Kuidas ehitada teadmispõhist riiki ehk Eesti teaduskorraldus vajab remonti

ANU MASSO, VERONIKA KALMUS, MAI BEILMANN, TÕNIS SAARTS

Andmed on kõige alus teaduse tegemisel, uute teadmiste loomisel ja riigi valitsemisel. Hiljutine Pere Sihtkapital SA lastetuse uuringust alguse saanud skandaal tõi esile kitsaskohad andmete kogumises, haldamises ja protsesside juhtimises. Probleemid on omakorda ühenduses rahastamisega – nii teadusrahastuse, Eesti eetikakomiteede süsteemi kui ka projektirahastuse korraldusega. Teadusrahastuse lahendamata probleemid – piiratud rahalised ja tugi­struktuuride ressursid – ei võimalda teadmispõhise riigi loomist ning niimoodi riskitakse kallutatud uuringute ja teadmiste (taas)tootmisega.

Teadusraha paradoksid

Hiljutine skandaal tõi esile Eesti teadusrahastuse märkimisväärsed probleemid, mida Sirbi veergudel on tabavalt analüüsinud akadeemikud Marek Tamm ja Anu Realo.¹ Avalikkuse ette jõudnud probleemid on üksnes jäämäe veepealne osa. Ühiskonda raputanud juhtum näitab, et Eesti teadusrahastus ja -korraldus vajab põhjalikku ülevaatamist ja parandamist.

Üks teadusrahastuse peamisi probleeme on süsteemi killustatus ja läbipaistmatus. Teadus- ja arendustegevuse rahastuse jaotamine ministeeriumide vahel on muutnud süsteemi ebaselgeks ja pärsib teadusraha jõudmist teadlasteni. Kuigi peaminister Kaja Kallas märkis riigieelarve läbirääkimiste ajal, et igal aastal jääb teadusraha üle, vaevlevad haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) haldusalas olevate ülikoolide ja teadusasutuste teadlased paradoksaalselt rahapuuduses. Raha on olemas teiste ministeeriumide eelarvetes, kuid seda ei suudeta täiel määral otstarbekalt kasutada. Tehtud on õiges suunas samme, näiteks 18. septembril avatud (ja 13. oktoobril sulgunud) taotlusvoorud eesti keele ja kultuuri alase teadustöö toetamiseks. Niisuguseid algatusi on vaja rohkem. Ministeeriumide pakutavad rahastusvõimalused peaksid ka selgelt kajastuma iga-aastases taotlusvoorude kalendris, et teadlased saaksid nendega aegsasti arvestada ja neid tõhusamalt kasutada.

Teadusrahastuse teine paradoks puudutab teaduse püsi- ehk baasrahastust, mille kasv suurendaks uurimisrühmade stabiilsust ja teadlaste töökohakindlust, mis omakorda kergitaks noorte silmis teadlaskarjääri atraktiivsust. Ehkki baasraha osakaalu kasv ja projektipõhise rahastuse osatähtsuse vähenemine on selgelt väljendatud teaduspoliitiline eesmärk, mida jagavad nii HTM kui avalik-õiguslikud teadus- ja arendusasutused, näitavad ülikoolide ja nende paljude allüksuste viimaste aastate eelarved vastupidist suundumust. Näiteks Tartu ülikooli 2024. aasta eelarves väheneb tänavuse aastaga võrreldes teaduse baasfinantseeringu summa absoluutväärtus praeguse prognoosi järgi 2%, baasraha osakaal teadustöö tulupoolel ilmselt rohkemgi. Mõningat lahendust pakuvad ülikoolide, näiteks Tallinna tehnikaülikooli, loodud sildrahastamise skeemid, mis negatiivse vastuse saanud, kuid lävendi ületanud projektitaotluse korral pakuvad lühiajalist rahalist toetust (noor)teadlastele, kuid sedagi vaid lühikest aega. Seega liigume projektipõhisuse vähendamise eesmärgist veelgi kaugemale. Sellegi paradoksi üks põhjusi on teadusrahastuse killustatus ministeeriumide ja valdkonda lisandunud eraõiguslike teadus- ja arendusasutuste vahel.

Teaduseetika valikuteed

Teadusrahastuse püsiosa vähesus ja killustatus on viinud struktuursete takistusteni ja uurimiseetika alase ebavõrdsuseni. Ülikoolidel ei jätku vahendeid, et nad saaksid regulaarselt korraldada kõrge kvaliteediga teaduseetika koolitusi. Ehkki üldisi ja noorteadlaste koolitusi on aeg-ajalt korraldatud, on sotsiaal- ja andmeteadlased oma spetsiifikaga jäänud vaeslapse ossa.

Ressursinappus on viinud suurte distsiplinaarsete ja institutsionaalsete käärideni, mis takistavad juurdepääsu erialasele eetikakomiteele kui uurimistöö tegemise tähtsale tugistruktuurile. Sotsiaalteadusliku eetikakomitee puudumise tõttu on mõnikord jäänud kasutamata projekti jaoks olemasolev ressurss, kuna puudub spetsiifilise kompetentsiga institutsioon, kes kriitiliselt hindaks ja annaks kooskõlastuse uute meetodite kasutamiseks, tundlike teemade või haavatavate gruppide uurimiseks, mis ühiskonna jaoks võib olla ülimalt tähtis. Eetikakomiteede süsteemis on suureks ohuks ka ühe-kahe teadusvaldkonna ja paradigma domineerimine. Üha keerukamate ja valdkonniti läbipõimunud, nn nurjatute probleemidega silmitsi seistes ei toeta alati üksnes ühe teadusvaldkonna eetikaprintsiipide järgimine erialade ülese teadmispõhisuse ideed. Võimalikult mitmekesine, üksteist toetavatest erialastest eetikakomiteedest koosnev süsteem oleks seega kasulik kõigile osalistele.

Lahenduste otsimisel on põhimõtteliselt võimalikud kolm lähenemisviisi. Üks võimalus on otsida ja järgida toimivaid lahendusi mujalt maailmast. Head eeskuju pakuvad Euroopa ja maailma tippülikoolid (Londoni majandus- ja poliitikateaduste kool, Leuveni katoliiklik ülikool, Stanfordi ülikool), kus lahendusena on juba mõned aastad tagasi loodud sotsiaalteaduslikud eetikakomiteed, et ajaga kaasas käies täiel määral vastata sotsiaalteaduslike teadmiste loomise nõuetele, mis andmestunud maailmas on suurel määral muutunud. Eestil on võimalus luua samuti eraldiseisev, üleriigiline sotsiaalteaduslik eetikakomitee, millel oleks jätkusuutlikkuse tagamiseks hädavajalik tsentraalne rahastus (riigieelarvest ETAgi kaudu).

Teine võimalus on luua eraldiseisvad eetikakomiteed või olemasolevate komiteede alakomiteed ülikoolide juurde ja ülikoolide rahastusel. Selle variandi nõrkus peale rahanappuse (enamik ülikoole on kitsikuses), võib olla ka vähene metodoloogiliste ja distsiplinaarsete kompetentside mitmekesisus ühe teadusasutuse piires. Arvestades Eesti väiksust ja vähest inimressurssi ei pruugi see olla mõistlik.

Kolmas tee on senise iseregulatiivse ja killustatud süsteemiga jätkamine ja selle puudujääkide lappimine, näiteks erialaseltside kaasabil, mis paneks ebaproportsionaalselt suure vastutuse ja koormuse osa teadlaste õlule ilma piisava institutsionaalse toetuse ja hädavajaliku tugistruktuurita.

Projektimajanduse puudujäägid

Kolmas suurem teaduskorraldusega haakuv teema puudutab nii teadus- kui ka rakendusuuringute projektitaotlusi ning rahastusskeeme ja -põhimõtteid. Rahastuse olukord tekitab muret, eriti projektitaotluste väljakuulutamise tingimused ja korraldus. Näiteks on rakendusprojektide hangetel tihtipeale sõnastatud tingimused, mis lubavad taotlusi esitada ainult mitteakadeemilistel asutustel, kuigi projekti teostajad on sageli ülikoolide teadlased, kes on kaasatud ainult ekspertidena, mitte projektide põhitäitjatena.

Samal ajal on toimunud lubamatu kiirenemine projektitaotluste esitamise tähtaegades: suuri summasid hõlmavad tähtsad taotlusvoorud on välja kuulutatud väga lühikese etteteatamisajaga ja teadlased pannakse ebainimlikku olukorda. Näiteks sel aastal olid Eesti teaduste tippkeskuste ja CHANSE-meetme (Collaboration of Humanities and Social Sciences in Europe) taotlusvoorud avatud suveperioodil, mil tugipersonal on puhkusel ega saa pakkuda administratiivset tuge. Seetõttu suurenes teadlaste töö, mida nad pidid tegema oma puhkuse ajal ja arvelt. Pealesunnitud kiirustamine ei tule kasuks ka taotluste läbimõeldusele ega kvaliteedile, mistõttu taotlusvoorud ei pruugi tagada parimat tulemust.

Teiseks puudub ministeeriumide jagatava teadusrahastuse puhul terviklik ülevaade, mida parajasti uuritakse ja millised uuringud on juba tehtud. Praegu ei ole riigil tellitud uuringutest ühtset andmebaasi ja iga ministeerium toimib oma teadusraha haldamisel iseseisvalt. Samuti erinevad ministeeriumide seisukohad, kuidas ja milleks teadusraha kasutatakse. Seetõttu on vajalik luua süsteemne ülevaade tehtud uuringutest ja kättesaadavatest andmetest. See võimaldaks vajaduse korral tellida lisauuringuid ja poliitikasoovitusi, pakkudes teadlastele ressursse andmeanalüüsiks, tõlgendamiseks ja mõtestamiseks. Sel moel saaksime andmeid tõhusalt taaskasutada ja anda neile mitmekordne lisaväärtus.

Kolmandaks tuleb arvestada sellega, et rakendusuuringud ja teadusuuringud, nende nõuded erinevad märkimisväärselt. Eestis valitseb teadusuuringute valdkonnas tugev konkurents. Näiteks sotsiaalteadustes on ETAgi grandiprojektide edukuse määr 10% või madalamgi, jäädes seega alla mõistlikuks peetavast 20–30% edukuse tõenäosusest,² ja suur osa projektipõhisest rahastusest tuleb välismaalt. Sissetoodud projektiraha summa on tähtis tegur, mis meie süsteemis mõjutab teadlaste ja nende töö edukuse hindamist. Ministeeriumide rakendusuuringutele on lihtsam rahastust saada, kuid need summad on tavaliselt väiksemad ja teadlaste töö tulemuslikkuse hindamisel ei väärtustata neid piisavalt. Seetõttu oleme juba aastakümneid seisnud silmitsi vastuolulise olukorraga, eriti sotsiaalteadustes, kus projektirahastuse tingimused ei soodusta parimate kompetentsidega inimeste osalemist kõrgekvaliteediliste rakendusprojektide algatamisel ja täitmisel. Ka ei kasutata raha alati kõige tõhusamal viisil, sest lühikesed projektide tähtajad takistavad tippkvaliteedi saavutamist, sealhulgas parimate andmete kogumist ja põhjalikku analüüsimist ning korrektsete järelduste ja soovituste väljatöötamist. Sellest tulenevalt on selge, et rakendusuuringute rahastuse ja korralduse valdkonnas on arenguruumi ning hankemenetlusi tuleb parandada uuringute kvaliteedi ja tulemuslikkuse edendamiseks.

Kokkuvõtteks peame tõdema, et praegune teadusuuringute rahastuse ja korralduse süsteem ei taga ressursside kõige mõistlikumat kasutamist, kõrgeima pädevusega inimeste osalemist rakendusliku suunitlusega projektides ega ka aktuaalsete ja tundlike ühiskondlike küsimuste lahendamist. Eesti teaduskorralduse põhjalik remont on hädavajalik, et rohkem väärtustada ja toetada teadlaste panust andmepõhise teadmise loomisel, tagada selle töö kestlikkus ja õiglane tunnustamine ning jõuda teadmispõhise riigi ehitamiseni.

Anu Masso, Veronika Kalmus, Mai Beilmann ja Tõnis Saarts on Eesti Sotsioloogide Liidu juhatuse liikmed.

1 Marek Tamm, Anu Realo, Kuidas ehitada teadmispõhist riiki ehk Ühe skandaali märkmeid. – Sirp 18. VIII 2023.

2 Personaalsete uurimistoetuste taotlusvoorus esitati 487 taotlust. – Sirp 3. V 2019;

Eneli Kindsiko, Teaduse rahastamisest ehk Miks me raiskame 14 tööaasta jagu teadlaste aega? – Sirp 24. I 2020.