Kodaniku liistud

Valitsevas kodanikuaktiivsuse paradigmas on unustatud, et kenasti raamistatud kodanikuaktiivsuse kõrval peab olema koht ka vähem soovitaval kodanikuaktiivsusel, mis ei teki võimude toetusel, vaid nende kiuste.

MAI BEILMANN

Noorte osalus, nende kaasamine otsustusse on nii Eesti kui ka Euroopa Liidu poliitikadokumentides prioriteet. Olles aastaid uurinud noorsoo valdkonnas toimuvat võin uuringutele tuginedes kinnitada, et noorte osalus ei ole prioriteet mitte üksnes paberil, vaid juba mõnda aega tehakse palju tööd noorte osaluse ja kaasamise edendamiseks. Noorte­uuringute kõrvalsaadusena on ilmnenud huvitav paradoks: kui noorte osaluse ja kaasatuse soosimiseks nähakse tublisti vaeva, siis muude ühiskonnagruppide kaasarääkimisvõimalused ei jõua sellele hästi järele. Eesti noortepoliitika kujundamisega kokku puutuvaid noorteorganisatsioonide esindajaid intervjueerides kuulsin ühiskondlikult aktiivsetelt noortelt, et võrreldes teiste gruppidega kaasatakse Eestis noori ebaproportsionaalselt palju ning noorte kaasamine peaks laienema üksnes siis, kui ka teiste gruppide osaluse ja kaasamise ulatus kasvab ja kvaliteet paraneb. Praegu on kujunenud veider olukord, kus noori treenitakse ühiskonnas aktiivselt osalema ainult selleks, et nad vanemaks saades avastaksid, et nende aktiivne sekkumine ei olegi enam nii oodatud ja soositud.

Omad liistud

Sellest, kui üks minister põhjustas pahameeletormi üleskutsega, et kultuuriinimesed võiksid oma liistude juurde jääda, on möödunud üle kümnendi, kuid ka tänavune kevad on pakkunud kamaluga näiteid, kuidas kodanikuaktiivsuse puhangut saadavad etteheited. Pea iga kord, kui ühiskonnas tõstatatakse teema, mis paneb kodanikuühiskonna kihama ning kutsutakse eri elualade inimesi sõna võtma, leidub alati neidki, kes üritavad olukorda vaigistada meeldetuletusega, et kingsepal on parem oma liistude juurde jääda. Viimane värvikas näide on Emajõe äärde plaanitava tselluloositehase juhtum, mil sõna võtnud teadlastele ei unustanud isegi akadeemilised kolleegid (sic!) peale lugeda, et on aeg oma liistude juurde naasta.

Olukorra teeb eriti jaburaks asjaolu, et arvestatav osa sõna võtnud teadlastest räägib just oma kitsastest liistudest ehk teadusvaldkonnast, kus ta ka oma uurimistööd teeb. Arvestades, et akadeemilises maailmas arutatakse aina suurema hooga, kuidas võtta teadlase tööd hinnates arvesse ka tema ühiskondlikku panust, on kummaline, kui teadlastel soovitatakse elevandiluust torni naasta ja oma uurimistöö teemadel avalikkuses mitte suud pruukida. Küsimus ei ole kitsalt teadlastes, sest peale selle, et tselluloosivabriku asjus sõna võtnud teadlased on oma eriala spetsialistid, on nad ka kodanikud ja kodanikena peaks meist igaühel olema piiramatu õigus arvamust avaldada vähemalt nii kaua, kuni me oma sõnavõttudega kedagi ei solva või muul moel ei kahjusta. Seda kummastavamad on aeg-ajalt kõlavad manitsused, et üks või teine grupp, nt kultuuritegelased, teadlased, ei peaks mingis küsimuses suud pruukima. Seda enam et nimetatud gruppide puhul ei ole ühtki loogilist põhjendust, miks just nemad kodanikuõigusest ilma tuleks jätta. Raske on ette kujutada, mida kohutavat juhtub, kui näiteks teadlases või kultuuritegelases ärkab kodanik ning ta avaldab kohalikus meediaväljaandes arvamusloo, kommenteerib põletavat teemat tele- või raadioeetris või kirjutab petitsiooni. Kõige hullem, mis sellest juhtub, on tõenäoliselt see, et ta ei tee samal ajal teadust või kunsti. Arvestades, et teadlased on enamasti oma ala fanaatikud, ei ole ka erilist ohtu, et teadus sellepärast tegemata jääks. Kodanikuna sekkujatel on üldiselt võime ka oma põhitöö ära teha.

Etteaimatav vs. prognoosimatu kodanikuaktiivsus

Küsimus ei olegi selles, et keegi kardab, et kodanikuühiskonnas osalemise tõttu oma tööst kõrvale kaldutakse. Küsimus tundub olevat selles, et kodanikualgatuste ja arvamusavalduste buumis, mis on kaasnenud mitte üksnes kavandatava tselluloositehase, vaid ka Rail Balticu, metsaraie või suletavate sünnitusosakondadega Eesti lõunanurgas, on tegemist ettekavatsematu kodanikuaktiivsusega.

Põhimõtteliselt on kodaniku­aktiivsus meil kõigiti soositud: mittetulundusühingud saavad toetusi, aktiviste tunnustatakse ning iseäranis ponnistatakse selle nimel, et noored ühiskonnaelus osaleksid. Siin on siiski üks suur aga: toetusi ja tunnustust jagades eeldatakse, et kodanikuaktiivsus avaldub etteantud raamides. Kui tekib algupärane kodanikuaktiivsus, siis ei osata sellega muud peale hakata kui suunata jääkeldrisse jahtuma. Mõnikord unustatakse, et kodanikuühiskond ei tähenda seda, et „kohalikud aktivistid kõhutavad kartmatult võimurite ees ja nimetavad end, natuke naljatades muidugi, rohujuuretasandiks“.*

Ühiskonna valupunktidele osutav rohujuuretasand ei ole suures soosingus. Ühes intervjuus noorte kodanikuaktiivsusest ja kaasamisest nentis üks vabakonna esindaja, et algupärane kodanikuaktiivsus paistab ülalt vaadatuna väga vastaline: „Tänu sellele, et sa tahad midagi mõjutada, siis see on nagu halb tegevus, sa saad tegelikult hästi palju sellist negatiivset vastukaja. Kriitikat. Nii kohalikul kui ka riigi tasandil ikkagi käsitletakse [aktiivselt millegi poolt või vastu tegutsemist] negatiivse nähtusena seni. Ja minu meelest see on suur probleem. Mitte et aktiivne kodanik, kes tahab teha elu paremaks – et järelikult väga hea, et nad nagu ütleme valupunktidele tähelepanu juhivad.“ Niisiis on valitsevas kodanikuaktiivsuse paradigmas unustatud, et kenasti raamistatud kodanikuaktiivsuse kõrval peab olema koht ka teistsugusel, võimude seisukohalt vähem soovitaval kodanikuaktiivsusel, mis ei teki mitte võimude toetusel, vaid kiuste.

See pole ainult Eesti probleem. Täpselt samasugust raamistatud vaadet kodanikuaktiivsusele kohtab ka mujal Euroopas, kui juttu tuleb noorte kodanikuaktiivsusest. Noorteuurijana olen istunud liigpikkadel rahvusvahelistel koosolekutel, kus teadlased ei jõua omavahel kokkuleppele, kas kodanikuaktiivsust ilmutab ainult see viks noor aktivist, kes osaleb noorteparlamendi, oma kooli õpilasesinduse ja skaudirühma töös, või on kodanikuaktivist ka too valitsevas korras pettunud vihane noor, kes suurlinnatänavail puhkenud massimeeleavaldusel käepäraste vahenditega võõrast vara ründab. Näide on küll äärmuslik, kuid aitab ilmestada asjaolu, et väljaspool aktiivse kodaniku võimudele mugavat ideaaltüüpi, kes osaleb siis, kui teda kaasatakse, või siis osaleb kodanikuühiskonnas oma kitsal alal etteantud malli järgi, võib kodanikuaktiivsus võtta väga erinevaid ja valitsevale võimule ebamugavaid vorme. Võimule äärmiselt mugava ideaalaktvisti ja vägivallatseva protestija vahele jääb rohkelt kodanikuaktiivsuse varjundeid, mis on võimule rohkem või vähem ebamugavad olenevalt sellest, kui palju nad on valitseva korra vastu.

Paljude sel kevadel hoo sisse saanud kodanikualgatustele järgnenud valuliste reaktsioonide taga paistab olevat just see, et tegemist on autentsete alt üles kodanikualgatustega, mis võivad oma ootamatuses pakkuda otsustajatele üksjagu ebamugavust. Sellisel puhul on kõige mugavam viis olukorraga toime tulemiseks viited vastaliste ebakompetentsusele. Hoolimata sellest, et kõik tselluloositehase Tartusse rajamise sobivuses kahtlejad ei ole keskkonna- ja tehnoloogiateadlased ning paljudel Lõuna-Eesti sünnitusosakondade eest seisjatel puudub arstiharidus, ei tohi unustada, et ükskõik mis ametiala esindajad on ühtlasi ka kodanikud ja südamel olevatel ühiskondlikel teemadel kaasarääkimine kuulub iga kodaniku liistude juurde.

Mai Beilmann on Tartu ülikooli sotsioloog. Artikkel toetub osaliselt „EL H2020“ programmi projekti CATCH-EyoU, www.catcheyou.eu, grandi nr 64953 raames kogutud andmetele.

* Henn Käärik, Juhuluulet, ette kantud 26. IV 2018 Tartus õhtuseminaril „Artur Alliksaar kui filosoof ja sotsioloog“.