Killud pikast traditsioonist. Spiraaltorud rõivastel

Ligi tuhat aastat on katkematult edasi antud teadmisi spiraaltorukestest mustrite tegemisest.

RIINA RAMMO, JAANA RATAS

„Pronksspiraalidest vaselisteni“ – sellist pealkirja kannab praegu Eesti Rahva Muuseumis avatud näitus. Tagantjärele on selgunud, et pealkiri vajab ikka ja jälle seletamist neile, kes teemaga varem süvitsi kokku ei ole puutunud. Niisiis, tegelikult tähendavad nii „pronksspiraalid“ kui ka „vaselised“ täpselt ühte ja seda sama – traadist keeratud spiraaltorukesi, millest on valmistatud rõivaid kaunistanud mustreid. Arheoloogide hulgas on juurdunud ilmselt rootsi ja soome keelest tõlgitud termin „pronksspiraalid“, samal ajal kui etnograafid räägivad rahvapäraselt vaselistest. Suutmata otsustada ühe või teise kasuks ja tahtes rõhutada mustrite traditsiooni pikka ajalist kestvust ja järjepidevust, tundus ja tundub veel praegugi selline pealkiri õige valikuna. Nii näitus kui ka järgnev kirjapanek püüavad näidata, mida annab välja lugeda väikestest kildudest ühe suure traditsiooni kohta.

Aeg ja ruum

1852. aasta Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes annab Johann Jakob Nocks ülevaate kahest Virumaalt Küti mõisa maalt kartulikoopaid kaevates avastatud XIII sajandi alguse matusest. Muu seas mainib ta, et ühe luustiku juurest leiti „asju, varasema aja jäänuseid kujul, mida tänapäeval enam maal ette ei tule“ ja räägib seejärel riidetükkidest, mis on kaunistatud messingtraadist spiraaltorukestega. Tema kirjeldus väljendab kõnekalt, et XIX sajandi keskpaigaks oli vaselistega rõivaste kaunistamise traditsioon siinsetel aladel lõplikult hääbumas. Siiski on muuseumidesse veel XIX sajandi lõpus jõudnud üksikuid teateid vaseliste kasutamise kohta ja kuus katket ühetaolistest mustritest, mis viitavad, et kommet Lõuna-Eestis kohati mäletati. Üks tilluke fragment on kusagilt Lõuna-Eestist jõudnud Soome Rahvusmuuseumi 1902. aastal.

Eelnevaga sai ära räägitud loo lõpp, nüüd püüame leida algust. XIX sajandi keskpaigast kuni tänapäevani on sedalaadi kirjeldusi ja leide arheoloogiakogudesse jõudnud teisigi. Need leiud pärinevad uhketest surirõivastest ja maapõue peidetud varandustest. Suutmata üle lugeda kõiki leitud spiraaltorukesi, mis pärinevad lagunenud mustritest ja mida on leitud arvukalt, võib öelda, et tervemana säilinud mustrikatkeid on ehk teada ligikaudu viiekümne ringis umbes veerandsajast leiukohast. Kõige vanemad säilinud mustrid on teada Peip­si ääres paikneva Raatvere kalmistu XI–XII sajandi matustest. Uhkete spiraaltorukestega ilustatud surirõivaste jäänuseid võib kohata muinasaja lõpu ja keskaja alguse kalmistutes üsna sageli. Lõuna-Eesti leiud ulatuvad kohati isegi XV sajandini. Liivi sõja ajast maapinda jäänud peitleidudes on muude väärt­esemete hulgas ka vaselistest mustreid. Liites juurde etnograafilised infokillud, saab kõikide nende kildude põhjal kokku panna ligi tuhandeaastase järjepideva rea ühest omanäolisest rõivaste kaunistamise kombest.

Võib ju öelda, et tuhande aasta kohta polegi neid mustreid teab kui palju säilinud. Pealegi on suurem osa neist väikesed, vasekorrosiooniga kaetud, pudisevad rohekaspruunid tombud. Kuna spiraaltorukestest on neid koos hoidnud lõngad sageli hävinud, on mustrid väga haprad. Erinevalt filmiajaloo kuulsaimaks arheoloogiks tituleeritud Indiana Jonesist koosneb arheoloogide argipäev suures osas väikestest tuhmunud katketest infokilde korjates ja neid kokku sättides. Järjest täiustuvad kaevamis- ja uurimismeetodid võimaldavad spiraalikestest mustreid paremini säilitada ja üha rohkem nende kohta teada saada. Võttes need haprad pudemed sõna otseses mõttes luubi alla ning sealt edasi veel mikroskoobi alla, on võimalik koguda killukesi minevikust. Spiraaltorudest mustritesse on põimitud kunagi elanud inimeste ilumeel, oskused, ornamendid, uskumused ja identiteet.

Kes ja kus tuli mõttele keerutada traadist torud, lõigata need juppideks ja valmistada neist keerulisi mustreid? Vastust sellele küsimusele ei ole. Tegelikult ei ole spiraaltorukestest ilustused mitte midagi ainuomast Eesti ala elanikele. Traadist keeratud torukesed rõivaesemete kaunistusena olid alates esimese aastatuhande keskpaigast levinud mitmel pool mujalgi Läänemere idakaldal. Kõige varasemad näited on Leedu aladelt, seejärel Lätist, Soomest ja Peipsi-taguselt Venemaalt. Seetõttu võib oletada, et Eesti alale on see komme jõudnud juba väljakujunenud ideena. Tõenäoliselt aitas selle laiale levikule kaasa mustrite kullaläikeline väljanägemine, mis tulenes kasutatud vasesulamist (peamiselt messing või pronks) ja mis oli eriti efektne Läänemere idakaldal armastatud sinise pidurõiva taustal. Kuldne läige on andnud põhjust oletustele, et mõte kanda spiraaltorukestest mustreid rõivastel väljendab siinsete elanike ihalust järele aimata võõrsil nähtud kullaga ehitud rikkaid. Pikaajalise ja laial alal levinud fenomenina koosneb spiraaltorudest kaunistuste tegemise tava tegelikult paljudest väiksematest ja lokaalse iseloomuga traditsioonidest. Kindlate mustrite ja tehniliste võtete kasutamine aitas luua ja väljendada kogukonna ühtekuuluvust ja identiteeti.

Kelle mustrid?

Arheoloogia andmetel kaunistasid spiraaltorukesed eelkõige naisterõivaste servi – põllesid, sõbasid, peakatteid ja jalarätte, s.t ikka pealpool ja kandmisel kõigile nähtavas kohas paiknevaid aksessuaare. Eks see oli üks staatuse näitamise ja uhkustamise asi. Pole võimatu, et viimane riietus hauas oli algselt pulmadeks ja noorikuajaks tehtud naise elu kõige uhkem rõivakomplekt. Ehkki kommet ennast igasuguste vidinatega ehtida on peetud eelkõige naiste pärusmaaks, on arheoloogia andmetel selline edevus olnud omane ka meestele. Kõige varasemate leidude hulka kuuluvad jalarättide mustrid XI sajandist pärit mehe matusest Raatvere kalmistul. Raatverest üle Peipsi järve asub Zalahtovje, kust on teada samaaegsest mehematusest pärit rikkalikult kaunistatud ülerõiva jäänused. Sarnaseid näiteid spiraalikestega kaunistusi kandnud meestest võib leida ka Soomest ja Lätist. Välja arvatud need kõige varasemad näited, jäävad spiraaltorukesed meeste matustes üksikuteks harvadeks leidudeks. Tõenäoliselt viitab spiraaltorude kadumine meesterõivastelt muutustele moes. Just mehed on olnud muinasajal altimad oma rõivastust uute trendide järgi kohandama, saanud mõjutusi võõrsil nähtud eeskujudest. Edaspidi on nende edevus ja staatus väljendunud sageli hoopis peentes välismaistes kangastes. Seevastu naiste rõivastuses jäävad vaselised püsima veel sajanditeks. Aino Voolmaa andmetel on etnograafilised mustrid ehtinud näiteks naiste pulmasõpu (vaipseeliku) alumist serva. Pulmad kui oluline siirderiitus naise elus hoidis vanu traditsioone kauem alal kui argipäev. Seega on vaseliste lugu eelkõige naistekeskne lugu.

Metallist mustrid pole siiski üksnes edevuse või staatuse väljendajad. Kindlasti ei olnud naiste elus vähem oluline vajadus end kaitsta – kurja silma, halbade soovide ja nõiduse eest –, seda eriti naise kõige viljakamal eluetapil. Tavapärane on end enim ehtida meheleminekueas, pruudi- ja noorikustaatuses ning lapsekandmise ajal. Kõikidesse vaselistest mustritesse on sisse põimitud kaitse- ja viljakusmaagia. Metalli kui tugevat ja läikivat materjali on paljudes kultuurides peetud kaitset pakkuvaks. Ornamendi moodustamise aluseks on spiraaltorudest mustrite puhul sageli põimimismaterjalideks olevate lõngade ja hobusejõhvide ristlemine, nii et tekib võrgutaoline ruudustik. Spiraalikeste paigutamisel sellesse võrgustikku tekibki muster. Tänu tehnikale on ornament geomeetriline. Armastatud on rombid, siksakid, ussimotiivid, kolmnurgad, ka rist ja svastikast lähtuvad mustrimängud. Näiteks Lõhaverest pärit väikeses mustrilapikeses võib näha nõiamärgiks peetud silmusnelinurga kajastust. Teemast korraks kõrvale kaldudes tuleks välja tuua, et spiraaltorukestest kaunistustes on talletatud Eesti ala kõige varasemad rõivastel kantud mustrid, kui jätta kõrvale metallehete, nt sõlgede, dekoor. Kõik nimetatud mustrimotiivid moodustavad aluspõhja ka hilisemas tekstiilitraditsioonis – vöödes, paeltes ja tikandites.

Kaitstud pidid olema eelkõige rõivastes esinevad avad (kaelused, käiseaugud) ja servad – tegelikult samad kohad, kus rahvarõivastel paiknevad tikandid ja poogad. Muinasaja lõpus on saartel, Põhja- ja Kirde-Eesti rannikualadel kõige olulisem spiraalikestega kaunistatud rõivaese põll. Vaevalt et põlle tunti kui praktilist mustuse eest kaitsvat riidetükki, vaid eelkõige kanti seda staatuse, ilu ja kaitsefunktsiooni pärast. Eriti lapsekandmise ajal oli oluline kaitsta kõhu piirkonda ja veel sündimata last. Kukruse 6. sajandi matuse (XII sajandi lõpp) põhjal valminud sinine villane spiraaltorukestega põll meenutab Fjodor Tumanski kirjeldust XVIII sajandi lõpu vadja nooriku põllest, mis oli sinisest kalevist ja kaunistatud peale kudruste ja müntide ka „nööritaoliselt väljaõmmeldud vaskrõngakestega“ (Elina Öpiku vahendusel).

Tavapärane on ka silmatorkavate rõivalisandite kommunikatiivne roll. Ees kantav põll ei olnud ainuke aksessuaar, mis vöökohalt alla rippus. Läänemeresoome rahvaste vanades rõivakirjeldustes on sageli mainitud mitmesuguseid teisigi vööle kinnitatavaid rätte ja ehteid, mis kandjat kaunistasid ja kaitsesid. Lähimaid näited on Mulgi küllerätt ja Setomaa puusarätt. Lõuna-Eestis on viiest keskaegsest kalmistust leitud kümnel korral hobusejõhvi ja villase lõngaga põimitud mustreid, mida ilmselt kanti vööst alla rippuvana tuharate peal. Seetõttu on seda tüüpi ehet hakatud kutsuma tagapõlleks. Eelkõige on neid saadud noorte naiste matustest. Rohkete värviliste narmastega ääristatud silmatorkav ehe oli mõeldud sõnumiedastuseks – ehk oli see märk fertiilsesse ikka jõudmisest ja vastassoos tähelepanu äratamiseks. Rombikujulistel lappidel kujutatud svastikalaadsed mustrid võiksid rõhutada seost viljakuse ja edasikestvusega veelgi.

Loomine

Kaunite mustrite loomine ei ole vaid teatud tehnikate ja võtete mehaaniline kordamine, selleks et töödelda toormaterjal valmistooteks. Üldistatuna on kogu see tegevus seotud laiema kultuuritausta ja arusaamaga maailma toimimisest, asjade valmistamisprotsessis kajastuvad inimeste staatus, suhted, kontaktid, uskumused, loogika. Näiteks ornamendi loomine on kahtlemata loominguline ja tähenduslik tegevus, eriti ajal, mil puudus ruudupaber, mida paljundada ja kust muster maha lugeda. Tänapäevasele silmale on veidi ootamatu, kui mineviku mustrid ei allu alati kindlale sümmeetriale ja korrapärale. Kõige varasemad, Raatverest pärit mustrid näiteks üllatavad kohati ootamatute muutustega keset korrapärast mustrigeomeetriat.

Ammu surnud tehnikate sõna otseses mõttes lõng lõnga ja spiraal spiraali haaval lahti harutamine ja mõtestamine on kannatust nõudev ja ajamahukas protsess. Ehkki seda ei ole võimalik täpselt mõõta, on mustritesse panustatud aeg ja töö olnud märkimisväärsed ka minevikus.

Ainulaadne leid on Lõhavere linnamäelt leitud XIII sajandi alguse rahututel aegadel maapõue jäänud kasetohust vakk, mis sisaldas peale rohkete ehete naise käsitöötarbeid. Muu hulgas võis sealt leida kõike vajaminevat spiraaltorudest kaunistuste valmistamiseks – lõnga, hobusejõhvi ja spiraaltorukesi. Rulli keeratuna paiknesid seal­samas ka suhteliselt standardsed ja lõpuni viimistlemata (nt ripnevad lõngaotsad) spiraaltorudest mustriribad. „Loetavana“ on neid säilinud kuus, ent algselt on neid vakas olnud rohkem. Pikim säilinud mustriribadest on veidi üle meetri pikk ja kolm sentimeetrit lai.

Lõhavere mustrite spiraalid on olnud tillukesed, vaid 2,5 mm läbimõõduga torukesed. Võrgendi põimimisel kulgeb nendest spiraaltorukestest läbi kimp hobusejõhvi ning väga peent värvitud lõnga. Pärast põimingu valmimist õmmeldi spiraalide vahele jäävad võrgendiosad lõngaga mitu korda läbi, et anda mustrile vormi ja tugevust. Alles siis oli see valmis. Spiraalikestest mustrite valmistamine tervikuna oli veelgi keerulisem ja sõltus mitmest inimesest. Enne mustrite põimimist oli vaja traati, lõngu ja hobusejõhvi. Traadi tõmbas mõni metallieriala spetsialist, kel olid selleks sobivad vahendid ja materjal. Traati tuleb mahukamate mustrite tegemiseks arvestada kilomeetrites.

Samuti nõudis aega ja kogemusi peene, kvaliteetse ja värvitud lõnga ketramine. Kindlasti oli Lõhavere vaka omanik saavutanud teatud meisterlikkuse ja staatuse, mida kindlasti ei saa omaseks pidada kõikidele mustrite valmistajatele. Siinkohal võib lisada, et Lõhavere vaka mustrid on arheoloogiliste leidude seas kõige peenemate hulgas. Kindlat vastust küsimusele, kas vaka omanik oli naine, kes suutis teha käsitööd professionaalsel tasemel, pole.

Eelneva looga jagasime mõningaid kilde ühest omanäolisest ehtimise kombest, mis on püsinud siinsetel aladel muinasaja lõpust kuni XIX sajandini. Ligi tuhat aastat on katkematult edasi antud teadmist spiraaltorukestest mustrite tegemisest ja ilust. Tehnilised võtted, mustrid ja kasutamistavad on veidi muutunud, ent ehete põhiolemus näib jäävat samaks. Mitte alati ja ainult ei ole vaselised olnud naiselikkuse tähistajad, siiski püsis tegemise ja kandmise traditsioon nii kaua eelkõige tänu naistele. Eesti Rahva Muuseumis avatud näitusel saab imetleda loo aluseks olevaid mineviku mustreid, mille ajatu ilu inspireerib ja paneb endiselt vaatajate silmad särama.