Eesti valikud elurikkuse ja kliima hoiul

Eesti roll elurikkuse ja kliima hoiul peab olema palju laiem kui meie enda looduse elurikkuse hoidmine.

TARMO SOOMERE

See aeg on pöördumatult möödas, mil kliima oli lihtsalt matemaatilise statistika kategooria, ilmanähtuste statistika ja sellisena neutraalne, ühiskonnaväline süsteem – teatav tingimuste kompleks inimese eluks, ühiskonna ja tsivilisatsiooni eksisteerimiseks. Praeguseks on selge, et kliima on nii looduse kui ka selle osa – inimeste – mõjutatav süsteem. Kliimamuutus pole enam pelgalt teatavate arvudega kirjeldatav nähtus, vaid poliitilise võitluse areen.

Meile praegu mõnusana tunduva kliima on loonud ja parajana hoidnud loodus, tänapäevases väljenduses, Maa kui terviku ökosüsteem. Mõneti sarnaselt püsisoojaste olevustega loob nii mõnigi kohalik ökosüsteem lausa oma mikrokliima. Nii näiteks metsas on temperatuur sageli madalam kui võsas või rohumaal. Mitte lihtsalt metsa all või lehtede varjus. Meie laiuskraadi metsades on selles suur osa aurumise mõjul. Teine lihtne põhjus on see, et Päikeselt saabuv energia – südapäeval paar kilovatti iga ruutmeetri kohta – jaotub vertikaalis üle kümnete meetrite ulatuvate organismide. Võrreldes kümmekonna sentimeetri paksuse liivakihiga kõrbes on seda päris palju.

Mets mängib seega õige natuke seda rolli, mis ookeanid Maa kliimas. Mõned autorid väidavad, et metsaga kaetud alade temperatuur on tervelt ühe kraadi võrra madalam, kui oleks rohumaa kohal. Nii et laialdane puude istutamine võiks teoreetiliselt leevendada suure osa senisest ühekraadisest Maa temperatuuri tõusust. Süsiniku sidumine kauba peale.

Looduse hüvedel on piirid

Ökosüsteem hoiab „oma“ mikrokliimat seni, kuni suudab. Isegi kui see ainult veidi erineb ümbritsevast, pakub selline erinevus pelgupaika paljudele, kes ühekaupa hakkama ei saa. Nii ka kogu Maa. Selle atmosfääris olevatest kasvuhoonegaasidest „kasukas“ hoiab keskmist temperatuuri ligikaudu 33 kraadi jagu kõrgemal, kui see oleks ilma nende gaasideta. Kui midagi välistingimustes muutub, käivituvad ökosüsteemis üldiselt negatiivse tagasiside eri vormid. Ilma nendeta ei saaks ökosüsteem püsida, sest kui vaadelda jätkusuutlikku (ehk vähegi vintsket) ökosüsteemi füüsikalise süsteemina, peab see olema stabiilses või vähemalt neutraalses tasakaalus. Nii nagu kuulike nõgusa laua keskel. Muidu oleks iga muutus kiirenev ja süsteem juba ammu hävinud. Muutuste suhtes neutraalne ökosüsteem – nagu kuulike horisontaalsel laual – on pigem teoreetiline kontseptsioon.

Siit saab alguse suur küsimus: kui kaugele tohivad välistingimused või tasakaal nihkuda, et süsteem püüaks liikuda tagasi algse seisundi poole? Nii nagu nõgusa laua kergel kallutamisel või kuulikesele puhumisel liigub kuulike veidi teise kohta – mitte väga kaugele – ja gravitatsioonijõud toob selle tagasi algsele kohale niipea, kui väline mõjutus on lakanud.

Inimkonna vintsked liitlased

See võrdpilt on täpsem, kui oskame ja julgeme arvata. Võime mõelda inimkonnast kui pandeemia puhangust Maa ökosüsteemis. Liigutame tasakaalu päris kõvasti, ka kliimamuutuse kaudu. Seni veel mõistlikul määral. Praegu on nii loodus tervikuna kui ka mitmesugused ökosüsteemid meie liitlased. Metsad neelavad süsihappegaasi. Maastik kõrgetel laiuskraadidel läheb rohelisemaks. Ookean stabiliseerib temperatuuri tõusu. Elu ookeanis toodab hapnikku. Mikroorganismid, taimed ja putukad töötavad ümber meie elutegevuse jäägid.

Akadeemik Urmas Kõljalg koos kolleegidega on välja töötanud täiesti uue liikide klassifikatsiooni – väliste tunnuste asemel toetub uus süsteem DNA erinevuste kirjeldamisele. Pildil eElurikkuse portaal.

Kuvatõmmis

Kui temperatuur tõuseb, ei pruugi praegune negatiivsete ehk potentsiaalselt ohtlikke protsesse summutava tagasiside komplekt enam jätkuda.1 Ökosüsteemid panevad välistingimuste muutumisele vastu pehmelt ja peaaegu nähtamatult. Aga nende vintskusel on piirid. Nende nügimist kompenseeriv negatiivne tagasiside (ehk meie mõju summutamine) võib ühel hetkel asenduda positiivsega. Füüsika võib tuua hulgaliselt näiteid. Kui ikka puitu väga kõvasti soojendada, hakkab see põlema, soojust kiiresti juurde tootma ja süsihappegaasi tekitama.

Pole välistatud, et praegusest tasakaalust väga kaugele välja viidud loodus või selle üksikud ökosüsteemid kujunevad inimkonna vaenlaseks. Polaarpiirkonnad on juba viidud selleni, et igikeltsas akumuleerunud kasvuhoonegaasid vabanevad. Parasvöötme metsi kahjustavad uued haigused ja kahjurid. Mõned neist on tekkinud Eestis ja levivad siit mujale, on leidnud Rein Drenkhan.2 Kui Arktika ei jäätu, ei jõua hapnik enam ookeanide põhja. Soojenedes hakkab ookean hoopis süsihappegaasi vabastama.

Jalahoop või käepigistus?

Inimest, kogukondade, riikide ja kogu Maa ühiskonna roll kliima mõjutamises on palju laiem kui pelgalt kasvuhoonegaaside õhku paiskamine või maakasutuse ümberkujundamine. Suures osas Euroopas enam ei ole puutumatut loodust. See, mis meil on, on paljude tuhandete aastate pikkuse looduse kasutamise ja oma käe järgi ümberkujundamise kaudu tekkinud tasakaal. Olgu need puisniidud, rannaniidud, heinamaad, karjamaad, põllud või hooldatud metsad. Inimtegevus on enamiku praeguste ökosüsteemide orgaaniline ja lahutamatu osa. Mis tähendab, et kui inimesepoolne sisend kaob, olukord muutub. Ei ole garanteeritud, et paremaks. Lihtsalt selle tõttu, et ökosüsteemi jaoks välised tingimused muutuvad.

Eesti iseärasus on võimalus mõelda, et saame suure hulga ökosüsteeme jätta omapäi arenema. Et see tee on üks hea võimalus nii elurikkust taastada või suurendada kui ka kliimamuutustega kohaneda, neid leevendada või isegi tagasi pöörata. Selle lahenduse taga on meie tohutu rikkus: paljud ökosüsteemid, mis toimivad ühiskonna tegemistest piisavalt kaugel.

Julgen arvata, et selline inimeste ja ühiskonna eraldamine looduskeskkonnast, ökosüsteemide jätmine omapäi, on võimalik lokaalselt, aga väga tõenäoliselt välistatud globaalselt. Sest liiga kaua on inimkond loodust oma käe järgi ümber kujundanud. Nagu ütles Antoine de Saint-Exupéry loodud rebane väikesele printsile: kui taltsutad, siis ka vastutad. Suurem oht on siin hoopis selles, et alahindame inimkonna rolli praeguses tasakaalus ega oska kuigivõrd prognoosida muutusi, mis tulevad siis, kui ökosüsteemid omapead jätame.

Ümmarguse planeedi piirid

Stockholmi säilenõtkuse mõttekoda (Resilience Center) on katsunud sõnastada planeedi ökosüsteemi piirid ja väljendada arvudes, kui kõvasti neid piire kompame. Teisisõnu, proovida aru saada, milliste piiride ületamine võib viia positiivse tagasisideni, s.t kiiresti ja tõsiste probleemideni. Kaksteist aastat tagasi3 (2009) olid mureks näiteks osoonikiht, aerosoolid stratosfääris, keemiline reostus (sh uued ained), kliimamuutus, ookeani hapestumine, magevesi piiratud ressursina, maakasutuse muutus, mulla kvaliteedi halvenemine ja toitainete voog ookeani (lämmastik, fosfor). Neist veel hullem oli juba siis elurikkuse vaesumine või kadu.

Kuus aastat hiljem4 (2015) lisandus veel valusam aspekt: geneetilise mitmekesisuse kadu. See on mõneti keerukama olemusega, funktsionaalse mitmekesisuse probleem. Liikide sees peab olema teatav varieeruvus. Muidu sünnib sama, mis inimeste seas sugulasabieludega: väärarengud, suguvõsade väljasuremine, mis viib liigi nõrgenemiseni. Kliimamuutus tundus isegi veidi vähem hirmutav.

Mõõtmise keerukus ja lihtsus

Elurikkust on hirmus keeruline määratleda. Ühe arvu või isegi kümmekonna indikaatoriga ei saa seda kuigi hästi teha. Asjad on hästi siis, kui kõik võimalikud nišid, bakteritest suurimetajateni, on mõistliku arvu isenditega täidetud. Mis aga tähendab, et elurikkus on teatav värviline pilt, mitte üks või isegi mitu arvu. Matemaatikud kirjeldavad selliseid süsteeme keerukamate kategooriate, näiteks spektri abil. Midagi sellist, mis paistab vikerkaarest ja mis kõik on silmale nähtav valge valguse sees. Valguse spektrist ei piisa. Sest määratleda, mõista ja esitleda tuleb mitte lihtsalt eri liikide olemasolu või arvukuse kirjeldus. Vajame ka liikide sisemise varieeruvuse, liikidevaheliste seoste ja eri niššide täituvuse pilti. Matemaatika ütleb, et kui tahta selliseid spektreid (või empiirilisi tõenäosusjaotusi) korralikult kirjeldada, on selleks enamasti vaja lõpmatut hulka arvusid.

Eestil on siin üks unikaalne oskus ja võimekus. Meie kolleegid on välja töötanud täiesti uue liikide klassifikatsiooni. Väliste tunnuste kirjeldamisel ja sisuliselt Carl von Linné ajast põhinevat süsteemi on hakatud asendama DNA erinevuste alusel loodud kirjeldustega. Sellega on hakkama saanud akadeemik Urmas Kõljalg koos kolleegidega.5 See on nagu Mendelejevi tabel, mille abil saab prognoosida, millised liigid peavad veel olemas olema, aga pole seni avastatud. Mis siis, et praegu on fookus rohkem seentel ja samblikel. Suurimetajate liigid on olemuslikult diskreetsed ja enamasti palja silmaga selgelt eristatavad. Kuigi hobune ja eesel võivad anda järglasi, on väiksemate olevuste seas elurikkus arvatavasti palju tihedam ja liikide erinevused väiksemad. See tihedus on tõenäoliselt oluline ökosüsteemi stabiilsuse element. Kui nende seas midagi halvasti läheb, ei pruugi üldse olla võimalik seda lünka täita. Näiteks tolmeldajaputukate kadumine võib kiiresti viia inimeste näljahädani.

Eesti roll elurikkuse ja kliima hoiul peab olema palju laiem kui meie enda looduse elurikkuse hoidmine. Meil on vähe võimalusi kliimamuutuste leevendamiseks. Küll aga palju võimalusi selleks eeskuju anda. Võib-olla kõige peamisem on võimalus katsetada. Kontrollitud tingimustes võime mõista, kui palju ja kui tugevat inimese kujundatud ökosüsteemid endiselt või uuesti inimese vahelesegamist vajavad, selleks et toimida parimal võimalikul moel. Meil on unikaalsed oskused väljendada ökosüsteemi terviklikkust ja rikkust arvudes ja veel märksa üldisemates kategooriates. Seejuures kajastades ka neid liike, mida me veel näinud ei ole, aga mis on pea kindlasti olemas. Teisisõnu: võttes maksimumi meie oma teadlaste avastustest.

Mõtisklus keskkonnaministeeriumi elurikkuse konverentsil 4. XI 2021.

1 Will Steffen et al., Trajectories of the Earth system in the Anthropocene. – Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America 2018, 115(33), 8252–8259.

2 Rein Drenkhan, Metsapatoloogilised uuringud Eestis: invasiivsete dendropatogeenide varajane tuvastamine ja levikuanalüüs. Rmt: Eesti Vabariigi preemiad 2018. Tallinn 2018, 151–162.

3 Johan Rockström et al., Planetary boundaries: Exploring the safe operating space for humanity. – Ecology and Society 2009, 14(2), artikkel 32. Lühemalt: Johan Rockström et al., A safe operating space for humanity. – Nature 2009, 461(7263), 472– 475.

4 Will Steffen et al., Planetary boundaries: Guiding human development on a changing planet. – Science 2015, 347(6223), artikkel 1259855.

5 Urmas Kõljalg, Kessy Abarenkov, Eluslooduse taksonite kommunikatsiooni uus paradigma: Linné süsteemi täiendus koos digilahendusega. Rmt: Eesti Vabariigi preemiad 2020. Tallinn 2020, 119–127.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht