Argidialektika XIX. Konflikt ja koostöö

MARGUS OTT

Ma olen sinuga tülis. Sina reageerid selle peale mingil moel. Kõik mu sõnad ja teod peavad olema täpselt suunatud sellele, mida sa vastu ütled ja teed. Minu sõnad ja teod peavad sinu omadega hästi sobima, et ma saaksin sinuga hästi tülitseda.

Banksy. From this moment despair ends and tactics begin. London 2019.

Andrew Davidson / CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons

See tähendab, et konflikt läheb üle koostööks või õigemini, et konflikt juba eeldabki väga suurt annust koostööd. Üksi ei saa tülitseda (või siis võtad iseenda teiseks ja jageled sisedialoogis või koguni vasaku ja parema käe tülis nagu Vembuvana). Tülitsedes me sobitame ennast teisega, me loeme tema sõnade ja tegude nüansse – et siis seda paremini vastu lajatada.

Teisalt aga kui ma teen sinuga rahumeelset koostööd, siis on sellesse ometi kätketud see pinge, et me ei ole samad isikud ning et meie sõnad ja teod vähemasti mingil määral erinevad ja lahknevad. Alati kuskil mingist aspektist me lähme irdu. Ühel hetkel lahvatab see irdsus ja lahkuminek tülina.

See tähendab, et koostöö pöördub loomuldasa oma vastandiks, konfliktiks. See ei tee muud, kui et toob lihtsalt välja selle eeltüli, pinge, mis on vältimatult minu ja sinu vahel juba pelgalt seetõttu, et me oleme eri isikud. Tüli näitab koostöö olemust ehk tema sisemist üles­ehitust.

Nõnda pöördub konflikt koostööks ja koostöö konfliktiks. Need on meie koosolemise kaks oluviisi, mis vastastikku teineteist rikastavad ja nüansseerivad. Tüli, mille käigus üks osapool teise hävitab, hävitab ühtlasi ju ka tüli, sest üht osapoolt enam ei ole. Kuid ükski olend ei saa hävitada kõiki teisi olendeid, nii et nii rohmakas ja lihtlabane tüli ei ole jätkusuutlik. Tüli ei saa end liiga kiiresti sel moel tühistada. Tüli tahab jätkamist.

Mõnda pikka aega koos elanud paari on paha vaadata: niipea kui tüli tekib, siis üks lajatab nõnda, et teine ei suuda seda taluda, ja lahkub. See on tülikunsti nulltasand. On rafineeritumaid paare, kes on tülitsemisest arendanud palju peenema kunsti, vajutades õrnalt ja peenelt pedaalidele, mille olemasolust kõrvalseisjal aimugi pole, ja seejärel teine vastab samaga. Selles tülis on säärane annus koostööd, et kõrvalseisja ei pruugi arugi saada, et käimas on tüli, vaid võib arvata, et tegemist on elava vestlusega. Tülitsejad isegi võivad selle ära unustada, lastes end kaasa kanda suhtluse edasi-tagasi liikumistel. Koostöö hoiab sellist tüli peenenemises ja nõtkestumises, kaotamani nende selge vahe.

Ning koostöö, kus me kõik lihtsalt teeme sünkroonis ühte asja, samal ajal ja samas kohas, ilma midagi kobisemata, on koostöö nulltasand ja seda on väga raske taluda. Näiteks vabrikus, kus töölised teevad ridade kaupa üht ja sedasama liigutust. Selline koostöö on pelgalt väline. Juba see, kui nad saavad tööd tehes laulda ning kui read pole liiga täpselt fikseeritud – nagu näiteks vanasti käsitsi heina niites või mõnd raskust hiivates vms – teeb koostöö palju mõnusamaks, sest sellises laulus („töö ja tavandilaul“) ja liikumises ilmutab igaüks oma väikseid erinevusi – lauluhääle tämber, modulatsiooninihked, kehaliigutuste väikesed kiirenemised-aeglustumised ja dünaamikaerinevused. Juba on ses koostöös rohkem erisust. Neid erisusi saab veelgi rõhutada, me saame teha ja öelda selgemalt eri kombel. Teine ilmutab siis selgemini oma teisesust, tuleb paremini välja meievaheline pinge. Ja mina omakorda reageerin teise sõnadele ja tegudele järjest nüansseeritumalt ja paindlikumalt. Teise igale sisendile leian välkkiirelt oma väljundi. Sisendivanik laieneb; see võib hõlmata pealtnäha konfliktseid tegusid ja sõnasid, jäädes ometi koostööks. Kui keegi meie vastastikust „röstimist“ või maadlust pealt vaatab, võiks ta arvata, et me oleme tülis – aga ometi me teeme koostööd. Ja selline sõnade ja tegude teravus veel kiirendab, nüansseerib ja nõtkestab meie koostööd.

Nõnda võivad siis isikud olla haaratud sellisesse rafineeritud tülisse või koostöösse, kus nende kahe modaalsuse selge vahe on kadunud ja kus nad vastastikku teineteist stimuleerivad. Kuid vahetult sellisesse tüli- või koostöökunsti haaratud isikud suhestuvad ju omakorda nendega, kes ei ole vahetult kaasatud sellesse läbikäimisse, nii et tüli ja koostöö dialektika kordub kõrgemal tasandil: kuidas nood tüli- ja koostöökunstnikud suhestuvad ülejäänutega. Teised võivad tahta sekkuda nende (pealtnäha) tülisse ja seda lepitada, või nad võivad tahta sekkuda nende (pealtnäha) koostöösse ja seda rikkuda. Siis peame meie, tüli- ja koostöökunstnikud, omakorda arendama koostööd ses tülis ülejäänutega ning tüli ses koostöös.