Koroona – nakkus emakeelde

Mis häda pärast tuua keelde kuningliku peakatte läänemeresoomelikule hääldusele võõras pseudoladinakeelne tõlge?

VALDAR PARVE

Kroonjas viirus ehk kroonviirus ehk pärgviirus, suutmata nakatada eestlase keha, nakatas eesti keele. „Koroona“ meie keeles juba on. Tema kõrvale kukutati teine, mis sunnib eesti keele tõlkeprogrammide edendajaid muutma meie keele n-ö geene. Ta sunnib paisutama tõlkeprogramme lauseanalüüsi võrra, et arvuti teaks ja kasutaja saaks teada, kas teemaks on mäng või viirus. Ta ingliskeelestab eesti keelt.

Isegi kui maailmaajalooliselt ei ole meiegi keele analüütiliseks teisenemisest pääsu, ei ole eestlase asi tõugata oma keel arenguteele, mille on läbinud inglise maailmakeel.

Inglise keeles selgub lause mõistmise kaudu, mida tähendab lauses see või teine sõna – kuni selleni, kas see on tegusõna või nimisõna. Eesti keele lause mõte on aegade hämarusest peale laotud kokku teada tähendusega sõnadest nii, et tähendust saab rikastada käände- ja pöördelõppe lisades ning liitsõnu tuletades. Kui soomeugrilane aastaiks mägedesse või laande siirdus, kus tal vähestega vähesest rääkida oli, püsis tema hõimu keel tal suus tänu sõnade püsivale tähendusele. Kel tänu loodusele ja koolile keelekõrva, sellele pole vaja seletada, kuidas Lääne-Euroopa keeltes nende omavaheliste ristumiste ja ristamiste survel keele sünteetiline omapära lauseanalüütika ees taganes. (See saatus on hukanud klassikalise ladina keele!)

Koroonalikud keeleuuendused teevad laadivahelduse tõttu meie niikuinii raskevõitu emakeelest õppuritele ja võõrkeelsetele veelgi kõvema koorega pähkli.

Mõistuspärane vastuväide: „Oh, see üks „koroona“ – see on nii väike muudatus, et tõlkeprogrammi koostajaile see küll muret ei tee!“ Ent minu tees ei ole mitte selle kohta, et on raske õppida ära uue „koroona“ uus tähendus, vaid et niisugune pseudovõõrsõnade istutamine eesti keelde risustab eesti keele geenivara. „Kroon“ on eesti keeles ammuilma kasutusel koguni kolmes tähenduses. Mis häda pärast tuua keelde kuningliku peakatte läänemeresoomelikule hääldusele võõras pseudoladinakeelne tõlge ja vähendada sellega ühtlasi eesti keeles rõhulise silbiga algavate sõnade suht­arvu? Nimetan seda eesti keele korra rikkumiseks.

Viirust võime ette kujutada kui plehku pannud geeni. Ta siseneb rakku ja paljuneb sellega koos kas kuni immuunsüsteem ta nullib või oma uue peremehe hukuni. (Peremeheks võib olla rakk, kude, indiviid, aga ka rahvas.) Viirusnakkustega samal moel levivad ka pahakeeleväljendid. Need levivad sageli korratavate lausete koosseisus ja tihti korratuna kinnistuvad heakeelsete seas.

Nii kroon- ehk pärgviiruse levi ohjeldamine kui ka uue „koroonaviiruse“ toomine emakeele sõnavarra on juhitavad protsessid, mis ühtlasi tähendab, et nende protsesside tulemus on ennustamatu. Ent lahingu tulemuse ennustamatus ei tähenda, et pole mõtet anastajaga – olgu see viirus või võõrkeelend – võidelda.

Pärgviirustaud on kriis, mis on pannud paljud kiiresti, korraga ja palju rääkima ja kirjutama. Lendlause „Head kriisi ei tohi raisku lasta!“ on siin kohane. Suur õnnetus on ühtlasi ka hää võimalus rikastada emakeelt ideaali­päraselt: nii sõnavara ja tähenduste poolest kui ka maitsekalt, s.o eesti keele korda au sees pidades. Küsida tuleks endalt ja asjatundjalt, mida teeks praegu Johannes Aavik, mida Johannes Voldemar Veski. (Ise küsiksin nõu ka Rein Sepa ja Henn Saari käest.) Keeleteadlased on meil tublid. Nad vastavad: „Keel ju areneb. Vaatame, kuhu. Teadlane kirjeldab, mõõdab, analüüsib, arhiveerib oma objekti, mitte ei muuda seda.“

Kroonjas viirus ehk kroonviirus ehk pärgviirus, suutmata nakatada eestlase keha, nakatas eesti keele.

Wikimedia Commons

Ei hea maitsega luuletaja ega töökaim õigekeelsussõnaraamatu koostaja ei suuda edendada heakeelsust määral, mille võrra seda „koroona“-laadsete uudismoodustistega teisest otsast maha kraabitakse. Suutmatus head uut sõnavara käibele tuua on selle juures vajak, millest üliharva juttu tehakse. (Oma edasise näitevara võtan meditsiini alalt, mida veidikene tunnen.)

Ülikoolis õppisin uudismoodustisi ehk kasvajaid (ld neoplasma). Vähk e kartsinoom, sarkoom, müoom, osteoklastoblastoom, lümfoom! Kes ütles arvestusel „verevähk“, selle professor tagasi õppima saatis, sest et ainult epiteelkoeline kasvaja on vähk (ld carcinoma). „Verevähk“ näitab, et kasvajate teemal napib rääkijal sõnavara, sest eesti keeles on sobiv omasõna puudu. „Verevähi“ pruukija võtab lühima tuttava hirmutamissõna ja seepeale saavad nüüd kõik „neoplasmid“ tunderõhuliselt „vähid“ – suutmatusest luua omakeelseid oskussõnu, mis ka üldkeeles vastu võetaks. „Vähil“ on nüüd eesti keeles vähemalt seitse tähendust koorikloomast tähtkujuni. Ei teeks viga talt paar-kolm keskmist tähendust vähemaks kärpida.

„Koroonaviirus“ on ka kadaklik uudis­keelend. Mitte üksi sellega, et rohkendab „Kanaada“, „Baruuto“ ja „kruiisi“ tüüpi sõnade suhtarvu loomuldasa esisilbirõhuga läänemeresoome keeles. Pelgan, et uue „koroonaviirusega“ läheb, nagu on läinud kaatriga.

„Kaater“ on eesti keeles kinnistunud laevukesena, erialakeelde ka laevukese veeskamise tähenduses. Meditsiini toodi „kaater“ saksa keelest joomafaasi tähendama. Google’i tõlkur ei paku sõna „der Kater“ eesti vasteks selle sõna esmatähendust „kõutsi“. Annab üksnes „pohmeluse“, mis on selle sõna ülekantud tähendus. Joodiku kassiahastuse kaatriks teisendamine oli algusest peale õigustamatu keeleloome. („Kui alkohol on organismis oksüdeerunud, järgneb pohmeluse e kaatrisündroom …“) Google’i tõlge pakub „kaatri“ tõlkeks saksa „starten“ ja inglise „launch“, mis sobivad „veeskamise“ tähendusega. See teadmine on vähetähtis ja ühtlasi ka eksitav. Mitu eestlast on seotud pohmelusega? Vahest mõnikümmend tuhat. Mitu kassidega? Pool rahvast. Mitmele on vaja laevukeste veeskamise kohta võõrkeelset oskussõna?

Inglise vaste sõnale „kaatrisündroom“ on Google’is „catarrh syndrome“, saksa keeles „Katarrh-Syndrom“. Eesti üliõpilane niikuinii ei loe Saksa psühhiaatria-ajaloo raamatuid, mille kaudu kõnekeelne „Kater“ on erialakeelde ülendatud, ning saksa teaduskeelest on meie „Kater-Syndrom“ juba lahkunud. Kater tähistab hoopistükkis geneetilist tõbe cri-du-chat-syndrome’i. Lootus ja lohutus, et need keeleasjad klaarivad end aja jooksul ise ära, toob pettumuse. Praegus­aja õppur ju ei tea, mis on Roget ja mis Duden. Ta kahmab Google’ist esimese tõlkevaste ja süvendab netist informatsiooni ammutades oma harimatust.

„Koroonaviirusest“, „kaatrist“ ja „verevähist“ hullem keelereo on „haigla­korpus“ (ÕSis on küll osutatud, et nt „õppekorpuse“ asemel on kohasem sõna „õppehoone“ – toim.) See on vähkkasvajana tunginud sügavale õigusdokumentidesse. Haiglakorpuse praeguse mõistega asetab Eesti end vaimselt Euroopa Liidu idapiirist ida poole. Venes tähendab „korpus“ tõesti majalahmakat või autokasti. Kuid ladina „corpus humanum“ on elava inimese keha, „corpus mortale“ on laip. Prantsuskeelne „corps à l’hôpital“ on haiglas asuv surnukeha. Inglise „corps“ on nii väike rühm inimesi kui ka suurem väeosa. Corpus Christi on Päästearmee, mis jällegi on inimesed. Inglise „corpus“ on ka mingite tekstide koguhulk, Eestis samuti (nt murdesõnavara korpus). Kui ekskursioonijuht teatas, et kohe ilmuvad bussiaknast nähtavale EPA korpused, imestas USAst Eestit külastamas olnud keeleprofessor Ilse Lehiste, miks peab maaülikool sõjaväge.

Niisiis ei ole oskuskeelekujundajad küllalt pingutanud saamaks hakkama ehituskehamile heakeelse nimetuse loomisega. Seetõttu oleme sunnitud (juriidika sunnib) rääkima haiglakorpusest kui majast, kuigi lääne traditsioonis tuleks korpusena mõista kas kogu haigla tööväge või haigevoodis inimkeha. Ma ei ole lootusrikas, et eesti keelele üle aegade kaitset ja püsi tõotavad Eesti riigi omanikud loobuvad koostamast dokumente revolutsioonijärgse Venemaa poolharitlaste kantseleikeeles sõnadega.

„Korpus“ nähtavasti jääb. „Avarii“ (pr laevahukk või lennuki merepõhja kukkumine) jääb samuti. Ei ole märke, et hääbuks „konkurss“ või vahetaks oma tähenduse euroopaliku vastu. Kuid hellitan lootust, et paari inimpõlvega suudetakse „broneerimine“ (vn soomukite ehitamine, ka Vene sõjaväe argoosõna) nurisõnaks tunnistada ja eesti keelekasutusest välja viia.

Eestis on haiguskindlustatud igaüks, Hiinas kolmveerand rahvast ei ole. Pole just tavaline, et Hiina kiirabi viib lihtsalt palavikus ja kindlustamata inimese haiglasse. Tõenäoliselt diagnoositakse pärgviirust Hiinas täpselt nii palju, kui sealseis haiglais ja välilaatsarettides on kohti. Corps à l’hôpital ehk korpused haigemajades (s.t laibad) loetakse kokku. Nakatunuid ei suuda seal kokku lugeda keegi. XIX sajandil surmasid ohtlikemad viirusnakkused, nt rõuged, kuus ja pool protsenti nakatunuid (Briti statistika). Hiina pärgviirusel on selleni pikk tee.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht