Füüsikalise maailmavaate eestkõneleja

Kalev Tarkpea: „Füüsika õpetab kõikjal nägema põhjuslikke seoseid, õpetab mõistma, kuskohas ja kui palju tuleb süsteemi muuta, et saavutada soovitud tulemus.“

MARGUS MAIDLA

Füüsika instituudi füüsikahariduse osakonna juhataja Kalev Tarkpea on Tartu ülikooli Physicumis omandanud mõneti legendi staatuse. Ta on pühendanud oma elu just nimelt füüsika õpetamisele, mitte niivõrd füüsikateaduse tegemisele. Õppejõu ametit on Tarkpea pidanud tõelise kirega, milles on nii sügavust kui haaret. Seetõttu on kõik viimaste kümnendite vältel Tartu ülikoolis füüsikahariduse omandanud inimesed käinud Tarkpea loengutes, teinud talle arvestusi või eksameid, aga tema juures õppinute hulk on füüsikutest märksa suurem. Nagu ta järgnevas intervjuus ütleb, siis läbi aastakümnete on ta andnud ligi 30 kursust kõigis kõrghariduse astmetes bakalaureuseõppest kuni doktorantuurini välja, nii eesti kui inglise keeles. Nagu eelnevast veel vähe oleks, on Tarkpea panustanud ka põhikooli ja gümnaasiumi füüsikaõppesse. Teda võib julgelt nimetada Eesti füüsikahariduse grand old manʼiks, kuna alles hiljuti teatas ta füüsika instituudis, et plaanib peagi pensionile jääda ja kolleegidel oleks vaja kõik tema kursused üle võtta. Õnneks ei tõmba ta äraminekuga kohe juhtme seinast välja, üleminekuperiood vältab mitu aastat. Siiski oli pärast seda avaldust instituudis mitu nädalat omajagu siginat-saginat, sest paljusid kaasprofessoreid ootab ees töö ümberkorraldamine, et Tarkpealt kursused üle võtta.

Kalev Tarkpead võib kutsuda füüsikalise maailmavaate eestkõnelejaks või advokaadiks. Kes veel seletaks temast paremini lahti, milline võlu on füüsikateadmistel, mille kaudu avardub vaade meid ümbritseva maailma toimimisele, tekib võime vastata miks?-küsimustele ja kuidas füüsikahariduse omandanule avaneb edasises elus konkurentsivõimeliste valikute rohkus. Minevikku on jäämas hoiak, et Tartu ülikooli füüsikuna lõpetanust saab kas teadlane või õpetaja. Rohekokkuleppele tuginev innovatsiooniline majandus, uued lahendused materjaliteaduses ja energeetikas on füüsika asetanud erialavalikuna hoopis säravamasse valgusse, lausa arengu tsentrisse.

Räägi alustuseks oma teekonnast füüsikani. Mis kaalutlustel astusid Narva 2. keskkooli lõpetanuna 1975. aastal Tartu ülikooli füüsikat õppima?

Nagu enamasti, andis ka minu puhul tõuke füüsikaõpinguteks karismaatiline füüsikaõpetaja. Tema nimi oli Vello Kornel. Paraku lõppes selle tubli mehe elutee traagiliselt septembris 1994 laeval nimega Estonia. Ma tulin õppima füüsikat, sest soovisin mõista kõige üldisemaid loodusseadusi. Tahtsin aru saada, kuidas meie maailm toimib. Tegelikult olen alati olnud rohkem humanitaar- kui reaalhuvidega inimene ja teiseks võimalikuks valikuks oli ajalugu. 1975. aastal oleks ajaloo õppimine tähendanud aga allumist ulatuslikule punasele ajupesule ja pidevat vajadust korrata okupatsioonivõimu ajaloovalesid. Eelistasin füüsikat kui märksa vähem politiseeritud teadust. Hobi korras ajalooga tegelema olen aga jäänud tänapäevani. Usun, et võiksin raskusteta ka Eesti ajaloo teemadel loenguid pidada.

Kuidas karjääriteel edasi liikusid?

Juba tudengina alustasin 1978. aastal tööd tollases ülikooli eksperimentaalfüüsika kateedri raadiospektroskoopia laboris. Pärast viieaastase füüsikastuudiumi lõpetamist 1980. aastal olin seal kuni 1982. aastani stažöör-uurija ja 1982–1985 aspirant ehk tänapäeva keeles doktorant. Detsembris 1985 sain tahkisefüüsika erialal füüsika-matemaatikakandidaadi teaduskraadi. Jaanuaris 1986 asusin tööle TRÜ füüsikaõppejõuna. Aastail 1990-1991 olin külalisteadur, tänapäeva mõistes järeldoktorantuuris Saksamaal Aacheni tehnikaülikoolis. Taastatud Eesti vabariigi Tartu ülikoolis olin aastail 1993–2008 rakendusfüüsika dotsent (kaasprofessor). 1997. aastal sai minust TÜ füüsika-keemiateaduskonna prodekaan ning 2000. aastal eksperimentaalfüüsika ja tehnoloogia instituudi juhataja. Need ametid lõppesid 2008 TÜ loodus- ja tehnoloogia­teaduskonna moodustamisega. Pärast 2000. aastat olid minu administratiivsed kohustused ja õppekoormus juba nii suured, et tõsiseks teaduslikuks uurimistööks enam aega ei jätkunud. Alates 2008. aastast jätkan TÜ füüsika instituudi füüsikahariduse osakonna juhataja ametikohal.

Kui peaksid välja tooma mõned argumendid, miks on paeluv füüsika õppejõu amet, siis millised need oleksid?

Minu jaoks on see küsimus põhjustest, mis sundisid mind vastu võtma üha suuremat õppekoormust ja loobuma aktiivsest teadustööst. Füüsika põhikursuste õpetamise käigus hakkasin üha paremini nägema looduse kui terviku toimemehhanisme. Teadlasena olin eksperimentaalfüüsik, kes uurib väga spetsiifilisi efekte valitud objektides. Selline väga kitsa peenra jätkuv kaevamine mind enam ei paelunud. Tudengi mõttemaailm ja tema võime loodusseadusi mõista huvitasid tunduvalt rohkem. Olen õpetanud kokku rohkem kui kolmekümmet ainet ja iga uue kursuse repertuaari võtmine tähendas vajadust see temaatika kõigepealt ise endale selgeks teha. Nii kadusid järjest valged laigud minu füüsika­teadmiste maakaardilt ja iga uus teadmine toetas ning täiendas varasemaid. Vaid teisi õpetades saavad endal asjad lõplikult selgeks. Peamine stiimul füüsika õpetamisel ongi võimalus ise omandada üha terviklikum füüsikaline maailmapilt.

Oled pikalt füüsika instituudis valdkonda kureerinud, mida tähendab olla TÜ füüsikahariduse osakonna juhataja?

See tähendab näha Eesti füüsikaharidust tervikuna, olla füüsika õpetamise teemal kompetentne põhikoolist kuni ülikooli doktoriõppeni välja. See tähendab mõista, kus ja miks areng kipub pöörduma taandarenguks. Olen ise kaks aastat (2020–2022) töötanud põhikooli füüsikaõpetajana, samal ajal vastu võtnud ka doktorieksamit füüsikas. Hiljuti toimus õpetajate streik, mida ootuspäraselt juhtis füüsikaõpetaja. Minu arvates ei olnud streigis osalejad lõpuni aru saanud oma probleemide süvapõhjustest. Olen sügavalt veendunud, et õpetajate palga tõstmine ei lahenda õpetajate vähesuse probleemi. Õpetaja kvalifikatsiooniga isikuid on Eestis piisavalt, aga nad ei tööta õpetajana. Selles aspektis survestavad füüsikaõpetaja ametit eriliselt rohked alternatiivsed pakkumised, mida tehakse füüsikat tundvale ja kommunikatsioonivõimelisele inimesele. See, kes on juba jõudnud füüsikas bakalaureuse tasemele, leiab kergesti palju tasuvama ja hulga vähem närvesööva töö kui õpetaja oma. Peamiseks takistuseks tarkade ning pedagoogiliselt võimekate noorte siirdumisel õpetajatööle on õpetaja praegune õigusetu ja ülekoormatud seisund. Nõustun täielikult Hasso Tepperiga¹ selles, et olukord ei parane enne, kui ühiskond lõpetab õpetajatele ebareaalsete nõudmiste esitamise. Lapsevanematel tuleb endale teadvustada lihtsat tõde, et oma lapsest inimese kasvatamine on esmajoones nende endi kohustus. Andes lapsele varakult kätte nutiseadme ja öeldes „mängi, ära sega mind!“ oleme paraku juba üles kasvatanud empaatiliseks inimlikuks suhtlemiseks võimetu põlvkonna. Mastaapsel nutiseadmete kasutamisel atrofeerub laste kujutlusvõime. Nad ei oska enam oma mõtteid sõnastada. Nad ei tule selle pealegi, et teised inimesed võivad mõelda samadest asjadest teistmoodi kui nemad. Nad tahavad peamiselt arvutimänge mängida ja saada mängu võitmisest illusoorse eduelamuse. Reaalsusega suhestuda nad enamasti ei soovi. Ammugi siis sellise reaalsusega, mis tuletab neile meelde nende suutmatust saavutada edu reaalmaailmas, mitte arvutimängus. Tehisaru on tõhusaks abimeheks tarkadele inimestele, kuid rumalad muudab see kahjuks veelgi rumalamaks. Kui ühiskond ei võta kõiki neid ohte tõsiselt, siis meie liikumine mandumise kiirteel paraku jätkub.

Igal õppejõul kujunevad aastatega välja oma traditsioonid või mingid kiiksud, legendaarsete õppejõudude kohta liigub omajagu anekdoote. Millised on sinu kiiksud?

Seda tuleb küsida tudengitelt, kelle arvamusi pole aga kuigi raske leida ka avalikust veebist, kui lööte otsingusse minu nime. Eks ma ilmselt tüütan tudengeid oma juttudega ajaloo ja filosoofia teemadel ja minu jaoks huvitavate faktide esiletoomisega suurte füüsikute elulugudest. Võib arvata, et humanitaarsete huvideta tudengitele on need jutud üsna häirivad. Tõeliselt ebameeldiv õppejõud olen ma nende tudengite jaoks, kes tulevad minu loengule nagu autojuht tanklasse. Tulevad lootes, et „tankla-kutt“ kallab nende „paagi“ teadmisi täis, samal ajal kui nad ise ühismeedias suhtlevad. Ütlen neile tudengitele kohe kursuse alguses: „Mul on väga kahju, aga see pole võimalik. Kui te minuga kaasa ei mõtle, siis pole minu loengus osalemisest teile mingit kasu!“ Omaette seltskond on videoloengutest unistajad, kes arvavad, et teadmised ja oskused saavad tekkida kino korduvast vaatamisest. Neile ma ütlen: „Kui tahate ujuma õppida, siis tuleb vette minna. Teil ei teki ujumisoskust, isegi mitu korda vaadates, kuidas õppejõud ujub!“ Olen seisukohal, et akadeemiline loeng kui info jagamise vahend kuulub minevikku. Kogu faktoloogiline info on nüüd vaid mõne hiirekliki või näpuliigutuse kaugusel. Haridus seisneb suutlikkuses mõista, mida digitaalne infoallikas meile ütleb. Ideaalne oleks kõik loengud asendada seminaridega, kus tudengid küsivad ja õppejõud vastab. Teadagi, vastab vajaduse korral ka Googleʼi poole pöördudes. Paraku eeldab see tudengite eelnevat tõsist tööd õppematerjalidega.

Sa loed palju loenguid ka esmakursuslastele. Millised on need sissejuhatavad inspireerivad mõtted, mida sa neile esimestel loengutel edastad, et miks nad on teinud õige valiku ja tulnud ülikooli füüsikat õppima?

Tegelikult valib minu füüsikaloenguid kuulavast umbes 250 esmakursuslasest, kokku neljas aines, füüsika oma erialaks vaid maksimaalselt 30. Lisaks füüsika aluskursustele õpetan ka ainet „Sissejuhatus füüsika erialasse“. Selles aines ma tõesti püüan füüsika valinud tudengeid veenda nende valiku õigsuses. Ma räägin, et kui arst või jurist on elukutsed, siis sõna „füüsik“ tähistab eelkõige maailma nägemise viisi, mille baasilt võib kiiresti omandada väga erinevaid kõrgesti tasustatavaid elukutseid. Füüsikul on universaalne mudelite loomise, nende adekvaatsuse hindamise ja korrigeerimise oskus. Selle oskuse eest ollakse valmis maksma kus iganes. Nende sõnade tõesuses veendumiseks tasub avada füüsika eriala lõpetanute statistiline ülevaade² ja vaadata, kui mitmekülgne on füüsikat õppinud vilistlaste hilisem erialavalik, kui palju uksi see avab. Füüsika õpetab kõikjal nägema põhjuslikke seoseid. Füüsika õpetab mõistma, kuskohas ja kui palju tuleb süsteemi muuta, et saavutada soovitud tulemus. Tasub ka vaadata tutvustavat videot.³

Kas Tartu ülikooli füüsikaharidus on hea? Näiteks võrreldes maailma parimate tippülikoolide füüsikaharidusega. Peale objektiivsete mõõdikute tegelevad ülikoolid kaunis hoolsalt turundusega, seega võib noorel inimesel turundustrikkidega pea sassi ajada, et tõesti kuskil mujal maailmas on kõik parem, valgem ja helgem kui oma kodumaal kohe siinsamas käeulatuses.

Juba nimetatud link füüsika vilistlaste statistikale võiks olla piisav alus vastamaks, et on küll hea. Aga toon veel ühe väga konkreetse näite. TÜ füüsika bakalaureuseõppe lõpetasid Johannes Heinsoo (2012), Roland Matt (2013) ja Ants Remm (2014). Nad kõik jätkasid õpinguid Šveitsis Zürichi tehnikaülikoolis, mis on ka Albert Einsteini alma mater ja millest on võrsunud hulgaliselt Nobeli auhinna laureaate. Nüüdseks on kõik kolm noort meest jõudnud kvant­arvutite alal selle tippülikooli doktorikraadini. Johannes sai PhD kraadi juba 2019. aastal, Ants ja Roland 2023. aastal. Johannes töötab kvantarvutite insenerina Soomes, ettevõttes IQM Finland OY, Ants USA firmas Atlantic Quantum ning Roland Inglismaal firmas Oxford Ionics. Kõik kolm on kinnitanud, et Tartu füüsika­haridus andis neile suurepärase stardipositsiooni Zürichi magistri- ja doktoriõppeks.

Paraku ei ole Eesti üldsus piisavalt teadlik võimalusest saada Tartus väga kvaliteetne füüsika alusharidus. Niisiis siirdutakse turundustrikke uskuma jäädes välisülikoolidesse, mille tase pole kõneväärselt kõrgem, kuid õppimine on hulga kallim kui Tartus. Mitmetel välisülikooli läinutel tekib selgus alles õpingute käigus. Nii näiteks tulid kaks eesti noormeest kevadsuvel 2023 meile üle, tagasi Eestisse, pärast üheaastast õppimist üsna kõrge tasemega Hollandi Groningeni ülikoolis. Üldjuhul ei teadvustata tõsiasja, et lääne ülikoolide põhiõpe on enamasti konveier, millel viibija kitsamate huvidega ei kiputa eriti arvestama. Teadus- ja arendustöös kaasa lööma pääseb seal alles magistri- või doktoriastmes. Seevastu kõik Tartu ülikooli füüsikatudengid integreeritakse teadustöösse juba teise aasta sügisel.

Astume sammu tagasi ja mõtleme huvi tekkimise peale loodus- ja tehnikavaldkondade vastu koolitasandil. Jaanuari alguses väljendas Sirbi veergudel muret TÜ bioorgaanilise keemia professor Ago Rinken,⁴ et juba põhikoolis ei suudeta õpilastele selgeks teha keemia sisemist loogikat ja kuna seda ei suudeta, siis liigitub keemia kohe raskesti vastuvõetavaks tuupimist vajavaks aineks. Oled ka ise mitme füüsikaõpiku autor ja olnud füüsikahariduse ümberkorraldamise taga. Kuidas hindad füüsika kooliharidust ja mida annab siin paremini teha?

Ise loen oma suurimaks teeneks Eesti füüsikahariduses gümnaasiumi füüsika ainekava reformi teostamist 2009. aastal. Sel aastal vähendas riigikogu gümnaasiumi füüsikakursuste arvu seniselt kuuelt viiele. Ometi oli kõige aktiivsem ja teadlikum osa Eesti füüsika­õpetajatest mõned aastad varem otsustanud Soome eeskujul pidada vajalikuks sissejuhatavat füüsikakursust. Jutt käib kursusest, mis ei püüa õpilastest kasvatada mitte füüsika tegijaid, vaid füüsika mõistjaid. Lühidalt, kasvatada tulevasi maksumaksjaid, kes ise küll füüsikaga ei tegele, kuid saavad aru füüsika vajalikkusest, ja mis kõige tähtsam – ei eita vajadust finantseerida füüsikaga tegelemist. Sissejuhatav kursus sai nimeks „Füüsikalise looduskäsitluse alused“ (FLA) ja selle kursuse õpikut ⁵ loen ma oma tähtsaimaks saavutuseks. Sellega seoses tuli väljuda seni töötanud skeemist „mehaanika-soojusõpetus-elekter-optika-aatomifüüsika-kosmoloogia“. FLA kursuse sissetoomine tingis spetsiifiliste füüsikakursuste arvu vähendamise ülalnimetatud kuuelt vaid neljale. Lõpuks pälvis üldise poolehoiu ettepanek, et need neli kursust on mehaanika, elektromagnetism, energia ning mikro- ja megamaailma füüsika. Mind kui vastava ettepaneku tegijat pandi juhtima ainekava töörühma ja uus gümnaasiumi füüsika ainekava käivitus 2010. aastal. Reformi tausta selgitasin samal aastal põhjalikult Eesti haridusüldsusele artiklis ajakirjas Haridus.⁶

Paraku selgus, et Eesti füüsikaõpetajate põhimass ei olnud suuteline õpetama FLA kursust ja 2014. aastal ainekava jällegi muudeti. FLA asendati kursusega „Sissejuhatus füüsikasse. Kulgliikumise kinemaatika“.⁷ Vastav õpik ilmus kolleeg Indrek Peili ja minu ühises autorsuses. Kui FLA õpiku loomisel kandsin vastutust teksti kui terviku eest mina ja kasutasin kolleeg Indreku loodud fragmente, siis nüüd meie rollid vahetusid. Õnneks on siiani alles jäänud meie töörühma 2009. aastal loodud ainekava põhistruktuur. Võib vist öelda, et meil õnnestus jäädavalt rooli pöörata ja seada Eesti füüsikahariduse laev uude kurssi.

Tulles nüüd tagasi kolleeg Ago Rinkeni väite juurde pean paraku nentima tema sõnade kehtivust ka füüsika kohta. Põhikooli füüsika ainekava teemade järjestus on minu meelest üsna absurdne ja füüsikaõppe prioriteediks ei ole paraku füüsika kui õpetuse sisemise loogika avamine. Näiteks sunnitakse õpilasi lahendama keerulisi arvutusülesandeid, kuid mis tahes korrektse mõõtmise juurde kuuluv mõõtemääramatuse mõiste puudub samast ainekavast täielikult. COVIDi pandeemia ajal olime selle tunnistajateks, kui olematu on tõenäosuslik maailmapilt paljude kaaskodanike teadvuses. Korduvalt võis avalikkuses kuulda karjeid stiilis „Ärge asuge mulle keerutama tõenäosustest! Öelge selgesti, kas ma jään ellu või mitte, kui ma lasen end vaktsineerida!“ Minu jaoks oli selline olukord ühemõtteliselt koolifüüsika vale eesmärgipüstituse tagajärg. Just füüsika peaks kodanike teadvuseni viima lihtsa tõe, et absoluutselt täpne mõõtmine pole võimalik ja kõik mõõtmistulemused on tõenäosuslikud. Nii saavad ka meditsiinilised protseduurid suurendada soovitud tulemuse tõenäosust, kuid nad ei saa anda mitte mingeid absoluutseid garantiisid.

Leian, et arvutusülesannete lahendamise oskus on füüsika ainekavades üle tähtsustatud. See oskus pole tavakodanikule mitte millekski vajalik. Põhikooli füüsikas tuleb põhjuslikke seoseid minu arvates tutvustada eelkõige mittevalemlikul kujul. Õpilased peaksid rohkem joonistama mõistekaarte ehk selesid ja harjutama diskuteerimist füüsikalistel teemadel, sh vastamist verbaalsetele miks?-küsimustele. See annaks lisaks füüsikateadmistele ka suhtlemisoskust. Mingi loodusaine ainekava koostamist ei tohiks usaldada ainult selle aine õpetajatele, kes on liigselt kinni ainekesksetes stereotüüpides. Üldhariduskooli füüsika ainekava peaks koostama kogu, kuhu kuuluvad arst, insener, keemik ja bioloog. Just mittefüüsikud oskavad adekvaatsemalt hinnata ühe või teise füüsikateadmise või -oskuse vaja­likkust tavakodanikule.

Püüa kehastuda ülikooli füüsikahariduse advokaadiks. Kui peaksid esitama argumente reaalsuuna gümnaasiumilõpetajale, kellele on avatud hulk loodus- ja täppis­teaduste valdkondade erialade uksi, siis millised oleksid sinu argumendid, miks just ülikooli füüsikaharidus on parim valik edasiseks eluks?

Valides, mida oma edasise eluga pärast gümnaasiumi lõpetamist peale hakata, peab noor inimene endalt küsima, milleks tal on kõige rohkem eeldusi ja püüdma ausalt vastata. Liiga valemikeskne koolifüüsika, mida õpetatakse alateadliku sooviga teha kõik õpilased füüsikuteks, on paljudes kodanikes kujundanud füüsika suhtes vastumeelsuse. Kahtlustan, et koolis füüsikat kartma ja vältima õpetatud lapsevanemad sisendavad sageli sedasama suhtumist ka oma järeltulijatesse. Nad soovitavad valida ikka mingi kindlamalt tulutoov eriala, mitte selle „kahtlase“ füüsika. Ma soovitaksin abituriendil mitte juhinduda oma vanemate stereotüüpidest, vaid mõelda oma peaga. Eesti integreerub üha rohkem rahvusvahelistesse tootearendusvõrgustikesse, kus sageli avanevad ootamatud võimalused juba olemasolevale tehnoloogiale midagi tähtsat lisada, mingi senine puudus kõrvaldada. Seda suudavad teha vaid need, kes on mõistnud vastava seadme või tehnoloogia toimimise aluspõhimõtteid. Enamasti on niisugune teadmine kas füüsika või materjaliteadus. Kui noor inimene tunneb, et see teda huvitaks ja et tal on eeldusi vastavate arendustega tegelemiseks, siis tuleb julgesti esitada avaldus TÜ füüsika, keemia ja materjaliteaduse bakalaureuseõppesse.

Kui peaksid filosoofiliselt mõtisklema füüsikalise maailmavaate ja elutunnetuse teemal, siis millised on su mõttearenduse kandvamad suunad?

Sellest olen eespool juba rääkinud ja raske on midagi olulist lisada. Ilmselt tasub siiski rõhutada süsteemide terviklikkuse paremat tajumist, suutlikkust pädevalt sündmuste arengut prognoosida. Füüsikaline maailmavaade on põhjuslikkuse märkamine kõikjal, sügav arusaamine sellest, et näivas kaoses valitseb tegelikult kord. Loomulikult kaasneb selle arusaamisega pidev soov mõista korda loovate seaduste päritolu. Mainisin eespool oma ajaloohuvi. Olen aru saanud, et soovin mõista ka ajaloo­sündmustes avalduvat põhjuslikkust. Miks läks kõik nii nagu läks? Miks ei saanudki sündmuste areng olla teistsugune?

Me ei tea veel eriti midagi ei tumeainest ega tumeenergiast, gravitatsiooni olemusest, neutriinodest ega ka mitmest teisest elementaarosakesest. Millistest füüsika valdkonna veel avastamata avastustest enim huvitatud oled?

Füüsika areng on korduvalt näidanud, et meile harjumuspärases makromaailmas toimuvate nähtuste üldistamisel loodud mudelid ei pruugi töötada mikro- või megamaailmas või siis suurtel kiirustel. Tuntuim näide on Newtoni absoluutse aja ning ruumi kontseptsioon, mille ekslikkus ilmnes relativistliku füüsika loomisel. Teiseks näiteks võiks olla Albert Einstein ise, kes arvas, et kvantpõimitus eeldab – tema poolt võimatuks peetavat – infovahetust kvantsüsteemi osade vahel. Hilisemad uuringud tõestasid, et kvantsüsteemid suudavad olla terviklikud hoolimata süsteemi osade suurtest vahekaugustest. Selgus, et me oleme vajaduse süsteemi osade omavaheliseks infovahetuseks lihtsalt ise välja mõelnud. Olen üsna kindel, et nii mitmedki praeguse füüsika suured probleemid osutuvad tulevikus vaid inimliku mõtlemise piiratuse ilminguteks. Me oleme oma arutlustes teinud eeldusi, mis tegelikult ei kehti. Näiteks püüavad Tartu füüsikateoreetikud luua Einsteini teooria sellist edasiarendust, mis seletaks vaatlustulemusi ka ilma tumeenergia hüpoteesita. Miks ei võiks see neil kunagi ka õnnestuda? Isiklikult pean gravitatsiooniastronoomia arendamist kõige perspektiivsemaks võimaluseks looduse süvastruktuuri kohta midagi tõeliselt uut teada saada. Gravitatsioonilainete detektorid tuleb viia kosmosesse. Vastavad eeltööd juba käivad.

1 Hasso Tepper, Ärge kiusake õpetajaid. Heade eksamitulemuste eest vastutavad ikka õpilased, mitte pedagoogid. – Eesti Ekspress 19. VI 2023.

2 Füüsika eriala lõpetanute statistiline ülevaade 2008–2012. Tartu ülikool 13. VI 2022.

3 Miks tulla õppima füüsikat, keemiat või materjaliteadust Tartu ülikooli? Tartu ülikool 7. XII 2021.

4 Margus Maidla, Elu lülitid. Prof Ago Rinken uurib G-valkude ja retseptorite funktsioneerimise aluseid. – Sirp 5. I 2024.

5 Indrek Peil, Kalev Tarkpea, Füüsikalise looduskäsitluse alused. Füüsika õpik gümnaasiumile. Maurus 2014.

6 Kalev Tarkpea, Füüsika õppekava on muutunud põhimõtteliselt. – Haridus 2010, 3, lk 35–38.

7 Indrek Peil, Kalev Tarkpea, Sissejuhatus füüsikasse. Kulgliikumise kinemaatika. Maurus 2017.