Müüt või reaalsus – kas tehnoloogiline innovatsioon päästab meid ja maailma?

Igasugune tehnoloogia areng toimub loodusressursside arvelt.

​JAANUS TERASMAA

Teadust ja tehnoloogilist innovatsiooni peab ühiskond nii praeguste kui ka tulevaste probleemide päästerõngaks. Areng on ju olnud tormiline. Kaugel pole ajad esimestest lendamiskatsetustest, aga vaadake meid nüüd. Maakera on ümbritsetud tuhandetest lennumasinatest, olgu need suurel kiirusel ja suurel hulgal puhkusele siirdujad või suhteliselt väikesed satelliidid, mis meile internetti annavad või asukohta tuvastavad. Ja neid tuleb üha juurde! Samal ajal on toasuurusest esimesest arvutist saanud taskusse mahtuv seade, mis on algusaegade omast kordi võimsam. Ka on tehnoloogiad üha efektiivsemad ja raiskavad vähem energiat. Mis iganes asja ühe ühiku tootmise keskkonna jalajälg on väiksem ja hind odavam kui kunagi varem. See kõik on aluseks intuitiivsele ootusele, et tehnoloogiline progress ongi see päästerõngas, mis meid kollapsist säästab ja planeedi päästab. Paraku võivad meist endist tulenevad eripärad sel helgel teel meile takistuseks osutuda.

Kuidas me mäletame minevikku ja tajume tulevikku?

Probleemi tuumani jõudmiseks peame alustama inimloomusest – meist endist, sellest, kuidas me maailma näeme, ning meie käitumise ja ootuste ajenditest. Peaküsimus on see, kuidas me tajume tulevikku – eesolevaid muutusi, millised on meie ootused ja baastase, mille suhtes me muutusi hindame. Vaatlen järgnevalt viit võimalikku veakohta, mis meid praegusesse olukorda on toonud.

Lineaarne mõtlemine

Eksperimendid ja uuringud on näidanud, et kaldutakse mõtlema lineaarselt. Me ei suuda intuitiivselt ette kujutada eksponentsiaalselt toimuvaid protsesse. 1975. aastal tehti teedrajav uuring,¹ kus see mõne lihtsa eksperimendi abil kinnitust leidis. Katsealustele esitleti lühikest andmerida reostusindeksi muutusest aastatel 1970–1974, milles indeksi muutus oli 3, 7, 20, 55, 148 ja paluti selle põhjal ühel grupil ennustada, kui suur on reostusindeksi väärtus aastal 1979, ja teisel grupil ennustada, millal ületab reostusindeksi väärtus 25 000 piiri. Hea lugeja, proovi teha see ennustus ilma arvutuseta, lihtsalt kõhutunde põhjal. (Vastus mõne aja pärast.) Tolleaegse uuringu tulemuseks oli see, et esimesest grupist kaks kolmandikku vastajatest hindas 1979. aasta reostuskoormuse väärtuseks alla 10% tegelikust väärtusest. Teises grupis osalejatest pool pakkus, et 25 000 juurde jõuab reostusindeks 2000. aasta paiku. Kas arvasid õigesti, et sellise kasvu korral juhtus see juba 1979. aastal? See uuring tõestas veenvalt, et intuitiivselt eeldame järjekindlalt lineaarset kasvu isegi siis, kui oleme varustatud lähteandmetega ja tingimused nõuavad eksponentsiaalsel kasvul tuginevat põhjendust. Me paigutame info ikkagi peas olevasse lineaarsesse mudelisse ja teeme selle põhjal järeldusi.

Üks sellisest mõtlemisest tulenev probleem on seoses majanduskasvuga ja seeläbi ka meie tegevuse mõju tajumisega. Üldiselt ei saada aru, mida tähendab näiteks see, kui majandus kasvab aastas 5%. Kui paluda seda graafiliselt kõverana kujutada, siis seniste katsetuste põhjal väidan, et tubli 90% joonistab kena lineaarse tõusva joone.

Tegelikult tähendab 5%-line majanduskasv seda, et majanduse maht kahekordistub iga 14 aasta tagant ja kui selline majanduskasv oleks olnud alates 1970ndatest, siis oleks meie majandus juba 22 korda suurem. Kui majanduskasv oleks 10%, siis kahekordistuks see iga 7 aasta järel ja majandus oleks ligi 450 korda võimsam. Mis omakorda tähendab, et samas tempos oleks suurenenud ka meie majandustegevuse keskkonnamõju. Üldiselt saab ju öelda, et energia = raha = keskkonnamõju. Need kolm näitajat muutuvad käsikäes, ühest rääkides räägime ka ülejäänud kahest.

Äkiliste muutuste eiramine

Teistsuguse vaate inimloomusele on lahti mõtestanud Nassim Taleb oma raamatus „Must luik“, („The Black Swan“)², kus autor kirjeldab seda kalkunile osaks langeva tänupühaüllatuse kaudu.

Väga lihtne: kalkun saab iga päev üha rohkem süüa. Tema heaolu paraneb lineaarselt. Keskmiselt on see igal järgneval päeval parem kui eelmisel. On ka väikseid tagasilööke nagu elus ikka, aga üldiselt läheb kõik paremuse poole. Ilmselt juba mõistate, kuhu see mõistujutt välja viib. Saabub heaolukasvu 1001. päev, kirves langeb ja kalkuni pea võetakse maha. Temast saab praad. Kas kalkunil oli oma elukogemuse põhjal põhjust oodata sellist ootamatut ja murdelist elupööret? Mitte miski tema kogemustes ei lubanud ennustada sellist tulevikku. Ei toimunud heaolu lineaarset kahanemist, vaid järsk ja ootamatu lõppvaatus.

Sama puudutab ka meid, kui pikka aega ei ole toimunud mingeid kataklüsme – siis hakatakse arvama, et elu läheb lõpmatult ja lineaarselt paremaks. Kuid meie lineaarkasvulise õnnetunde aluseks on eksponentsiaalselt kasvav keskkonnamõju. Looduses nii ei toimu, protsessid on küll säilenõtked ja inertsist võtab mõne muutuse avaldumine aega, aga muutus võib toimuda ka järsult, sest pidevalt lisanduvatel väikestel häiringutel on kumulatiivne efekt. Nii leiavad looduses aeg-ajalt aset nihked ühest tasakaaluasendist teise, nn murdepunktide ületused, mis muudavad mõnd harjumuspärast süsteemi meie jaoks ootamatult ja väga kiiresti. Kliimamuutuste puhul leiti meta­uuringu tulemusena, et juba 1,5 °C globaalse keskmise temperatuuri tõusu tõttu suureneb oht ületada kuut klimaatilist murdepunkti.³ Murdepunktide kontseptsioon ulatub kahe aastakümne taha, kui valitsusvaheline kliimamuutuste paneel ehk IPCC selle kasutusele võttis. Murdepunktide ületamine toob kaasa märkimisväärsed muutused Maa süsteemides, nende mõju võib avalduda ookeanides, ilmastikus või ka aineringetes. Varem oldi arvamusel, et murde­punktide ületus toimub märgatavalt suurema temperatuuri tõusu korral, kuid uued tõendid viitavad süngemale tulevikule, mis jõuab kätte märksa varem. Esmajärjekorras on oodata Gröönimaa ja Lääne-Antarktika mandriliustike kokku­varisemist, ookeaniringluse (Golfi hoovuse) peatumist Atlandi ookeani põhjaosas, Barentsi mere jääst vabanemist, igikeltsa sulamist ja korallrahude hukkumist. Temperatuuri edasise tõusu korral järgnevad veel uued murdepunktide ületused.

Kas ühiskond võtab sellist järskude muutuste perspektiivi oma otsuste, kasvu­prognooside ja arenguplaanide koostamisel arvesse? Värsketes teadusuuringutes on leitud, et Golfi hoovus (mis on osa termohaliinsest tsirkulatsioonist ehk ookeanide suurest konveierist) nõrgeb ja võib peatuda juba lähiaastakümnetel.⁴ Seega peaksime Eestis tõsiselt valmistuma nii kliima oluliseks jahenemiseks kui ka soojenemiseks. Ometi ei valmistu me jahenemiseks ega soojenemiseks, sest seni on meil kõik hästi läinud, taastasime 1991. aastal iseseisvuse ja edasi on kulgenud võrdlemisi sujuv sõit parema tuleviku poole, viie rikkaima riigi suunas. Mis saab ometigi valesti minna?

Tulevikku pole olemas

Siit jõuamegi kolmanda mõttemalli juurde. Nimelt selleni, et meie jaoks ei ole tulevik reaalne, seda pole olemas. Tulevik on midagi abstraktset ja tabamatut. Sellise järelduseni on uurijad jõudnud mitmel juhul, Nathan John Hagens on neid tulemusi üksikasjalikult käsitlenud oma artiklis, mis ilmus mõned aastad tagasi.⁵ Ta jõuab järelduseni, et meil inimestena (ja ka ühiskonnana) on tuleviku osas suurepäraseid kavatsusi – kuni tulevikust saab tänane päev. Kõlab ju tuttavalt? „Järgmisel nädalal jätan mõne pahe maha ja lähen trenni“ või siis „vähendame süsinikuheidet 2035. aastaks 50% võrra“. Ühiskond on üksikisikute käitumise peegeldus.

Daniel Read jt korraldasid 1999. aastal huvitava eksperimendi selle fenomeni uurimiseks.⁶ Inimestel paluti planeerida järgmiseks nädalaks kerge vahepala, valikus olid nii tervislikum (puuvili jms) kui ka vähem tervislik (nt šokolaad). Tulemuseks oli, et 75% inimestest valis midagi tervislikumat. Seejärel lasti valida samaks päevaks midagi söödavat. 70% valis šokolaadi. Kuigi me võime tulevikku ette kujutada, jääme sageli emotsionaalselt pimedaks tulevikus peituvate pikaajaliste probleemide, nt keskkonnakriisid ja ressursside ammendumine, suhtes. Sest tulevikku pole olemas. On vaid lineaarselt läbi tänase päeva helge tuleviku poole pikenev minevik, mitte külluseaja lõppemine.

Kuhjuvad mõjud

Neljanda puudujäägina tuleb esile, et üldjuhul ei mõisteta kuigi hästi kumulatiivseid mõjusid. Ka selle tõestamiseks on tehtud katseid, kus inimesed peavad esitatud andmete alusel hindama mingi protsessi eri etappide mõju lõpp­tulemusele. Viga seisneb selles, et suudame tajuda üht protsessi etappi, kuid mõjude kuhjumine jääb meile abstraktseks. Sellest on hea ülevaate teinud Grete Arro ühes varasemas artiklis.⁷

Mõjude kuhjumise mõistmine on keskkonnamõjude tajumisel tähtis – iga hetk võime keskkonda paisata tühisena näiva saasteainete või kasvuhoonegaaside koguse. Kui teeme seda aastakümneid ja sadu aastaid järjest, siis saab neist tühistest kogustest kokku midagi väga suuremõjulist. Just see on tähtis lähtekoht inimtekkeliste kliimamuutuste mõistmisel.

Inimkond paiskas 2023. aastal atmosfääri 37 miljardit tonni CO₂, rohkem kui kunagi varem. Et suuri arve oleks lihtsam mõista, teisendame selle gigatonnideks (Gt) ja saame globaalseks emissiooniks 37 gigatonni. Võrdluseks: fotosünteesi käigus seotakse aastas CO₂ üle kolme korra rohkem, 120 gigatonni. Atmosfääris on CO₂ sisaldus lausa 3210 gigatonni, ligi 90 korda rohkem kui meie heitkogused aastas. Mõjude kuhjumist ignoreerides võib kergesti järeldada, et inimtegevuse mõju on tühine ning märgatavaid kliimamuutusi see ei põhjusta. Tuttav kliimamüüt, millega ikka ja jälle välja tullakse. Kumulatiivset andmestikku vaadeldes selgub siiski, et fossiilkütuste põletamise algusest alates oleme paisanud atmosfääri 2400 gigatonni CO₂, kusjuures enam kui pool sellest viimase 30 aasta jooksul. Kui nüüd võrrelda atmosfääri koostist meie panusega (3210 Gt vs. 2400 Gt), siis on vahe kahanenud olematuks. Meie õnneks nii halvad lood veel ei ole, sest inimese poolt aastas õhku paisatud CO₂-st u 22% seovad ookeanid ja u 35% taimed ja pinnas. Seega jääb pikemaks ajaks atmosfääri umbes pool meie heitmetest, mille tagajärjel CO₂ kontsentratsioon atmosfääris ongi tööstusrevolutsiooni eelse ajaga kasvanud umbes 50% võrra (280 ppm vs. 420 ppm). Mis iganes allikast atmosfääri sattunud CO₂ molekulid võivad seal viibida väga kaua, isegi kui pool neist seotakse esimese mõnekümne aastaga ja järelejäänutest pool mõne sajandiga, siis viimane paarkümmend protsenti võib atmosfääris püsida tuhandeid aastaid. Piltlikult öeldes võib ka selle artikli lugemise ajal sisse hingatud õhus olla mõni CO₂ molekul, mis sattus atmosfääri Jüriöö ülestõusuks süüdatud lõketest või isegi mõne veelgi ammusema sündmuse käigus.

Muutuv baastase ja harjumuste jõud

Viiendana väärib esiletoomist baas­taseme nihkumise sündroom käsikäes sellega, et vaimse tervise kaitseks me harjume kõigega. Me ei märka muutusi, kui need toimuvad järk-järgult ja nii on iga põlvkonna jaoks baastase, millega võrrelda, üha kehvem. Need (loodus)-väärtused, mis meie vanavanematele olid loomulikud ja tavapärased, ei pruugi meie teadvusse jõudnud olla, sest oleme harjunud nende kahvatu varjuga. Selle sündroomi üle arutleb pikemalt Jaak-Kristjan Sutt oma hiljuti Sirbis ilmunud artiklis.⁸

Olemuselt on asi lihtne ja probleem tõsine: kui me ei taju muutust ja soovime elada sellises maailmas, millega oleme harjunud (või ainult veidi kehvemas, sest majanduskasvu nimel on mõnikord vaja natuke loodust ohverdada), siis on meie laste lähtepunkt juba märksa kehvem. Pealegi on evolutsiooni käigus meie aju välja arendanud võime lõpetada reageerimine nähtustele, mis muutuvad aeglaselt või on tavapärased.⁹ Selline kohanemine valmistab meid paremini ette järgmisteks tähtsateks ja ootamatult saabuvateks sündmusteks, kaitstes meid info ülekülluse ja sellega kaasneva halva enesetunde eest. Seega, kui keskkonnasaaste ja vaesuv ökosüsteem on saanud meie teekaaslasteks, ei pea me seda enam märkimisväärseks ega pane tähele. Oleme löödud prügipimedusega. Keda see fenomen rohkem huvitab, siis pikemalt on sel teemal arutlenud Mihkel Kangur Novaatoris.¹⁰

Kuidas tajume innovatsiooni ja selle mõju?

Kui võtta ette mõni arvamusartikkel kliimamuutuste, keskkonnaprobleemide või roheleppe kohta, siis üldjuhul jõutakse seal järelduseni, et meil on vaja uut tehnoloogiat, mis oleks veel parem, säästlikum, kiirem ja tublim kui praegune parim saadaolev tehnoloogia. Ka riigi investeeringuid planeerides vaadatakse peamiselt seda, et tehnoloogiline innovatsioon saaks kaetud. Mõte ei ole vale, küsimus on selles, mida me uuendame, miks ja mida me uute tehnoloogiatega peale hakkame. Lyann White on juba 1967. aastal pannud kirja mõtte: „Ma kahtlen, kas katastroofilist ökoloogilist tagasilööki saab vältida, kasutades probleemide lahendamiseks lihtsalt veel rohkem teadust ja tehnoloogiat.“¹¹ Kuldsed sõnad, mis kehtivad ning on mõneti aktuaalsemadki, kuna kuuekümnendatel peeti teaduse ja tehnoloogia võidukäiku pigem looduse alistamise vahendiks kui sellega kaasnevate probleemide lahendamiseks. Praegu on suur osa teadus- ja arendustegevusest suunatud otseselt keskkonnasõbralikumate tehnoloogiate väljatöötamisele või ka majandustegevuse käigus õhku paisatud CO₂ püüdmisele. Lihtsalt selleks, et me ei peaks energiatarvet ja heitkoguseid kärpima, vaid saaksime fossiilsete kütuste põletamist senisel kujul veel vähemalt veidigi aega jätkata. Me oleme väga optimistlikud, et selline tegevus on võimalik – kasv ja tarbimispidu saab jätkuda ning nüüd siis juba näiliselt „süsinikuvabalt“ ja „kliimasõbralikult“.

Milline on tehnoloogilise innovatsiooni mõju?

Juba üle 150 aasta tagasi, aastal 1865, täheldas Briti majandusteadlane William Stanley Jevons huvitavat fenomeni – söekasutuse suurenemist, mis kaasnes efektiivsemate aurumootorite kasutuselevõtuga. Intuitiivne ootus on ju selline, et kui mootor tarbib vähem kütust, hoiame ressurssi kokku. Tänapäeval tunneme seda Jevonsi paradoksina, millega kirjeldatakse olukorda, kus tehnoloogilised edusammud suurendavad ressursside kasutamise efektiivsust, kuid see ei too kaasa ressursside tarbimise vähenemist.¹² Pole harvad ka juhud, kus uus leiutis ise aitab küll otsest keskkonnamõju varasemaga võrreldes vähendada, aga tegelikkuses nihkub see mõju lihtsalt tootmis- ja kasutusahelas kusagile teise kohta, toimub ressursside ümberjaotus. Ühe ressursi kokkuhoid võib suurendada mõne teise tarbimist, näiteks uudne vee kokkuhoiu tehnoloogia suurendab energiatarvet või siis vastupidi. Või kulutatakse säästetud raha millegi veelgi keskkonna jalajäljelt mahukamale, kas või soojamaapuhkusele. Jevonsi paradoksil on ka alamkategooriad, näiteks otsene ja kaudne tagasilöögiefekt (rebound effect).

Seda majandusteoorias tuntud paradoksi on eriti vajalik meeles pidada aruteludes keskkonnakaitse ja kestlikkuse üle ning ka rohepöörde puhul, kus tehnoloogilist innovatsiooni peetakse peamiseks ressursikriiside ja keskkonnaprobleemide lahenduseks. Paraku oleme ikka ja jälle tõestanud, et nii see ei ole, sest efektiivsem ressursikasutus tähendab üldjuhul ühikuhinna vähenemist ning see soodustab suuremat tarbimist. Tänapäeva näitena võib tuua sõiduauto. Mida säästlikumaks neid arendatakse, seda odavam on läbitud kilomeetri hind. Kokku tähendab see, et põletatud kütuse hulk hoopis suureneb, sest hakatakse rohkem sõitma. Teise näitena võib tuua leedtehno­loogia. Lõpuks ometi on meil valgustuseks midagi, mis on säästlik ja pikaealine ega ole keskkonnale mürgine. Kas valgustusele kuluv summaarne energiatarve maailmas on seeläbi kahanenud? Loomulikult mitte, sest leedlampe saab panna lihtsa vaevaga kõikjale, ehitada nendega kaetud maju või kinnitada neid rõivastele ja jala­nõudesse. Väike ülesanne lugejatele: leidke mõni valdkond, kus efektiivsust taotlev tehnoloogiline areng ei ole kaasa toonud keskkonnamõju suurenemist. Jevonsi paradoks näitab, et tehnoloogilistest edusammudest üksi ei piisa ressursside säästmiseks ja keskkonnaprobleemide lahendamiseks. Igasugune tehnoloogia areng toimub loodusressursside arvelt.

Kokkuvõte

Lühike vastus artikli pealkirjale on, et praeguse parima teadmise kohaselt on tegu müüdiga. Õnneks koos laiendusega – müüt on see juhul, kui tehnoloogiline innovatsioon toimub seetõttu, et me suudame ega küsi endalt, kas me ka peaksime. Kui tehnoloogiline innovatsioon ei käi käsikäes sotsiaalse innovatsiooni ja teadlikkuse kasvuga ühe või teise valiku tegelikust mõjust, s.t meie mõtlemise arenguga, on tagajärjeks veelgi suurem keskkonnamõju ja oleme jälle sammukese lähemal tsivilisatsiooni lõpule. Seega tuleb muudatust alustada iseendast, sest keskkonnamõju on summa 8 miljardist iga päev tehtud valikust. Tõe huvides tuleb öelda, et kõik need 8 miljardit valikut ei ole kaugeltki võrdse kaalu ega mõjuga. Meie siin Eestis oleme selle õnneliku 10% seas, kellele kuulub suurem osa maailma rikkusest, aga samamoodi kuulub meile ka pool keskkonnamõjust. Kas oleme valmis samas mahus ka vastutama?

Jaanus Terasmaa on Tallinna ülikooli LTI ökoloogia keskuse ökohüdroloogia professor.

1 William A. Wagenaar, Sabato D. Sagaria, Misperception of exponential growth. – Perception & 662 Psychophysics 1975, 18(6), lk 416–422.

2 Nassim N. Taleb, The Black Swan: The Impact of the Highly Improbable. Random House 2007.

3 David I. Armstrong McKay et al., Exceeding 1.5 °C global warming could trigger multiple climate tipping points. – Science 2022, 377.

4 René M. van Westen et al., Physics-based early warning signal shows that AMOC is on tipping course. – Science Advances 2024, 10(6).

5 Nathan John Hagens, Economics for the future – Beyond the superorganism. – Ecological Economics 2020, 169, 106520.

6 Daniel Read, George Loewenstein, Shobana Kalyanaraman, Mixing virtue and vice: combining the immediacy effect and the diversification heuristic. – Journal of Behavioral Decision Making 1999, 12(4), 257–273.

7 Grete Arro, Kliimamuutuse mõistmine käib üle jõu haridustasemest sõltumata. – Postimees 11. I 2023.

8 Jaak-Kristjan Sutt, Maailmapilti uuendades elujõulisse tulevikku. – Sirp 23. II 2024.

9 Alison Flood, New Scientist, Konna aeglane keetmine ehk kuidas harjumine meie eest halbu asju peitma hakkab. – Postimees 8. III 2024.

10 Airika Harrik, Mihkel Kangur, Koroonakriis reostab tänavaid ja loodust uue väikeprügiga. – Novaator 15. V 2020.

11 Lyann White, The Historical Roots of Our Ecological Crisis. – Science 1967, 155(3767), lk 1203–1207.

12 Blake Alcott, Jevons’ paradox. – Ecological Economics 2005, 54(1), lk 9–21.