Hiina filosoofia rollist

MARGUS OTT

Dawid Rogacz: „Hiina filosoofia õpetab, kuidas teha maailmafilosoofiat, mis pole lihtsalt kokku traageldatud ega tegele erinevuste lõdva võrdlemisega, vaid suudab ka midagi kokku panna.“

5. – 7. septembrini 2019 toimus Belgias Gentis Euroopa Hiina Filosoofia Assotsiatsiooni (European Association for Chinese Philosophy, EACP) konverents pealkirjaga „Muutuste paradigmad ja paradigmamuutused hiina filosoofias“. Ühingu konverentsid toimuvad üle aasta, praegune oli kolmas. Teine konverents oli Šveitsis Baselis 2017. aastal ja esimene Vilniuses 2015. aastal. Ühing ise asutati 2014 Sloveenias Ljubljanas sealse professori Jana Roškeri eestvedamisel. Hiina filosoofia konverentse toimub igal aastal mitu ja ka ma ise osalesin suvel kolmel eri ühingute Euroopas korraldatud hiina filosoofia konverentsil. EACP on teistest noorem ja seetõttu ehk ka mõnevõrra dünaamilisem.

Kõige rohkem osalejaid oli Kesk-Euroopa riikidest (nii Ida- kui ka Lääne-Euroopast) ja mõnevõrra vähem Euroopa kaugematest osadest (Baltimaadest olin seekord ainus osaleja ja nt Soomest-Rootsist ei olnud kedagi). Osalisi oli ka USAst (nt kuulus neokonfutsiaanluse uurija John Makeham), Venemaalt, Hongkongist, Taiwanist ja Mandri-Hiinast.

Tegin intervjuu EACP asutaja Jana Roškeriga, konverentsi korraldaja Ady Van den Stockiga ning noore teadlase preemia pälvinud Dawid Rogacziga. Pärisin, mida võiks hiina filosoofia üldsusele pakkuda ja puudutasin tulevikku puudutavat teemat – nimelt algas hiina filosoofia uurimine läänes hiina keele ja kultuuri õppimisest, kuna algselt oli see eeldus, et ülepea hiina filosoofia tekstidele ligi pääseda. Nii ongi juba mitu põlvkonda hiina filosoofia uurijaid olnud tugeva filoloogilise ja ajalooalase ettevalmistusega. See vaatenurk domineerib ka hiina filosoofiat puudutavatel konverentsidel, ehkki mõnikord kohtab ka söakamaid filosoofilisi käsitlusi. Võttes arvesse seda, et lääne keeltes on nüüdseks tohutu hulk tõlkeid ja käsitlusi hiina filosoofiast, küsisin, kas EACP konverentsidel võiksid osaleda ka filosoofid, kes hiina keelt ei oska.

Mis tõi sind hiina filosoofia juurde?

Jana Rošker: Filosoofia on mind huvitanud nii kaua kui ennast mäletan. Lapsena ei saanud ma lõunat süüa, juurdlemata selle üle, miks mina olen mina ja mitte kahvel, mida kasutan (muide, ma pole selles endiselt selgusele jõudnud). Pärast keskkooli pidin otsustama, mida edasi õppida ja ma olin väga täbaras olukorras, sest mulle meeldisid peaaegu kõik õppeained. Kartsin, et mind sunnitakse spetsialiseeruma mingi valdkonna kitsale erialale. Tol suvel käisin Londonis keelekursusel, kus kohtasin paari õpilast Hongkongist. Nad tutvustasid mulle hiina märke, hiina kultuuri, pulkadega söömist jne. Olin lummatud, eriti hiina märkidest ja kirjasüsteemist. Just tol suvel Londonis sain teada, et on säärane õppesuund nagu sinoloogia. Ja et see ei piirdu hiina keelega, vaid on vägagi interdistsiplinaarne, kuna hõlmab ajalugu, kirjandust, kunsti, poliitikat ja filosoofiat. Mina armusin viimasesse. Algusest peale. Nii ma siis astusin 1978. aastal Viini ülikooli sinoloogiaosakonda ning spetsialiseerusin Pekingi ülikoolis aastatel 1986–1988 hiina filosoofiale. Sestpeale pole ma sellelt teelt kõrvale pööranud. Ja ma ei kahetse seda. See on kõige võrratum tee maailmas.

Ady Van den Stock: Schopenhauer. Huvi hiina filosoofia vastu tekkis tasapisi. Teismelisena Schopenhauerit lugedes tärkas minus huvi budismi, Vedānta ja Ida-Aasia filosoofia vastu (zen koan’id ahvatlesid ligi). Nõnda on mind alati eeskätt huvitanud mittelääne mõtlemise esindused Euroopa pärimuses, eriti kuna mu enda huvi oli alguses läbi imbunud mitmesugustest tüüpilistest orientalistlikest väärarusaamadest. Tundub, et algne huvi millegi vastu tärkabki sageli valedel põhjustel. Alles siis, kui ma sain aegamööda teadlikumaks sellest, millised ajalooliselt spetsiifilised tegurid kujundasid mu naiivset kujutlust ja käsitlust oriendist üldiselt ja Hiinast eriti, sain järje peale, et uurida (eeskätt tänapäeva) hiina filosoofiat üksikasjalikumalt ja kannatlikumalt.

Dawid Rogacz: Lääne filosoofia põhivooludega tutvusin juba keskkoolis ning ülikooli filosoofiastuudiumi esimesel aastal intrigeeris mind kokkupuude Aasia mõttepärimustega. Mind lummas just hiina pärimuse seesmine mitmekesisus. Kaevudes tuntumatesse ja vähem tuntud allikatesse mõistsin, et hoolimata levinud arusaamast on hiina pärimus sünnitanud väga palju individualismivorme; et lisaks selle pärimuse keskmes asuvale eetikale ja poliitfilosoofiale olid eeluusaja hiinlaste mõtlemises samavõrd tähtsad ka metafüüsika ja tunnetusteooria. Lõpuks otsustasin pärast filosoofiastuudiumi hakata ühtlasi õppima sinoloogiat. Enne teisi hiina tekste olin lugenud Konfutsiuse „Vesteid ja vestlusi“ ja Laozi „Kulgemise ja väe raamatut“. Mitme kolleegi meelest olin lihtsalt veidrik, sest keegi terve mõistuse juures olev inimene ei hakka ju ometi õppima hiina keelt selleks, et lugeda tekste, mis on kirjutatud bambusliistakutele rohkem kui 2000 aastat tagasi. Poolas, nagu mitmel pool mujalgi, võetakse Hiina uuringuid kui paljutõotavat, aga ka nõudlikku hüppelauda noortele, keeleliselt andekatele tudengitele, kes tahavad aegsasti uue maailmakorraga kohaneda. Ses mõttes olin ma meelega ajakohatu. See ei tähenda, et hiina filosoofial poleks mõju Hiina (ja seeläbi maailma) ajaloole ja kultuurile – otse vastupidi. Aga puhtatõulise filosoofina olen alati tahtnud tuletada praegust olukorda millestki üldisemast. Ses mõttes olen alati arvanud, et hiina filosoofia sõnum on olemuselt universalistlik. Nagu Karl Jaspers on ütelnud lääne perspektiivist: „Hiina ja india filosoofia ajalugu ei ole lihtsalt meie filosoofia ajaloo pinnapealne kordus ega ka miski, millest peaksid huvi pakkuma vaid sotsioloogilised tulemid. See on hoopis midagi, mis otseselt puudutab meid, sest see näitab inimpotentsiaali, mida me pole realiseerinud, ning toob meid suhtesse inimsuse teise ehtsa algupäraga.“

Mis võiks sinu meelest olla hiina pärimuse põhiline panus maailmafilosoofiasse?

Rošker: Hiina filosoofia on endiselt enamikule lääne intellektuaalidest mõistatus. Esiteks ei suuda nad selgusele jõuda küsimuses, kas seda tohib üldse filosoofiaks nimetada. Me võiksime sellest probleemist muidugi ka mööda hiilida ja nimetada seda näiteks traditsiooniliseks hiina mõtlemiseks, kuid sellise tähistuse tähendus ja konnotatsioonid on liiga avarad, sest see käib ka hiina vaimupärandi kirjandusliku, sotsioloogilise, meditsiinilise, spirituaalse ja ka kunstilise sisu kohta.

Miks siis on termin „hiina filosoofia“ problemaatiline? Kui sinoloogid räägivad hiina filosoofiast, siis põrkuvad nad alatasa selle termini sobivuse küsimusele. Parimal juhul on nad sunnitud seletama mõningaid traditsioonilise hiina mõtlemise eritunnuseid, epistemoloogilisi juuri ja metodoloogiat neile, kes on saanud hariduse lääne filosoofiapärimuses, või ka teistele kolleegidele. Seda interdistsiplinaarset läbikäimist aga vormib vajadus selgitada ja määratleda Ida-Aasia pärimustes juurdunud mõisteid ja kategooriaid.

Ühtlasi on lääne filosoofias koolitatud õpetlastel vaid piiratud ligipääs hiina mõtlemise üldteooriale ja ehtsalt filosoofilistele aspektidele. Seetõttu tundub enamikule neist klassikaliste hiina diskursuste eripära hämara, ebasüstemaatilise ja seetõttu teoreetiliselt ebausaldusväärsena. Sellepärast me peame juurdlema põhilise dilemma või küsimuse üle, kas hiina traditsioonilise mõtlemise teatud diskursusi saab üldse filosoofiaks nimetada. See küsimus saab järjest kõnekamaks, sest eriti meie globaliseeruvas ja aina tihedamini seotud maailmas on üha rohkem vaja püüelda kultuuridevahelise tunnetuse poole. On selge, et kui sellise arusaamise poole püüelda ilma teiste filosoofilist perspektiivi arvesse võtmata, siis pole see üksnes üleolev, vaid ka pehmelt öeldes naiivne.

Seepärast leian, et EACP keskne eesmärk pole üksnes kultuuridevahelise teooria rikastamine, vaid ka tänapäeva Hiina parem mõistmine. EACP-l on potentsiaal avada arvukaid alternatiivseid ideatsioonisüsteeme, mis seavad küsimuse alla ja ületavad ideoloogiliselt aktsepteeritavate ja rakendatavate teemade vaniku ning jäävad ka väljapoole Hiina valitsuse ideoloogilisi norme. Nende teemadega tegelemine pole tähtis mitte üksnes globaalsete (kultuuriliste ja filosoofiliste) teooriate edendamiseks ja rikastamiseks, vaid see on ka info­allikas Euroopa mõttekojale Hiina Võrgustik (European Think-tank Network on China).¹ See toob välja asjaolu, et Hiina teooria pole tähtis mitte ainult sellepärast, et Hiina on majanduslik ja poliitiline suurvõim, vaid ka sellepärast, et tema kultuuripärand saab oluliselt rikastada Euroopa filosoofilisi, eetilisi ja poliitilisi teooriaid. Kõigis neis vald­kondades on nii traditsiooniline kui ka uusaegne Hiina välja käinud palju tähtsaid (kuid läänes vähetuntud) alternatiivseid mõisteid, kategooriaid ja filosoofilisi metodoloogiaid, mis saavad kahtlemata edendada ja arendada paljusid lääne filosoofia aegunud aspekte, mis ei sobi enam praegusele üleilmastunud aja­järgule.

Van den Stock: Hiina filosoofia panuse kohta saab muidugi anda lõputu hulga vastuseid, mis on ka loomulik, arvestades hiina pärimuse vanust ja mitmekesisust. Kuid instinktiivselt tahaksin ütelda hoopis niimoodi, et hiina filosoofia uurimine, mis on alatasa identiteedikriisis (kuna ta pidevalt seab küsimuse alla omaenda olemasolu ja eluõigust või „legitiimsust“ põhjustel, mis ulatuvad ka filosoofiast väljapoole), tähendab just nimelt seda, et kaheldakse sellises küsimisviisis: miks peaksime eeldama, et hiina või üldse mittelääne mõttepärimus „annab panuse“ filosoofiavälja, mis on juba eelnevalt olemas? Millised ühiskondlik-poliitilised tingimused mõjutavad sellise „panuse“ loogika püsimist? Kas see, kuidas kontseptuaalselt „teiselt“ (kui kujuteldava terviku osalt) eeldatakse „panust“ lääne filosoofiasse, pole mitte kahtlaselt sarnane sellega, kuidas uustulnukatelt ja immigrantidelt eeldatakse „panust“ Euroopa ühiskondadesse? Ma ei saa siin välja joonistada nende keerukate küsimuste kogu tähendust ja ulatust, kuid vähemasti ütlen seda, et (rääkides oma erihuvist) tänapäeva hiina filosoofia geneesi ajalooline ja kontseptuaalne keerukus pakub meile ohtralt võimalusi väiksemaks enesekesksuseks ja -kindluseks filosoofide ja filosoofiaõpilastena. Kui filosoofia on mõistete loomine (nagu ütlevad Gilles Deleuze ja Félix Guattari), siis see tähendab, et ta peaks tegelema ka probleemide loomise ja paljundamisega, mitte lihtsalt sellega, et anda valmis lahendusi olemasolevatele probleemidele ja küsitlemisviisidele.

Rogacz: Hiina filosoofia panuseks on maailmafilosoofia idee ise. Läbi aegade on hiina pärimus näidanud erakordset võimekust võtta ja omastada teisi pärimusi (hoolimata oma sinotsentrismist!). Juba ajastuvahetusel, kui Hiinasse tuli budism koos oma filosoofiapärimusega, hiinlased mitte üksnes ei hiinastanud india mõttekoolkondi, vaid lõid ka omaenda voole, nagu chan (jaapani zen). Kui jesuiidid tulid Hiina, siis mõned hiina haritlased tutvusid kristliku filosoofiaga. Mõelda, et 1631. aastal tõlgiti Aristotelese „Kategooriad“ hiina keelde ja neid kommenteeriti! See koostöö oli kahepoolselt viljakas ja ka Euroopa tutvus hiina mõtlemisega, mis tekitas revolutsiooni, sest hiina kronoloogia oli otseselt vastuolus Piibli omaga ning hiina eetika oli selges vastuolus väitega, et moraalne saab olla ainult kristlasena (need on mõned tõsistest probleemidest, millega tegelesid Leibniz, Voltaire, Herder). XIX sajandil pistsid hiina mõtlejad rinda näiteks evolutsionismi, hegelianismi, marksismi ja positivismiga, ning XX sajandil arendasid huvitavaid käsitlusi pea igas filosoofilise refleksiooni vallas, ontoloogiast ja loogikast esteetika ja kultuurifilosoofiani. Ameerika ajaloolane Eric Nelson tõestab oma XX sajandi saksa ja hiina mõtlemise läbikäimist käsitlevas raamatus,² et mitmed Euroopa filosoofid, sh Martin Heidegger ja Martin Buber, olid teadlikud hiina filosoofia panusest. Ma arvan, et hiina filosoofia õpetab, kuidas ilma üleolekuta pidada dialoogi teise pärimusega ning ka seda, kuidas teha maailmafilosoofiat, mis pole lihtsalt kokku traageldatud ega tegele erinevuste lõdva võrdlemisega, vaid suudab ka midagi kokku panna.

Viie aasta eest algatasid sa EACP. Hiljutiseks konverentsiks Gentis on ühingul juba 150 liiget. Kuidas sa hindad, mida ühing on saavutanud ja mis suunas võib ta edasi areneda?

Rošker: Mõte rajada EACP sündis 2014. aastal pakilisest vajadusest ühendada hiina filosoofiaga tegelevaid õpetlasi ja uurijaid. Neid inimesi pole palju ja nad on hajutatud paljude riikide peale ning tihti ei tunne nad kolleege, kes tegelevad samasuguste teemadega. Nad tegelevad suure hulga eri teemade ja alamvaldkondadega, kuid neil on ühine kirg uurida hiina filosoofiat. Nüüd, viis aastat hiljem ja pärast kolme üle aasta toimunud konverentsi on mul hea meel näha ühingu õilmitsemist. EACP on hea platvorm viljakaks dialoogiks hiina filosoofiaga tegelevate õpetlaste vahel ühelt poolt Euroopa (ja laiemalt lääne) maadest ning teiselt poolt Hiina ja Taiwani ülikoolide vahel. Kuid see pole üksnes mandritevaheline sild, vaid ka sild põlvkondade vahel. See ühendab tarku ja kogenud õpetlasi erksate noorte uurijatega.

Iga dialoog, mis võrsub sellistest ühendustest, on väike, aga tähtis kivi kultuuridevahelise filosoofilise uurimistöö mosaiigis. Ja ma olen veendunud, et see pilt või kujutis saab üha erksamaks ja ilusamaks. Eriti selliste noorte, taiplike, uuenduslike ja dünaamiliste EACP liikmete abil nagu sa ise. Hoolimata tumedatest aegadest humanitaarias seoses neoliberaalsete kalduvustega akadeemilises maailmas, olen ma EACP tuleviku osas muretu. Ma olen parandamatu optimist.

Kas EACP hõlmab või võiks hõlmata ka filosoofe, kes hiina keelt ei oska?

Rošker: Jah, konverentsil oli neid, kes hiina keelt ei oska ja ma arvan, et tänu kasvavale heade tõlgete hulgale on ka see väga hea. Hiina filosoofiaga tegelemine jääb Euroopas alati sisaldama võrdlevat ja kultuuridevahelist komponenti. Ma ei arva, et EACP peaks piirduma sinoloogidega. Minu meelest peaks ta pidama dialoogi ja võtma vastu inspiratsiooni maailmafilosoofia kõikidest valdkondadest.

Van den Stock: EACP on võrdlemisi noor organisatsioon, mis endistviisi kasvab ning on veel katse-eksituse faasis. Aga mul on väga hea meel, et ta on olemas ja õilmitseb. Me muidugi peame laiendama oma esindatust mõnes Euroopa riigis, näiteks Prantsusmaal, ning looma tihedamad sidemed teiste organisatsioonide ja ühingutega, mis tegelevad mittelääne filosoofiaga. Ses mõttes ma leian, et peaksime olema avatud ka neile, kes ei oska hiina keelt ja kes pole sinoloogid. Lõppeks ei pea olema sinoloog, et olla huvitatud hiina filosoofiast, uurida või isegi praktiseerida seda. Samal ajal on EACP üle aasta toimuv konverents haruldane võimalus hiina filosoofia asjatundjatel nautida seda haruldast luksust, et kuulajaskonnalt võib eeldada mõningast sinoloogiaalast asjatundlikkust.

Dawid, sul ilmus hiljuti doktoriväitekirjal põhinev raamat hiina ajaloofilosoofiast.³ Mida huvitavat oled avastanud?

Rogacz: Jah, selle raamatu pealkiri on „Hiina ajaloofilosoofia. Vanaaja konfutsiaanlusest XVIII sajandi lõpuni“ ja see on lääne keeltes esimene monograafia, mis annab hõlmava käsitluse hiina klassikalisest ajaloofilosoofiast. See raamat kummutab levinud väärarusaama, justkui ajaloofilosoofia oleks spetsiifiliselt lääne leiutis, nimelt kristliku eshatoloogia ilmalikustamise tulemus, nagu väidab näiteks Heideggeri mõjukas õpilane Karl Löwith. Ma analüüsin üksikasjalikult enam kui 40 hiina ajaloofilosoofi vaateid, mitu filosoofi on ka täiesti tundmatud. Mõnes kohas jäi lääne mõistetest vajaka ja oli vaja vermida uusi mõisteid, nagu „ajalooline populism“, „prospektivism“ või „spekulatiivne historiograafia-filosoofia“, või laiendada olemasolevaid, näiteks „ajalooline materialism“ (mida tihti peetakse Marxi käsitluse sünonüümiks). Eeluusaja hiina mõtlejate konkreetsete näidete varal väidan, et ajalooline materialism kui filosoofiline positsioon oli olemas ammu enne Marxi ning et niimoodi käsitleti ka majandust. Seetõttu ei puuduta see raamat mitte üksnes üksikute ajaloofilosoofide tõlgendusi, vaid püüan ka tekitada diskussiooni nende fundamentaalsete filosoofiliste kategooriate ümber. Loodangi, et see ärritab mõnd europotsentristlikku ajaloofilosoofi piisaval määral, et ta pühendaks natuke oma väärtuslikust ajast Hiina näidete arutamisele ning tooks seeläbi need ebaõiglaselt unustatud mõtlejad taas rambivalgusse haritud publiku ette.

1 Vt https://www.ifri.org/en/european-think-tank-network-china-etnc

2 Eric Nelson, Chinese and Buddhist philosophy in early twentieth-century German thought. Bloomsbury, New York 2017.

3 „Chińska filozofia historii. Od początków do końca XVIII wieku“, Poznań: Wydawnictwo Naukowe UAM, 2019. Lähemal ajal ilmub see ka ingliskeelsena.