevad lõhed. Üks, mis on nähtav, on materiaalsete võimaluste lõhe. Teine on lõhe mõistmisvõimes inimeste vahel. Fragmenteerumine. Kui ühiskonnas ongi käputäis neid, kes suudavad toimuvat süvitsi näha ja mõtestada, aga peavool tõrjub nad eemale, siis loovad peavoolu teistsuguste ambitsioonide ja väärtustega inimesed.

Tiia Kõnnussaar on Tartu ülikooli eetika­keskuse kolumnist-toimetaja.

1 Kari Uusikylä, Vastatulia.Inhimillisen kasvatuksen ja koulutuksen puolesta. PS-kustannus, 2003.

2 Konrad Paul Liessmann, Theorie der Unbildung: Die Irrtümer der Wissensgesellschaft. Taschenbuch, 2008.

3 Johann Friedrich Herbart (1776–1841), keda peetakse akadeemilise pedagoogika loojaks, oli saksa filosoof ja psühholoog.

4 Neil Postman, The Disappearance of Childhood. Delacorte Press, 1982.