Naised teaduses. Kas sookoll kimbutab teadust?

Teaduses soolise võrdõiguslikkuse saavutamine nõuab jõupingutusi kõigil tasanditel – hariduses, poliitikas, esindatuses, kultuuris ja mõtteviisis.

JAANIKA ANDERSON

Rahvusvahelist päeva „Naised ja tüdrukud teaduses“ tähistatakse ÜRO eestvedamisel 11. veebruaril alates 2015. aastast.¹ Kampaania eesmärk on murda soostereotüüpe, tuua esile naiste tähtis osa teaduses, ergutada tüdrukute suundumist teadusmaailma ja ronima karjääriredeli kõrgeimatele astmetele.

Eestis kutsuti algatus ellu 2021. aastal Tartu ülikooli ja Eesti Noorte Teaduste Akadeemia (ENTA) eestvedamisel. 5. – 11. veebruarini toimus Tartu ülikoolis teemanädal „Naised teaduses“ ning 11. veebruaril vestlusring „Naised teaduses: kas sookoll kimbutab teadust?“.² Eesmärk oli pöörata tähelepanu soolise tasakaalu tähtsusele akadeemilises maailmas, võrdsetele võimalustele teadlaskarjääris ning seda takistavatele ja soodustavatele teguritele, heita pilk minevikku, et mõista paremini naiste tulekut teadusesse ning mõelda tegutsemisviisidele, mis aitaksid ilma takistusteta osaleda teaduses neil, kes seda soovivad.

Vestlusringis osalesid Tartu ülikooli geneetika kaasprofessor Hedvig Tamman, arheogenoomika professor Kristiina Tambets, Eesti ajaloo lektor Janet Laidla ning keskkonnatervishoiu professor ja kestliku arengu keskuse juhataja Hans Orru. Igal osalejal on oma arengutee, kuidas ta on jõudnud teadusalal sinna, kus ta parajasti on ning jagatud mõttekillud võivad inspireerida ja toetada ka teisi pürgijaid.

Andmed on kõige alus

Teaduses on läbi aegade domineerinud mehed, kuid viimastel aastakümnetel on sellesse valdkonda jõudnud üha rohkem naisi. Soolise võrdõiguslikkuse ja tasakaalu saavutamiseks on astutud suuri samme, kuid ebavõrdsus ja stereotüübid mõjutavad endiselt naiste osalust teaduses.

Eesti ajaloo lektor Janet Laidla, kes on uurinud naiste tulekut teadusse,³ tõi vestlusringis välja, et kuigi naised on Tartu ülikoolis tegutsenud enam kui sada aastat ja mõnes Euroopa ülikoolis veelgi kauem, ei ole võrdõiguslikkus aasta-aastalt liikunud üksnes tõusujoones, vaid sel on ka langusi. Probleem ei lahene iseenesest. Selleks et aru saada, kus me parasjagu asume, kas võetud abinõud on asjakohased ja kas me läheneme eesmärkidele, tuleb koguda andmeid. Kvantitatiivsed andmed võimaldavad näha nii edenemist kui ka kukkumist, kvalitatiivsed andmed annavad ülevaate probleemi teadvustamisest, arusaamadest ja eelarvamustest.

Ilmselge on sooline segregatsioon erialati: märkimisväärne lõhe on tehnoloogia, inseneriteaduse ja matemaatika valdkonnas üle kogu maailma. Humanitaar- ja sotsiaalteaduste vallas, kus naised võivad olla küll ülekaalus, ei jõua nad sageli kõrgeimatele ametikohtadele ja seega saab täheldada vertikaalsest segregatsiooni. Naiste ülekaalu võib näha õpetavatel ametikohtadel ja alakaalu professori positsioonis. Need näitajad on Euroopa riikides võrdlemisi sarnased. Teaduses soolise võrdõiguslikkuse saavutamine nõuab jõupingutusi kõigil tasanditel – hariduses, poliitikas, esindatuses, kultuuris ja mõtteviisis.

Alustuseks probleemi teadvustamine

Maailma rahvastikust umbes pool on mehed ja pool on naised. Kui kõigile on antud võimalus oma võimeid maksimaalselt teostada ja ühiskonda panustada, olenemata soost, religioonist või seksuaalsest sättumusest, võidavad sellest kõik. Teaduse mitmekesisus ja ühiskonna huvide teenimine pole saavutatav, kui mõningad sotsiaalsed grupid jäävad ühiskonnas tegutsemisest kõrvale või on alaesindatud. Ideede mitmekesisus, vaatenurkade ja lahenduskäikude paljusus viivad edasi nii teadust kui ka ühiskonnaelu.

Järjepideva, süsteemse ja teadliku tegevusega tuvastatakse soolise ebavõrdsuse põhjused ja jõutakse nende vähendamise strateegiate ja lahenduste väljatöötamiseni. Tähtis on probleemide teadvustamine võimalikult laialdaselt – kui probleemi ei tunta, on seda lihtne eitada. 2021. aastal valmisid Tartu ülikoolil ja Tallinna tehnikaülikoolil soolise võrdõiguslikkuse uuringu kava ja põhimõtted, mis on ülikoolide esimene suurem samm soolise võrdõiguslikkuse laiaulatuslikuma ja süsteemsema käsitelu poole. Kavade eesmärk on suurendada ülikoolide liikmeskonna teadlikkust soolisest võrdõiguslikkusest, pöörata tähelepanu võrdsetele karjäärivõimalustele, soolise palgalõhe vähendamisele ning tööd ja pereelu toetavate paindlike võimaluste loomisele.

Võrdsus: võimatus või võimalikkus

Paljusid soolise võrdõiguslikkuse probleeme ei tekitata teadlikult, vaid need kujunevad ja püsivad mitmete tegurite koostoimel. Probleemide teadvustamine ja tekkemehhanismide tundmine võimaldab ebavõrdset olukorda ennetada.

Isegi kui soolist ebavõrdsust ja soost sõltuvaid erisusi ei tajuta, nagu tõdeti ka toimunud vestlusringis, räägivad arvud teist keelt. Olgu siinkohal toodud ka paar näidet teistest Euroopa riikidest, kuigi andmeid võib leida pea kõikide maade kohta.

Saksamaa teadusringkondades domineerivad ülikoolides ja ülikoolivälistes teadusasutustes kõrgetel ametikohtadel endiselt mehed. Naiste lahkumine teadusest saab seal alguse pärast doktorikraadi kaitsmist. 2022. aastal avaldatud uuringus ei ole midagi üllatavat ega uut – akadeemilise maailma soolist võrdõiguslikkust takistavate tegurite hulgas on nii meeste domineerimine institutsioonide otsustusorganites, sage kaudne eelarvamus naisteadlaste suhtes kui ka naissoost heade eeskujude puudumine ja perede traditsiooniline tööjaotus. Naised pühenduvad perele kõige rohkem elufaasis, mis tavaliselt on ette nähtud aktiivseks teaduskarjääriks.⁴

2019. aasta seisuga olid Eestis kõrghariduse omandanutest 63,6% naised, ka doktorikraadi omandanute seas oli naisi veidi rohkem kui mehi.⁵ Praegu täidab Tartu ülikoolis professori kohta umbes kolmandik naisi, Tallinna tehnikaülikoolis veelgi vähem. Sama olukord on Soomes, kus ülikooli lõpetajate hulgas on rohkem naisi, hinnanguliselt 58%, ja doktorikraadi kaitsjatest on 51% naised. Professorite hulgas on naisi siiski vaid u 30%.⁶

Üks peamisi põhjusi, miks naised on teaduses alaesindatud, on soolistele stereotüüpidele ja eelarvamustele tuginevad takistused. Ka alateadlikud ootused mehele ja naisele mõjutavad otseselt inimeste elu. Näiteks võidakse naisteadlast pidada vähem pädevaks või vähem karjäärile pühendunuks, sest teda seob perekond, mis jätvat vähem aega tööle. Vastandina võidakse põhjendamatult kõrgeid nõudeid tööaja ja kohustuste osas esitada lasteta inimestele, kellelt eeldatakse enam. Peale selle võib naisi teadusest eemal hoida ka vähene toetus ja mentorlus, eriti valdkondades, kus naised on alaesindatud. Märkimisväärselt võib mõjutada kolleegi eeskuju või julgustus. Puudulik tugisüsteem ja projektipõhisusest tulenev ebakindlus võib vähendada naiste motivatsiooni ja enesekindlust teaduses osalemises ning takistada edukat karjääri.

Tallinna tehnikaülikool on soolise võrdõiguslikkuse tegevuskavas aastateks 2021–2025 esile toonud ülikooli kõneisikute soolise tasakaalu teadliku kujundamise. Paratamatult aitab meesteadlaste pidev pildil olek kaasa stereotüüpide kujunemisele ning naisteadlaste nähtamatule positsioonile. Kuigi vestlusringis toodi välja, et teadlased ei taha olla nais- ja meesteadlased, vaid lihtsalt teadlased, siis naiste vähene nähtavus aitab igal juhul kaasa meesteadlase stereotüübi tugevnemisele. Eelarvamused ja stereotüübid mõjutavad aga naiste võimalusi teaduses.

Eesti teadust iseloomustab erialade vaheline sooline segregatsioon. Erialati on horisontaalne sooline segregatsioon, mida selgitatakse ühiskonna suhtumise ja soostereotüüpidega. Naiste osakaal on väiksem loodusteaduste ja tehnikavaldkonnas ning suurem terviseuuringutes ja ühiskonna- ning kultuuriteadustes. Sellise jaotamise tagamaaks paistab muu hulgas olevat erialade tegevuste ja teadmiste soolisustatus.⁷

Teadus ei salli katkestusi

Akadeemilises maailmas toimib tihe konkurents nii rahastuse kui uurimisteemade puhul. Hedvig Tamman tõi välja, et sageli tegeleb sama uurimisküsimusega mitu teadusrühma. Teadlasel on raske endale lubada katkestusi, kuna mahajäämus tekib kiiresti.

Karjäärikatkestusi peetakse kõige tähtsamaks akadeemilise tööelu arengut pärssivaks teguriks. Eraelus tehtud valikud (nt vanemlus, hoolduskohustus, muud perekondlikud takistused) võivad tähendada (ajutist) katkestust, mis on teadlaskarjääri takistavaks asjaoluks, kuna akadeemilist karjääri nähakse lineaarsena ja pausideta. Kui vanemapuhkuselt teadusesse naastakse, võib vastus uurimisküsimusele juba leitud olla või on uurimistöö jõudnud punkti, kus reele hüppamine ei pruugi enam olla lihtne. Karjäärilõhed raskendavad ka rahastuse taotlemist, kui konkurentidega samaväärselt ei ole ette näidata publikatsioone, esinemisi, projektides osalemist ja välismaist kogemust.

Uuringud näitavad, et naiste mobiilsus väheneb pereloomisega – sageli on raske minna järeldoktorantuuri või üksnes konverentsile. Kristiina Tambets tõi välja, et ka tema karjääriteekonnal on vahele jäänud välismaine järeldoktorantuur, mida on projektide taotlemisel ka ära märgitud. Nüüd aastaid hiljem on ta puuduva väliskogemuse augu täitnud mitmesuguse väliskoostööga. Lahendusi leidub, kuid kahtlemata on abistav osa tugivõrgustikul. Mõnel juhul tuleb appi tulla ka akadeemiline pere, kui korraldab näiteks konverentsil lastehoiu, et noor ema saaks osa võtta.

Naised teevad paratamatult pereloomisega seotud valikuid. Mõnel juhul on tegemist isikliku valikuga loobuda teadlase karjäärist või piirduda karjääriredelil madalama positsiooniga – need võivad olla n-ö lihtsamad valikud, sest endale antakse aru, et pärast eemalviibimist on raske tagasi minna ja projektipõhisus ei paku rahalist turvatunnet. Valikud võivad tuleneda ka ühiskonna survest, kuna eeldatakse, et naine pühendab end perele, kuigi ainult perele pühenduva naise kohta öeldakse põlglikult, et ta ei käigi tööl, samal ajal kui liialt tööle keskendunud naisele heidetakse ette, et tal pole pere jaoks aega. Emaduslõivu tuleb tasuda paljudel naistel, mistõttu on tähtis kaaluda ja kasutusele võtta meetmed, mis lubaksid naisel akadeemilist karjääri võimalikult ladusalt jätkata ka pere kõrvalt. Üheks võimaluseks on paindlik tööaeg.

Teadlase karjääris on tähtis koht tugivõrgustikul ja kaaslasel, kellega kohustusi jagatakse. Hans Orru nelja lapse isana ja naisteadlase abikaasana ütles, et diivanile istuma jääda pole mõistlik, tuleb ise märgata tegemist vajavaid kodutöid, et mõlemad saaksid pühenduda ka teadlaskarjäärile. Huvitava nüansina tõi ta välja, et nende peres ei ole meeste- ja naistetöid, vaid aja kokkuhoiuks teeb kumbki seda, mida paremini oskab, et kiiremini tehtud saaks.

Tublid tüdrukud jäävad ooteruumi

Kardetakse, et sooaspekti lisamine alavääristab naissoost akadeemilisi töötajaid, nende võimeid ja vähendab teadusmaailma kompetentsust. Keegi ei taha olla „kvoodinaine“. Tegelikkuses ei tähenda soolise võrdsuse suurendamise meetmed seda, et tehakse järeleandmisi akadeemiliste töötajate pädevusele. Kui on valida kahe võrdse vahel, siis tuleks valida naine, juhul kui naised on alaesindatud.

Paraku tuleb tõdeda, et naised sageli ei jõuagi tippkohtadele konkureerima. „Tublid tüdrukud“ võivadki jääda ooteruumi. Põhjusi on mitmeid. Üks neist on ebakindlus ja liigne nõudlikkus enda suhtes, mistõttu lükatakse kandideerimist edasi. Ennast ei peeta piisavalt kogenuks, soovitakse juurde hankida teadmisi või jääb lihtsalt puudu julgusest. Palju sõltub ka juhi võimest märgata ja julgustada töötajat kandideerima ning astuma sammu karjääriredelil, mis kokkuvõttes võib tuua kasu nii uurimisrühmale kui ka akadeemilisele üksusele.

Stereotüüpidest lähtudes kipuvad naised endale võtma, aga neile ka antakse administratiivseid ja korralduslikke ülesandeid, mis neile justkui sobivad ja tulevad hästi välja soolise kuuluvuse tõttu. Loomulikult ei pea kõikidest sellistest kohustustest end kollektiivis taandama, kuid tuleb jälgida, et need ei langeks üksnes naistele. Pisiasjade organiseerimine ja administratiivtöös osalemine võtab arvestatava osa tööajast, mis jätab vähem võimalusi teadustööks. Võib ju küsida, miks siis naised teevad seda, mida mehed ei kipu nii kergesti enda peale võtma. Sageli pole lihtne keelduda, kui oled kollektiivi noor liige, ega väljakujunenud soolised stereotüübid taandu kiirelt ja lihtsalt.

Vestlusringis kerkis esile seegi, et lasteaedades ja küllap ka paljudes peredes pööratakse tähelepanu nn poiste ja tüdrukute töödele, mis soodustab stereotüüpide kujunemist. Juurdunud traditsioonide ja suhtumise muutumine võtab aega, aga kui lapseeas nähakse, et ainult ema oskab pesu masinasse panna ja kuivama riputada, hommikusööki-õhtusööki valmistada ning nende salateaduste oskused liiguvad naisliini pidi, siis jääme paratamatult ka teadusmaailmas stereotüüpidesse kinni.

Mida meil kaotada on?

Naiste jõudmine, hoidmine ja edenemine teaduses on väga tähtis teema, mis vajab kestvat tähelepanu ja lahendusi. Kuigi soolises võrdõiguslikkuses on tehtud edusamme, on vaja märgata barjääre, mis takistavad naiste täielikku osalust teaduses. Teadusasutustes edendab võrdõiguslikkust põhjalik tegevuskava ja selle täitmine, teadlikkus, mentorlus ja toetuse pakkumine.

Teadusele on eluliselt tähtis kõikvõimalike vaatenurkade ja ideede esindatus, mis võib olla keeruline, kui teadlaste hulgas domineerib vaid üks sugu. Sooline ebavõrdsus avaldub mitmel viisil, sealhulgas väheses naiste esindatuses teadusasutustes, väiksemas hulgas naisteadlaste juhitud uurimisprojektides, naiste saadud akadeemilises tunnustuses ja auhindades.

Sooline ebavõrdsus ja stereotüübid mõjutavad teadust samuti mitmest küljest. Kõige ilmsem tagajärg on see, et teadus jääb ilma võimalikust talendist ja mitmekesisusest, kui naised ei saa oma ideedega täies mahus kaasa lüüa. See võib omakorda piirata teaduse innovatsiooni ja edusamme, kuna erinevad kogemused ja vaatenurgad jäävad esindamata. Sooline ebavõrdsus võib mõjutada kogu ühiskonda, kuna teadusuuringud ja tehnoloogiline areng puudutavad kõiki eluvaldkondi. Kui teadusest puuduvad naiste vaatenurgad ja lahendused, viib see paljudes valdkondades ebavõrdsuse süvenemiseni.

1 United Nations. International Day of Women and Girls in Science.

2 Naised teaduses: kas sookoll kimbutab teadust? – UTTV 8. II 2024.

3 Janet Laidla, Kes oli esimene doktorikraadiga eestlanna? – Feministeerium 14. II 2022.

Janet Laidla, Lembi Anepaio, Esimesed doktorikraadiga naised tänapäeva Eesti aladelt. – Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2024, lk 28–67.

4 Women in science: developments and recommendations. German National Academy of Sciences Leopoldina, Halle 2022.

5 Helen Urmann, Kadri Lees, Marvi Remmik, Ene Tubelt, Liana Roos, Maili Vilson, Saara Maria Puur, Merli Aksen, Soolise võrdõiguslikkuse hetkeolukord ja parandamise viisid Eesti teaduses. Tartu Ülikooli Sotsiaalteaduslike Rakendusuuringute Keskus (RAKE), Tartu 2020.

6 Laura Forsström, Invisible female scientist. Research Council of Finland. 22. II 2021.

7 Helen Urmann, Kadri Lees, Marvi Remmik, Ene Tubelt, Liana Roos, Maili Vilson, Saara Maria Puur, Merli Aksen, Soolise võrdõiguslikkuse hetkeolukord ja parandamise viisid Eesti teaduses. Tartu Ülikooli Sotsiaalteaduslike Rakendusuuringute Keskus (RAKE), Tartu 2020.