Meri ja rahu

Meri ja rahu on mõlemad oma olemuselt liikumine, mitte seisund. Need on teekond või seiklus, aga mitte vaikne sadam või pelgupaik, veel vähem tasakaaluseisund või mugavustsoon.

TARMO SOOMERE

1.

Meri ja rahu kokku panduna on olemuselt oksüümoron. Nii eesti kui ka soome keeles. See on kõnekujund, mis ühendab vastandlikke mõisteid. Näiteks: helisev vaikus, silmad pärani kinni või kole ilus. Eesti keeles isegi rohkem. Sest rahu on ka kivine merepõhja kõrgendik ehk kari.

Mere ja rahu sidumine, arvestades rahu paljusid tähendusi, on sellegi­poolest inspireeriv ja pakub hulga tähendusi ja mõtteainet.

2.

Meri on vägev. Eriti siis, kui ta möllab. Rahust on siis raske rääkida. Meie meri on üks väga suur möllaja. Kuigi ise suhteliselt väike ja madal. Tuuled oskavad siin puhuda väga targalt. Nii et selle väikese mere kohta sünnivad uskumatult kõrged lained.

Maailmamerel on need nii kõrged, et kui admiral Jules Dumont d’Urville ligi kakssada aastat tagasi pärast oma ümbermaailmareisi selliseid India ookeanil oma silmaga nähtud veemägesid Prantsuse Teaduste Akadeemiale kirjeldas, siis lugupeetud „surematud“ akadeemikud teda ei uskunud ja naersid lihtsalt välja. Ta rääkis 24 meetri kõrgustest ja ajuti võib-olla isegi 30 meetri kõrgustest veeseintest.

Nüüd teame, et need ei ole mingi ime ja et need lõhuvad rohkem kui pommid või mürsud. Admirali õnneks need tema laeva ei tabanud. Seetõttu ta üldse tervena koju jõudis.

Meie merel on mõõdetud 15 meetri kõrgusi laineid. See ei ole veel piir. Ainuüksi sellel sajandil on väga tõenäoliselt ette tulnud vähemalt 17–18 meetri kõrguseid. Selliseid kujutame endale tavaliselt ette Atlandi või Vaikse ookeani supertormides. Maailma ilmasüsteem on aga selline, et just Põhja-Atlandil on oodata maailma kõige kõrgemaid lained. Kuigi aasta keskmisena on laineenergiat rohkem hoopis mujal, lõunapoolkera nn möirgavatel neljakümnendatel laius­kraadidel.

Mõned Atlandi ookeanil sündinud vägevatest tsüklonitest jõuavad ka meie mere rahu rikkuma. 2019. aasta uusaastaüllatusena puhus torm Aapeli Soome ja Rootsi vahel Põhjalahel üles uskumatult kõrged lained, ligi 15 meetrit.

Suvised äikese- ja rahetormid rikuvad peamiselt sisemaa rahu. Merel ei ole siis üldse olukord hull. Sest tuulega kaetud ala on väike. Meri muutub rahutuks alles siis, kui kõva tuul saab pikalt ja kaua aega puhuda. Üks vägev pagi võib lõhkuda purjed ja murda mastid, aga meri tervikuna ei pane seda suurt tähelegi. Meri ei hooli pisiasjadest. Selles on tema suurus ja võlu.

3.

Kummaline, et Eestis nimetame ühist merd Läänemereks ja Soomes Itä­mereks. Küllap see peegeldab, kustpoolt on meie esivanemad seda merd ajaloos vaadelnud. Või milline interpretatsioon on rahvaste mällu kinnistunud.

Teadlase vaatevinklist on meie meri üks tõeline pärl. Meri on palju rohkem kui paljas vesi. Mitte sellepärast, et merevesi on soolane. Või sisaldab liialt palju toitaineid, mis vee vahel hullusti õitsema panevad ja suplema ei lase.

Mereta poleks inimest. Vähemalt mitte sellisel kujul nagu täna. Iga teine sõõm hapnikku, mida sisse hingame, pärineb merest. Sealse elustiku tööst. Selles atmosfääris, kus on pool hapnikku puudu, jäävad ellu väga vähesed. Näiteks kuue kilomeetri kõrgusel. Sedagi on hea teada. John Locke ütles selle kohta: „Ainus kaitse maailma vastu on põhjalikud teadmised selle kohta.“ Mis on mere puhul rohkem kui tõsi. Sest merepinna kõrgusel jätkub meile kindlasti hapnikku.

Selle kvintessentsi, mida meri tehnokraatliku ajastu inimestele hingepõhjas tähendab, on kokku võtnud eesti ajakirjanik, kirjastaja ja blogija Epp Petrone: „Südames teab iga inimene, et mets, heinamaa ja meri on ilusamad kui asfalt, tanklad, autod.“

4.

Meri hingab mingis kindlas rütmis ja on maarotile täiesti mõistetamatu. Saame paljud asjad viia laborisse ja seal modelleerida. Meri on üks selline süsteem, mis laborisse ei mahu.

Meri ei ole kunagi täiesti vaikne. Isegi siis, kui veepind on vaiksel kevadhommikul peegelsile, hingab meri edasi. Meie meri on küll enamiku ajast üsna rahulik. Kui päevad kokku lugeda, siis üheteistkümnel kuul kaheteistkümnest on lained vähem kui põlvekõrgused. Aga see-eest kolmandik aasta laineenergiast tuleb meie randa ühe, kõige tormisema nädala jooksul. Milline see nädal on, on pea võimatu prognoosida. Nii palju ehk, et see on oktoobrist veebruarini.

Ookean on teistsugune. Ookeani rannikul on kogu aeg lained. Meri hingab lausa kogu aeg. Rahu ei ole siin kuskil. Pigem on rand energiasisalduse poolest auväärsel neljandal kohal maailmas. Pärast vulkaanipurskeid, maavärinaid ja meteoriiditabamusi.

Põhjus on füüsikas. Veepind on pinna­lainete jaoks peaaegu perfektne lainejuht. Parem kui kuldjuhe elektri­voolule. Aga olgu torm Brasiilias või Gröönimaa juures, lained jõuavad ikka Portugali rannikule. Tuhandete kilomeetrite kauguselt.

Meie mere rannikul on aga ainult need lained, mis on siin meie enda meres tekkinud. Siit ei käi iga päev tormid üle. Seetõttu näeme, mida üks torm omaette võetuna teeb. Mida teeb ta siis, kui liigub teist trajektoori mööda. Saame teada, mis juhtub rannaga, kui lained tulevad teisest suunast. „Aga nii kaua kui hingab meri, sünnivad alati uued rannad,“ on kirjutanud Karl Ristikivi. Ainult et need sünnivad eri kohtades erimoodi.

Üks teadasaamine lisandus hiljuti seonduvalt laeva Estonia katastroofiga ligi 30 aasta eest. Uuringud selles kurvas kohas, sadade inimeste viimses puhkepaigas, on toonud ühiskonna teadvusse midagi, mida eksperdid ammu teadsid, aga mis ei tahtnud kuidagi hinge mahtuda – et meie mere põhi ei ole vaikne hauakoht. Seal ei ole rahu. Vastupidi, seal käivad regulaarselt tugevad hoovused, mis suudavad liigutada tuhandeid tonne kaaluvat struktuuri. Nii nagu käivad vahel tormid üle maapealsete kalmistute.

Seegi on elu osa. Enamgi veel, vee liikumine on üks juurpõhjustest, miks sügaval vee all on hapnikupõhine elu üldse võimalik. Sest valgus sinna ei jõua, fotosüntees toimuda ei saa ja difusioonist ei piisa, et hapnikku mere põhjas jätkuks.

Selle teadmise kaudu, mis toimub merepõhjas või miks on merepõhjas toimuva teadmine üldse tähtis, oskame ehk tulevikus paremini elada koos meie merega. Sest nagu märkis juba väga ammu René Descartes: „Paigutage sõnad õigesti ja te päästate maailma pooltest arusaamatustest.“

5.

Pikad rahuliku mere ajad ja suhteliselt püsiv tuulte süsteem on meie mere teinud heaks kohaks, kus purjetada. Norra fjordide kõrval oleme teine koht, mida seostatakse viikingite ajaga. Müüdi­loojad on sellest teinud vägivalla, sõdade ja vallutuste aja. Tõsi see on, et ajalugu kirjutavad ennekõike võitjad. Aga need ei pea olema sõdade võitjad. Selles kontekstis on suureks eeskujuks Isaac Asimovi „Asumi“-seeria. Võitmiseks ei ole sõda vaja. Tarvis on targem olla.

See ei ole uus mõte. See on kirjas juba Sun Zi [Sun Tzu] raamatus „Sõjakunst“, eesti keeles „Sõja seadused“. See on arvatavasti inimkonna ajaloo kõige enam loetud sõjandusalane teos. Vana-Hiina sõdivate riikide perioodi rohkem kui 2500 aasta vanused mõtted on tähele­panuväärsed ka tänapäeval. Pigem on see märksa laiem, võimukonfliktide lahendamise strateegiate kirjeldus.

Keskne mõte on ajatu ja intrigeeriv: sõjakunsti ülim reegel on sõja vältimine. Sest nagu on kirjutanud Ameerika teadlane ja filosoof Benjamin Franklin: „Kunagi pole olnud head sõda ja halba rahu.“ Kui sõjal üldse on mingi positiivne iva, siis on seda väljendanud eesti luuletaja ja kirjanik Viivi Luik: „Kui ei näegi üldse elu jooksul sõdu, ega siis ei tea, mis maik on rahuajal.“ Aga see ei ole kindlasti sõja aktsepteerimine.

Antiikmaailmas oli see väga levinud tarkus. Kuidas seda teha, on eri kultuurides erinev. Sun Zi oli kindel, et tuleb rünnata vaenlase strateegiat ja siis tema liitlasi diplomaatia abil. Utreerides: sõjaväe või linnade ründamine näitab, et väejuht pole oma ülesannetega toime tulnud.

Rooma luuletaja Horatius ja nelisada aastat pärast teda elanud Rooma sõjaväe ekspert Vegetius on teisel seisukohal. Nad on öelnud nagu ühest suust: kui tahad rahu, siis valmistu sõjaks. Horatius pikemalt (Igitur qui desiderat pacem, praeparet bellum), Vegetius arvatavasti sõjaväelasena lühemalt, nagu sageli tsiteeritud: si vis pacem para bellum. Millest on tulnud ühe relva nimi ja mis tähendab, et meil on Hiinalt veel palju õppida.

6.

Meie mere ajaloo täpsem vaatlus – nii palju, kui seda on võimalik rekonstrueerida arheoloogiliste leidude alusel – näitab, et see aeg, mis oli Lääne-Euroopas segaduste, sõdade ja suute vallutuste aeg; aeg, mil viikingid olid Euroopa hirm ja aeg, mil William Vallutaja hõivas Suurbritannia, oli maailma meie osas pigem kultuuri ja kaubanduse õitsengu aeg. Kui välja jätta üksikud episoodid nagu Tartu vallutamine Kiievi suurvürsti Jaroslav Targa poolt 1030. aastal või Sigtuna hävitamine 1187. aastal.

Muidugi on viikingite aega mõnus käsitleda rahvusliku uhkuse valguses. Peame aga meeles pidama, et tuhat aastat tagasi oli meri sama tormine, päevad sama pikad ja pingelised, iseloomud sama keerulised ja ambitsioonid sama suured kui praegu. Meie mere idarannik ei olnud lihtsalt koht mere ääres. See oli äärmiselt keeruline kant, paljude võimkondade ja keelte vahel jagatud ja pingestatud ruum.

Eesti arheoloog Marika Mägi on pannud kokku just sellise pildi meie mere idarandadest. Seda raamistab kultuuride paljusus. Sealt paistavad tollaste läänemeresoome ühiskondade iseärasused. Sealt kumavad eri kultuuripiirkondade keerukad seosed, aga ka soorollide selline kuvand, mis ei jäta kivi kivi peale kaua püsinud arvamusest, et naised peavad olema vaid kodukanad.

Selle visiooni keskne sõnum on, et meri ühendas. Mitte tingimata rahutoojana. Sest suure osa meie mere põhjaosa kõiki rannikualasid hõlmanud kultuurist moodustas sõdalaste kultuur. See oli üle suurte alade kohati lausa identne. See väga tugev materiaalse kultuuri sfäär ulatus palju kaugemale tavapärastest kontaktidest eri rannaosades elanud kogukondade vahel.

Seda on loomulik tõlgendada nii, et meie mere põhjaosas, Eesti ja Soome laiuskraadidel õitses lääne- ja idaranniku ühine vaimne ja majanduslik kultuur. Siin ei olnud läbisõiduala, kus igaüks võis teha, mis tahtis. See oli kindlate reeglitega koht, kus külalistel tuli arvestada kohalike ühiskondlike ja poliitiliste oludega.

Sellisena oli meie kant n-ö muinasaja lõpul kogu meie mere piirkonda hõlmavate kaubanduslike, poliitiliste ja ühiskondlike sidemete võrgustiku osa. Pole siis ime, et pärast suuri poliitilisi muudatusi XIII sajandil kestis see võrgustik edasi Hansa Liidu osana. Kas need muudatused olid räigete vallutussõdade seeria või pärismaalaste hingede päästmise aktsioon, sõltub sellest, kummal pool ajalookirjutaja seisis. Küllap oli seal mõlemat, ja veel palju rohkematki.

Peategelane oli selles kõiges ilmselgelt meie meri. Transpordimagistraal ja mootor tuule näol üheskoos. Mis võimaldas liikuda ühest kohast teise kordades kergemini ja kiiremini kui maismaal. Eriti olukorras, kus kaubaveoteid, peale veeteede, ei olnud, aga head purjetamis­ilma ja varjulisi sadamaid oli piisavalt.

7.

Selles kontekstis võiks olla õige interpreteerida merd mitte niivõrd sõja või rahu seisukohast, kuivõrd keskkonnana, mida mööda saavad väärtused ja ka tsivilisatsioon levida. Parafraseerides inglise ajaloolast Arnold Toynbeed, kes neid mõtteid väljendas tsivilisatsiooni kohta, oleksid meri ja rahu mõlemad oma olemuselt liikumine, mitte seisund. Need on teekond või seiklus, aga mitte vaikne sadam või pelgupaik, veel vähem tasakaaluseisund või mugavustsoon.

Siin on tingimata tarvis üks oluline aspekt selgeks teha. Kõige paremini sobib seda ehk selgitama Antoine de Saint-Exupéry mõte. Prantsuse lendur ja kirjanik, kes sai surma sõjas, on kirjutanud: „Rahu pole olukord, mis saavutatakse sõja läbi.“ Kolmsada aastat varem teadis seda särav inglise luuletaja John Milton, ehk kõige rohkem tuntud kui „Kaotatud paradiisi“ autor ja vähem tuntud kui trükisõna tsensuuri vastu võitleja. Ta sõnastas küsimuse, mis on ühtlasi sügav teedrajav tõdemus: „Mida võib sõda, peale lõputu sõja, veel sigitada?“

Mitmed Venemaa sõjast Ukraina vastu rääkijad on selle ilmselt unustanud. Peites ennast demokraatia kui viigilehe taha ja apelleerides, et demokraatlikus maailmas tuleks arvestada kõigi vaatekohtadega. See ei ole õige. Sõja jätkumine ja veel vähem venitamine ei ole lahendus. Agressori ja jõh­kardi vaade ei saa olla sama kaaluga, mis kaine mõistuse arusaamad. Nii nagu ka mõrvari või vägistaja eneseõigustused tuleb hukka mõista. Nende tõsiselt võtmine on mõeldamatu. Demokraatial on piirid. Isegi siis, kui jääda kuulama, mida on sarkastiliselt kirjutanud kuulsa Peteri printsiibi formuleerija Laurence J. Peter: „Demokraatia on režiim, kus võib rääkida kõike, mida mõtled, isegi siis, kui sa midagi ei mõtle.“

8.

Nõnda on meri sajandite jooksul saanud osaks meie kodust. Mis siis, et näitab vahel sellist palet, mida me näha ei taha. Selles, mis meile ei meeldi, on sageli palju õpetlikku. Kui ainult oskaks õppida. Nii nagu sküüdi maailmarändur ja leiutaja, võib-olla isegi praeguse Ukraina aladelt pärit mees, klassikalise kaheharulise ankru leiutaja Ana­charsis sai aru, et maailmas on rohkem võimalusi kui kaks. See annab lootust, et kui meil on meri, on meil alati rohkem valikuid. Et me ei pea alati ja kohustuslikus korras pooli valima. Isegi kui on tegemist elu ja surma küsimustega. Sest Anacharsise meelest võis inimene olla kas elus, surnud või merel.

Selline iseenesest lihtne ja eriti meremeeste jaoks mõistetav mõte on lausa geniaalne. Geenius ei pea olema Uue Maailma avastaja. Olgu siis meie Maal või mõned teadusharus. Charles Dickens, fantastiline kirjanik ja muidu väga tark inimene, oli veendunud, et geenius on olend, kes pöörab tähelepanu pisiasjadele.

Kõrvalmärkusena tasub ehk mainida, et kompetentne inimene on midagi täiesti muud. Selle omaduse huvitava definitsiooni on pakkunud ajas meile veidi lähemal paiknev prantsuse poeet Paul Valéry. Tema meelest on kompetentne see inimene, kes eksib reeglite järgi. Vist seetõttu on selliseid saanud palju, nagu eesti keeles öeldakse: nagu kirjuid koeri mere ääres, aga geeniused on kuhugi kadunud.

9.

Läheksime seetõttu tagasi nende mõtete ja inimeste juurde, kelle najal või õlgadel me seisame ja tänu sellele näeme kaugemale kui eelkäijad. Louis Pasteur, prantsuse keemik ja mikrobioloog, oli täiesti kindel, et Teadmised ja Rahu võidavad Teadmatust ja Sõda, et rahvad viimaks ühinevad – mitte selleks, et hävitada, vaid õpetada –, ning tulevik kuulub neile, kes kannatava inimkonna heaks kõige rohkem on teinud. Pöörates tagurpidi Ameerika kirjaniku Ambrose Bierce’i mõtte: „Rahu ei ole kindlasti ajavahemik, mis kulub petmisele kahe sõja vahel.“

Merelt rahu otsimine on üldiselt hea mõte. Sest paljud leiavad nende otsingute kaudu üles iseenda. Nagu teadis prantsuse kirjanik François de La Rochefoucauld: „Kui me ei leia rahu iseendas, siis pole mõtet seda ka mujalt otsida.“ Või siis natuke tänapäevasemalt, nagu on kirjutanud itaalia ajakirjanik ja kirjanik Romano Battaglia: „Pole vaja minna mäe tippu, et otsida rahu, ega ka suurde linna, et leida kära; mõlemad peituvad meie enda sees.“

Mere rahu on mujal, pigem konstantses liikumises kui vaikses paigalseisus. Selle olemust väljendab ehk kõige paremini üks iidse rahva mõttetera. Keltide tsivilisatsioon ulatus kunagi Mustast merest Inglise kanalini. Briti saartel räägitakse praegugi keldi keeli. Nüüd on nad peaaegu puhas mererahvas, koondunud ranna lähistele. Nemad teavad, mis on maa ja mis on meri. Nende vana palve sõnad, mille eestikeelse versiooni on loonud Valda Raud, kõlavad nõnda: olgu sul randa rulluva laine sügav rahu.

Kõne IV Uusikaupunki rahu sümpoosionil 18. VIII 2023.