Eetiline teadus on hea teaduse eeldus ehk Teaduseetika nõustamise kogemus TÜ näitel 

KADRI SIMM, KAIRI KREEGIPUU, ANDRES SOOSAAR, RAUL KANGRO

Teaduseetikast räägitakse viimasel ajal sageli nii Eestis kui ka mujal riikides. On näha suundumust, et valdkonna eetikastandardid fikseeritakse kirjalikult vastavates dokumentides ning neid püütakse dokumendile heakskiidu andnud institutsioonides realiseerida. See praktika erineb varasemast, kus eetikapõhimõtteid õpiti pigem mitteformaalselt, näiteks autori­teetide eeskuju järgimisega. Eesti hea teadustava võeti vastu 2017. aastal, aga ükski deklaratiivne dokument ei taga iseenesest siinse teaduse eetilisust. Selleks peab see dokument olema elav: seda tuleb teada ja tunda, selles sisalduvaid väärtusi tuleb õpetada alustavatele teadlastele ning tegevteadlaste igapäevane tegutsemine peab neist põhimõtetest lähtuma. Erialaüleste eetikanormide ühtlustamiseks, hea teadustava ellu­viimiseks ning toetamiseks on Tartu ülikoolis igal valdkonnal oma hea teadustava nõustaja. Võtame allpool kokku oma senise, peaaegu kolme­aastase nõustajakogemuse.

Milleks teaduseetika? 

Kuidas teha eetilist teadust ja miks on teaduseetika oluline? Palju on räägitud usalduse tähtsusest ühiskonna ja teadlaste vahel. Näiteks arstiteaduse ajaloos on olnud sünged seigad, mis on lõhkunud ühiskonna usaldust teaduse ja teadlaste iseregulatsiooni suhtes. Teadlaste usalduskrediit ühiskonnas on enamasti keskmisest kõrgem, aga selle taga on ka neile esitatavad kõrged nõudmised, muu hulgas eetilised nõuded. Samuti on tänapäeva interdistsiplinaarse ning rahvus­vahelise koostöö raames vaja toetada usaldust teadlaste endi vahel. Sageli ei olda ise spetsialistid erialadel, mille panust on vaja kompleksse uuringu tegemiseks, seega peab teiste teadlaste suhtes olema usaldus. Teaduseetika põhimõtted ongi just see kokkulepitud reeglistik, millest kinnipidamist teaduskoostöös eeldatakse.

Teaduseetika on äärmiselt oluline ka teaduse enda eesmärkide saavutamiseks. Kõige kriitilisemad teadus­eetilised rikkumised – näiteks andmete võltsimine, manipuleerimine ja plagiaat – mõjutavad otseselt teadusliku töö kvaliteeti ja tulemust. Kui sellisel viisil saavutatud publikatsioonid on aluseks järgmistele teadusgrantidele ja mõjutavad teistegi töörühmade uurimis­küsimusi, siis on ebaeetilisel teadusel ka karmid finantsilised (raha raiskamine) ning muud (kolleegide aja raiskamine, usalduse kadu) tagajärjed. Teaduseetika põhimõtted ühtivad laiemate ühiskondlike eetiliste normidega, nagu ausus, vastutus ja läbipaistvus, ja toetavad nende kehtivust ning tõenduspõhiseid otsuseid ühiskonnas. Kokkuvõttes: ükski ebaeetilisel viisil tehtud teadustöö ei saa olla tänapäevases mõttes hea teadus, vastupidi, hea teaduse üks tingimata vajalik eeldus on selle eetilisus.

Eesti hea teadustava  

Tartu ülikoolis alustati akadeemilise eetika standardite dokumentide loomist 2014. aastal, kui valmis doktoriõppe hea tava. Järgnevate aastate jooksul koostati veel õpetamise hea tava, õppimise hea tava ja juhtimise hea tava. Algas ka ülikooli hea teadustava sõnastamise protsess, aga peagi ilmnes, et niisuguse dokumendi loomisest olid huvitatud ka teised teadustööd tegevad asutused ja Eesti teadusagentuur (ETAg). Edasi tegutseti ühiste jõududega ning Eesti hea teadustava valmis 2017. aastal ETAgi ja TÜ eetikakeskuse eestvedamisel ja paljude teadusasutuste tegevteadlaste panustamisel.¹ Aja jooksul on sellega liitunud valdav enamik Eesti teadus- ja kõrgharidusasutusi – kõige hiljutisemad liitujad olid kümme Eesti rakenduskõrgkooli 2022. aasta sügisel.

Tartu ülikoolil oli huvi mitte piirduda pelgalt rektori allkirjaga, vaid tagada, et seda dokumenti loetaks, õpetataks ja kasutataks, ning et väärtuste ja põhimõtete keeles kirjutatud pigem abstraktse sisuga dokument saaks organisatsiooni- ja teaduskultuuri osaks. Juba mõnda aega on teaduseetikas liigutud arusaamise poole, et väärkäitumist ei ole sageli piisav põhjendada üksiku töötaja indi­viduaalsete valede valikutega, vaid teaduseetilisi otsustusi nähakse organisatsioonikultuuri ning akadeemilise karjääri pingete ja kõrgete nõudmiste tulemina. Selline lähenemisviis paneb olulise osa väärkäitumise ennetamise vastutusest institutsioonidele ning seda asjaolu hinnatakse järjest rohkem ka ülikoolide ja teadusasutuste akrediteerimisel.

Peale selle, et kiideti heaks hea teadus­tava, koostati ülikoolis hea teadustava rakendamise juhend¹ ja pöördumiste juhend², mis andsid teadus­eetika viljelemisele konkreetse formaalse aluse, ja käivitati teaduseetika nõustamine, mida oleme praeguseks peaaegu kolm aastat oma valdkonnas (Tartu ülikoolis mõeldakse sellega teaduskonda) ka teinud. Koostöö on olnud väga hea, nõustajatena oleme saanud omavahel nõu pidada ning TÜ eetikakeskuse tugi on olnud väga oluline. Peale nõustamise osaleme ja korraldame teaduseetika kursusi ning koolitusi.

Teadustava nõustaja on oma valdkonna meetodite, tavade ja teadus­eetiliste normidega kursis ning ülikooli teadlased saavad tema poole oma küsimuste ja muredega pöörduda. Enamik pöördumisi on loomult olnud täpsustavad (kas planeeritava uuringu puhul on vaja eetikakomitee nõusolekut, mida tuleks konkreetse uuringu puhul silmas pidada jne), kaebusi ning kahtlustusi teaduseetika normide rikkumises on ette tulnud vähe. Nõustajate poole pöördumine on konfidentsiaalne ja sellele on ka alternatiive: alati võib nendes küsimustes pöörduda ka oma üksuse juhi või ülikooli akadeemilise sekretäri poole. Teaduseetika aluste õpetamine juba alates esimesest bakalaureuseaastast on muidugi kõikide erialade ülesanne.

On mitmeid teadusmaailma trende, mis tõstatavad eetikateemasid vald­konnast sõltumata. Andmekaitse küsimused on saanud paljude teadusprojektide harjumuspäraseks osaks ja osaliselt kattub see valdkond teaduseetikaga. Näiteks isikuandmete ja tundlike isikuandmete defineerimisel jätab õigus­aktidega määratletu nii mõnigi kord üsna palju interpretatsiooniruumi ning tekitab seega segadust.

Teadustöö üha suurenev interdistsiplinaarsus tekitab küsimusi ja potentsiaalseid konflikte mitmes vallas, sest erialade tavad on isesugused. Näiteks autorsuse kriteeriumid on erialati erinevad ning interdistsiplinaarset koostööd ja publikatsioone ette valmistades tuleks nendest asjadest varakult rääkida. Nn rämpsajakirjade ja rämpskonverentside teemad kerkivad regulaarselt igas valdkonnas.

Rahvusvahelistumine nii teaduskoostöös kui ka õppetöös võib endaga kaasa tuua eri arusaamade põrkumise. Kolmandik TÜ doktorante on välismaalased ning nende ootused doktorantuurile ja eeldused juhendajaga suhtlemiseks võivad erineda (sama võib muidugi juhtuda ka sarnase erialase ja kultuuritaustaga inimeste puhul). Et neid ootusi veidi ühtlustada ning anda juhendajatele ja juhendatavatele võimalus doktorantuuri alguses neid teemasid pingevabalt arutada, sai TÜs hiljuti valmis ka ootuste sõnastamise tööleht³.

Teadus on üleilmne ja reeglidki pannakse paika rahvusvaheliselt, näiteks biomeditsiiniuuringuid reguleerivad mh Helsingi deklaratsioon ja Oviedo konventsioon. Kuna paljud eesti teadlased löövad kaasa rahvusvahelistes projektides, siis mõjutavad näiteks Euroopa Komisjoni raamprogrammide eetilised nõuded ka neid. „Euroopa horisondi“ programmi eetikateemadesse on peale tavapäraste inimese, keskkonna, tervise jm kaitse aspektide lisandunud ka uusi, näiteks tehisintellekti eetika ja kahetise kasutuse (dual use) oht.

Valdkondlikud eripärad 

Traditsiooniliselt tekstikeskses humanitaarias on üha sagedasem sotsiaalteaduslike meetodite kasutamine ja sellega seoses kerkib sageli ka küsimus inim­uuringute ning selle kohta, kas plaanitav teadustöö peaks saama eetikakomitee kinnituse. Siin on ka rahvusvahelised normid alles kujunemas, aga suund on selline, et sarnaselt sotsiaalteadustega tuleb inimesi kaasavas uuringus mitmed aspektid hoolikalt läbi mõelda ja nii mõnigi kord ka eetikakomitee taotlus kokku panna. Kas plaanin kaasata uuringusse haavatavaid gruppe (ja kuidas haavatavust täpselt mõista) või kas osalejad võivad minu uurimistöö tõttu sattuda haavatavasse olukorda? Kuidas tagada osalemise vabatahtlikkus, kui õppejõud tahab uuringut teha tudengite peal? Mida teha, kui osalusvaatluse või intervjuu käigus selgub nn juhuleiuna info, mida ei otsitud, aga mis siiski vajab reageerimist? Eetilised küsimused võivad tekkida nii andmekogumise viiside kui ka ulatuse tõttu. Pealekauba esitab oma nõuded ka andmekaitse­seadus – oma andmete kasutamisele tuleb anda nõusolek. Ja muidugi ei ole kuhugi kadunud plagiaadioht: internetiavarustes leidub tekste palju ja nii mõnigi kord on pla­giaadi taga tehniliste oskuste ja praktilise kogemuse puudumine, mitte niivõrd laiskus ja jultumus. Tehisintellekti, näiteks ChatGPT toodetud tekstide autorsuse ja eetiliste rakendusvõimaluste küsimusi arutatakse praegu maailma teaduskirjanduses väga aktiivselt, siin on uued normid alles tekkimas.⁴

Meditsiiniteaduste eetikas on peateema muidugi inimuuringute korrektne korraldamine. Rahvus­vahelises mõõtkavas on meditsiiniliste inim­uuringute eetiliste standardite loomisega tegeldud juba alates eelmise sajandi keskpaigast: kehtivad Nürnbergi koodeks (1947) ja Maailma Arstide Liidu Helsingi deklaratsioon (1964) ning tänapäevaks on vastavad standardid ja juhtnöörid fikseeritud mitmesse rahvus­vahelisse kokkuleppesse. Mitmes riigis on biomeditsiiniliste inimuuringute tegemine seadusega reguleeritud, Eestis ei ole selleni jõutud. Ülikooli­siseses nõustamistöös ei ole niisuguste uuringute korraldamise kohta pöördumisi tulnud, küllap on eetikastandardite seadmisel ja järgimisel tõhusat tööd teinud TÜ inim­uuringute eetika komitee, mis tegutseb juba 1990. aastate algusest. Ometi on olnud pöördumisi uuringule eetikakomitee kooskõlastuse vajalikkuse ja selle kehtivuse täpse piirit­lemisega. Üldise reeglina on meditsiiniliste inim­uuringute tegemiseks eetikakomitee luba vältimatult vajalik ning see tuleb saada enne, kui uuringusse hakatakse kutsuma võimalikke uuritavaid. Pöördumisi on olnud teadusliku publitseerimise eetika valdkonnast, iseäranis autorlusega seotud küsimustes. Selles punktis on tõhus abivahend õigeaegne suhtlus uurimismeeskonna liikmete vahel, et kõik, kes on andnud kaaluka panuse teadustöö valmimisse, arvataks autorite hulka. Üksikuid pöördumisi on olnud teadlaste omavaheliste suhete pinnalt, kuid nendelgi juhtudel on probleemide lahendamise peamine retsept aus ja üksteist austav suhtlus.

Sotsiaal- ja käitumisuuringute puhul on probleem paiknemine kahe traditsiooni vahel. Ühest küljest suhteliselt rangelt reguleeritud meditsiin ja ravimiuuringud, teiselt poolt senini vähem formaliseeritud eetilise traditsiooniga humanitaarteadused, mis kokku­võttes on tekitanud nõutust, kas ja kus uuringuid kooskõlastada. Omaette murekohaks on saamas laste uuringud, sest Eestis kehtivad laste uurimise puhul väga ranged reeglid. Sisuliselt tuleb igasuguseks küsitluseks alla 18aastase osaleja puhul saada vanema nõusolek, ometi tunnistatakse elukäiku palju rohkem mõjutavates küsimustes (näiteks raviotsused ja kohalikel valimistel osalemise õigus alates 16. eluaastast) praktikas ka alaealiste autonoomiat. See olukord seab lastega tehtavatele uuringutele väga suured tõkked ja piirab uuringutes osalejate ringi nendega, kelle vanemad on osalemisest väga huvitatud, sest nõusoleku saamine võib olla aeganõudev ja ka mõnevõrra keeruline protsess, mida tehakse posti teel, paberil, digiallkirjaga või muul viisil. Arusaadav, et nii satuvad uuringutesse haritumate ja motiveeritumate vanemate lapsed ning mitmed teised grupid jäävad esindamata. Teatud küsimuste uurimisel, näiteks peresuhted või -vägivald, võib juhtuda, et vanema aktiivsel nõusolekul saadav valim pole uurimisküsimuse suhtes sugugi representatiivne. Kuigi eetika on laste uurimisel ülitähtis, on selge, et niivõrd kõrged barjäärid praktikas vähendavad uuringute hulka ja usaldusväärsust, mis tähendab, et meil tulevikus lihtsalt ei ole vajalikku infot tõenduspõhiste otsuste tegemiseks.

Sotsiaalteadlastele on probleem ka isikuandmete kaitse seadusest tulenev eriliigiliste andmete äratundmine. Näiteks, kas hinnang oma meeleolule on eriliigiline, s.t kuulub terviseandmete hulka? Või on see nii ainult siis, kui kuidagi eriliselt küsida? Kuna sellest otsusest sõltub otseselt kohustus pöörduda uuringu tegemiseks eetikakomiteesse, tuleks see kiiremas korras selgeks vaielda.

Loodus- ja täppisteaduste valdkonnas on siiani olnud pöördumisi põhiliselt kolme laiema teema puhul: doktorantide ja juhendajate suhted, autorsuse probleemid (sh publikatsiooni avaldamise takistamine kaasautori poolt) ning isikuandmete kasutamisega seotud küsimused. Kuna valdkonnas on toimunud üsna ulatuslik rahvus­vahelistumine nii õppejõudude kui ka doktorantide osas, on tekkinud mitmeid probleeme eri kultuuritaustaga seotud arusaamade lahknemisega ning samuti ei pruugi kõik juhendajad teadvustada, et välisdoktorantide puhul võib õpingute aja pikenemine neile suuri probleeme valmistada. Loota võib, et sellised probleemid ajas vähenevad ning nende ennetamiseks on välja pakutud nn vastastikuste ootuste ühtlustamise vorm, mida eelpool mainisime.

Teaduseetika – kuhu edasi? 

Uus teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seadus on ümbertegemisel ning kuuldavasti puudutavad ümberkorraldused ka teaduseetikat ja eetikakomiteede süsteemi. Praegu on Eestis kaks suuremat komiteed, kust käib läbi enamik taotlusi (Lõuna-Eestis TÜ inimuuringute eetikakomitee, Põhja-Eestis TAI eetika­komitee). Lisaks nendele on Eesti bioeetika ja inimuuringute nõukogu, mis keskendub eelkõige geenivaramu uuringutele ja isikuandmete väljastamisele tervise infosüsteemist, ning samuti on mitmes (rakendus)kõrgkoolis loodud institutsionaalseid eetikakomiteesid.

Kas iga institutsioon, kus tehakse teadusuuringuid (k.a üliõpilastööd) võiks teha oma eetikakomitee? Eetikakomitee kvaliteetseks tegutsemiseks on vaja pädevust, mis tekitab küsimuse, kas oleks vaja neid komiteesid standardiseerida või akrediteerida? Suurematel komiteedel on üldiselt pädevus väga erinevate teadusuuringute hindamiseks, aga seal ollakse ka nõudlikumad ning sageli võtab taotluse menetlemine aega. On selge, et komiteed (olgu neid kaks või kakskümmend) saavad töötada ühtsemate standardite alusel, kui olulised teemad on ühiskonnas kokku lepitud. Kokkuleppe ülim vorm on muidugi seadus, aga ka leebemalt vormistatud laiapõhjalised rakenduslikud kokkulepped võiksid teha ära suure töö praeguse halli ala vähendamiseks: millistel juhtudel eetikakomitee luba vajalik ei ole, millal on põhjendatud informeeritud nõus­olekust möödaminek ja avaliku huvi argumendile toetumine jne.

Kokkuvõtteks 

Eesti hea teadustava on TÜ nõustajatele andnud head tuge ja tegemist on ka rahvusvahelises plaanis üsna eesrindliku juhtnööriga, mis näeb teadus­eetika rakendamisel peale individuaalse vastutuse ka institutsionaalset. Väga suur osa teadustööst on võimalik ainult meeskonnatööna ja kuigi ka edaspidi on teadlaseks saamisel keskne kolleegide ja juhendajate kõrval praktiseerimine, on hea, kui mõned põhireeglid on ka kirjalikult kokku lepitud ning teadlane saab oma töös toetuda teaduseetikat väärtustavale organisatsioonikultuurile.

Kadri Simm on Tartu ülikooli hea teadustava nõustaja humanitaaria ja kunstide valdkonnas, Kairi Kreegipuu sotsiaalteaduste valdkonnas, Andres Soosaar meditsiiniteaduste valdkonnas ning Raul Kangro loodus- ja täppisteaduste valdkonnas.

1 Hea teadustava rakendamise juhend. Tartu ülikool 2020.

2 Hea teadustava valdkondlikud nõustajad. Tartu ülikool 2021.

3 Doktorantide juhendamine. Tartu ülikool 2021.

4 Editorial, Tools such as ChatGPT threaten transparent science; here are our ground rules for their use. – Nature 24. I 2023.

Eva A. M. van Dis, Johan Bollen, Willem Zuidema, Robert van Rooij, Claudi L. Bockting, ChatGPT: five priorities for research. – Nature 2023, nr 614(7947), lk 224–226.