Aktiivse realismi ideoloog

Hasok Chang: „Realismist kõnelda on praegu olulisem kui eales varem, kuna inimesed ei austa enam fakte ja võidab see, kelle hääl on valjem.“

YAUHENI AUSEICHYK, KONSTANTINOS GONIANAKIS, AVE METS

Hasok Chang on Hans Rausingu teadusfilosoofia ja -ajaloo professuuri hoidja Cambridge’i ülikoolis. Märtsi alguses viis ta Tartu ülikoolis läbi õpitoa „Pragmatistlik realism: filosoofia, ajalugu ja teadus“.¹

Ave Mets: Mis tõi sind üldse filosoofiasse?

Jõudsin filosoofiasse teaduse kaudu. Tudengina oli füüsika mu põhihuvi, lausa kinnisidee. Filosoofia mu tähelepanu ei pälvinud. Kuid füüsikat õppides tuli välja, et mis iganes mind huvitas, selle kuulutasid mu füüsikaprofessorid filosoofiliseks küsimuseks. Lõpuks avastasin, et on olemas selline valdkond nagu teadusfilosoofia. See paistis tegelevat just mind huvitavaga – nii sellega, kuidas teadus toimib, kui ka füüsika eripäraste joontega, mis tundusid filosoofiliselt intrigeerivad. Näiteks mis juhtus just enne Suurt Pauku, kui universumis veel midagi ei olnud? Sulle vastatakse: „Aeg ise tekkis Suure Pauguga.“ Mida tähendab aja jaoks tekkida? Füüsikud ei andnud selgeid vastuseid. Ma taipasin, et seda sorti küsimustele otsivad vastuseid teadusfilosoofid.

Mets: Kuidas sattusid läbi viima ajaloolisi eksperimente ja siduma neid filosoofiaga?²

Nii, nagu mu huvi filosoofia vastu tekkis huvist teaduse vastu, nii tekkis mul huvi ajaloo vastu filosoofia kaudu. Uurides teaduse filosoofilisi küsimusi, ilmnes, et ajalugu on sageli kõige efektiivsem abivahend mõtlemaks kriitiliselt. Võime rääkida Quine’ist³ ja kõigist, kes võtavad teadlaste saavutused lihtsalt omaks ega kahtle neis. Filosoofile pole omane lihtsalt aktsepteerida seda, mida teadlane või kes iganes ütleb, ning selles mitte kahelda. Leidsin, et teaduse ajaloo õppimine on väga silmiavav: ma mõistsin, kuidas inimesed said mõelda nii ja naa. Sain aru, et mu enda kujutlusvõime ei küündinud kõige selle imeliku ja imeliseni, millest mõtlesid mineviku teadlased. On ütlus, et tõde on kummalisem kui väljamõeldis. Nii see ongi. Teaduse ajalugu on kummalisem, kui ma oleksin kunagi osanud kujutleda. Kui lugeda ajaloolist teaduskirjandust, leiab sealt palju imelikku, mida mineviku teadlased on väitnud. Me ei saa minna minevikku ja nendega rääkida. Seega, kui mineviku väljapaistvad teadlased on öelnud, et mingi eksperimendi tulemused on niisugused, ja mulle tundus see uskumatu, järeldasin ma, et pean tegema nendest eksperimentidest oma versiooni ja kontrollima, mida nad tegelikult väitsid. Nii ma sellesse maailma sattusingi.

Mets: Seega oled sügaval sisimas ennekõike filosoof, kriitiline mõtleja, ja selle äratundmiseni jõudsid sa teaduse kaudu.

Võib nii öelda. Kuid võib ka öelda, et sügaval sisimas olen ma endiselt teadlane, kes on leidnud väljundid oma teaduslikele küsimustele filosoofias ja ajaloos.

Mets: Võrreldes omavahel erinevaid -isme, pead sa oma aktiivset realismi ideoloogiaks, samas kui tavalist filosoofilist realismi teaduse suhtes pead sa teooriaks. Miks? Palun selgita nende realismide erinevust. Mis õigustab ühe pidamist ideoloogiaks ja teise pidamist teooriaks?

See on lai küsimus, üritan vastata lühidalt. See puudutab fundamentaalset arusaama filosoofia missioonist. Mõnel filosoofil on deskriptiivne arusaam oma tegevusalast. Ta arvab, et tema ülesanne on öelda, milline on teadus, ning seletada parimal viisil, kuidas see toimib. Sellised filosoofid teevad seda, mida võib kutsuda peaaegu et teadusteaduseks, nad üritavad uurida teadust objektina, nagu teadus uurib loodust oma objektina. Kuigi ma pean seda väärt ettevõtmiseks, huvitab ja erutab mind rohkem filosoofia kui kriitiline tegevus. Kriitiline mitte lihtsalt kritiseerimise mõttes, vaid millegi väärtuse kohta teadlike otsuste tegemise mõttes. Ma arvan, et huvitavam ja isegi kasulikum filosoofia on ideoloogiliselt selgelt väljendatud arusaam, kuidas peaks teadust tegema. Paljud tänapäeva filosoofid pelgavad selliseid ettekirjutusi teha. Neil on õigus, kui nad mõtlevad: „Kes oleme meie, filosoofid, et öelda teadlastele, mida nad peavad tegema?“ See pole just kriitilise ettevõtmise vaim, mida ma näen, ning ma arvan, et tuleb mõelda üheskoos teadlaste ja kogu ülejäänud ühiskonnaga, keda teadus mõjutab, mis sorti asi peaks teadus meie arust olema.

Mets: Miks on realism oluline? Miks on oluline kõnelda realismist? Sa ütled, et empirismi pole õige mõista mitterealistlikult. Palun selgita seda väidet.

Realismist kõnelda on praegu olulisem kui eales varem, kuna paljude riikide poliitikas on levinud kummaline nähtus: inimesed ei austa enam fakte. Nad ei austa enam seda, mida me oleme harjunud kutsuma tõeks. Nad arvavad, et tohivad uskuda, mida iganes soovivad. Nad võivad isegi fakte välja mõelda ja uudiste pähe levitada, öeldes: „No see on sinu arvamus, see aga minu oma.“ Ning võidab see, kelle hääl on valjem. See on kõige valgustusajal saavutatu eitamine. Usun, et oleme teelahkmel, kus meil on tarvis kasutuskõlbulikku tõe ja fakti mõistet. Ja just siin on teadusfilosoofia läbi kukkunud. Sest me kas läheme postmodernse relativismi teed või hoiame kinni vanast tõe mõistest kui vastavusest sellele ühele ja ainsale objektiivsele maailmale. See viimane pole saavutatav. Kui nõuda teaduselt vastavust võimatule ideaalile, siis kukub teadus läbi. Ja igaüks, kes soovib, võib eitada teaduse saavutusi, öeldes, et teadus ei tõesta midagi, ma saan teile lihtsalt öelda, mida ma arvan, ja seda arvamust peab austama samamoodi nagu teaduse saavutusi. Me peame sõnastama teaduse poolt saavutatava teadmise realistliku ideaali, mitte teesklema, et teadus on selle võimatu ideaali saavutanud või et teadusel pole vaja teha midagi, mis oleks parem kui teised viisid arvamuse kujundamiseks. Ma näen siin teadusfilosoofia ülesannet, kusjuures asi on pakiline.

Mets: Sa kirjutad pluralismist. Me peaksime lubama eksisteerida ühe ja sama nähtuse kohta mitmel teadmissüsteemil. Kas selline pluralism ei või osutuda ohtlikuks, eriti arvestades poliitilist ja keskkonna olukorda? Ning mis saab tõe mõistest?

Vastupidi. Siin tuleb jälle kasuks poliitiline analoogia. Oli aeg, mil kuningad ja muud ainuvalitsejad kartsid, et kui lubada poliitikas mitut vaatenurka, kukub kõik kokku, ühiskond laguneb ja järgneb kaos. Nad arvasid, et on vaja kõva kätt: valitseja ütleb rahvale, mis on õige ja mis vale. Ajalugu on näidanud, et see ei pea paika. Me elame sama hästi või isegi paremini, kui toimub pidev arutelu selle üle, kuidas elada. See arutelu on väga väärtuslik, sest sellega hoiame oma mõtte liikvel. Arvan, et teaduses on samamoodi: kui on ainult üks valitsev paradigma või teadmiste süsteem, on lihtne langeda dogmaatilisse mõtlemisviisi. Pluralism on sellele parim vastumürk. Näen siin enda jaoks filosoofilist väljakutset: ühest küljest ütlen ma, et meil on vaja tõe ja fakti mõistet, teisalt väidan aga, et peame lubama mitut perspektiivi ning teadmisviisi. Seepärast töötan välja tõe mõistet, mis oleks pragmaatiline ja kasutatav. Mis oleks seotud tegeliku võimega kontrollida asju, mida me usume, näiteks teooriate pragmaatilise testimise kaudu.

Mis pole produktiivne – teeselda, et on midagi enamat praktiseeritavast tõest ja et see jääb väljapoole sellest, mida me suudame kontrollida. Seepärast püüan pragmatistlikus vaimus välja töötada pluralistlikku tõe mõistet.

Yauheni Auseichyk: Kas sa ei karda, et pluralism võib tekitada absoluutse vabaduse, olukorra, kus kõik on suhteline? Selline vabadus eeldab ranget distsipliini ja vastutustunnet. Milline on sinu arvates teadlase vastutus ning kas seda saab reguleerida?

Jällegi on asjakohane poliitiline paralleel. Jah, demokraatliku süsteemi jaoks on tarvilikud nii vastutustundlikud kui ka hästi informeeritud, mõistlikud ja eetilised kodanikud. Praktiseerimaks pluralistlikku teadust organiseeritult, laskumata relativismi, on vaja vastutustundlikke teadlasi, kes austavad üksteist, otsustavad mõistlikult, milline konkureerivatest süsteemidest on nende arvates parem, ja tulevad toime eriarvamustega, kui need peaksid ilmnema. Seega on vaja küpsemaid teadlasi kui need, keda me praegu vahel kohtame. Kuid fakt on see, et teadlase tüüpiline haridus ei sisalda nende poliitiliste vooruste juurutamist. Tulevastele teadlastele õpetatakse vaid teooriat ja fakte, probleemide lahendamist ja eksperimenteerimist. Neilt eeldatakse sõltumatust ühiskondlikust elust, kuid see ootus pole adekvaatne. On küll relativismi oht, kui pluralismi valesti harrastada, kuid me peame pidama meeles, et pluralism pole relativism otsusest loobumise mõttes. Pluralistid teevad otsuseid, mille eest nad võtavad vastutuse. Ressursid pole lõputud, me saame toetada vaid piiratud hulka mõtlemissüsteeme ühes valdkonnas; sest asi pole ainult mõtlemises, vaid ka praktikas, ressurssides, mis nõuavad materiaalset, ühiskondlikku, institutsionaalset toetust. Mõtlemine pole tasuta. Me peame kuidagi mõistlikult otsustama, millised süsteemid on kõige paljutõotavamad, väärivad kõige enam toetust. Lõppude lõpuks on see poliitiline protsess. Nagu mitmeparteiline demokraatia ei toimi olukorras, kus parteisid on kuussada, peame meiegi hoidma süsteeme mõistlikes piirides, ja kui see nurjub, siis järgneb kaos. Poliitikas oleme õppinud seda tegema, arvan, et õpime ka teaduses.

Mets: Kuidas võiks sinu aktiivse realismi mõiste olla oluline tegutsevale teadlasele? Kas mõni teadlane on su ideedest innustust saanud?

Ei, sest nad ei tea mu ideid.

Mets: Kas nad peaksid neid teadma?

Ma loodan küll … Akadeemilise filosoofia suhtlus ülejäänud ühiskonnaga on haledalt nurjunud, isegi teiste valdkondade õpetlastega, k.a teadlastega. Me räägime iseendaga, me käitume, nagu oleksime mingid tehnilised spetsialistid, kelle tööd mittespetsialistid hinnata ei oska. Sageli on see nii põhjusel, et kirjutame üliesoteerilises, ülitehnilises keeles. Jah, ma soovin küll, et senisest rohkem teadlasi mu tööga tutvuks. Mõned on seda lugenud, täiesti tundmatud mu ideed siiski pole. Kusjuures ajaloo osa mu tööst on teadlastele paremini tuntud kui filosoofia osa. Kuid ma ei saa seda kõike üksi teha, muutuma peab kogu filosoofia. Me peame vaatama senisest rohkem väljapoole: mis teeb muret ülejäänud ühiskonnale, kuidas saaksime aidata ühiskonnal mõelda terviklikumalt, paindlikumalt, suurema kujutlusvõimega, täpsemalt. See ei tähenda mõtlemist millestki täiesti muust kui see, millest mõtlevad kõik teised. Siin tuleb leida tasakaal. Ma arvan, et filosoofid on kasutud, kui nad mõtlevad samamoodi nagu kõik teised. Siis pole neid vaja. Aga ka juhul, kui mõtleme probleemidest, mis ei haaku kuidagi inimesi puudutavaga, oleme me kasutud – siis oleme me inimestest kaugel. Vajadus leida tasakaal on minu täiendteaduse⁴ idee taga. Me tegeleme teaduslike küsimustega, mida teadlased sellisena tunnistavad, kuid ise neist ei mõtle. See on see habras tasakaal, mida ma üritan saavutada.

Auseichyk: Kas su filosoofia on pelgalt tarkusearmastus või on sul ambitsioon olla kasulik ühiskonnale?

Ma loodan, et mu filosoofia osutub ühiskonnale kasulikuks. Samas olen ma öelnud, et filosoofia on kasulik just põhjusel, et ta on näiliselt kasutu. Ma arvan, et filosoofi ülesanne on mõelda asjadest, mis teised inimesed on unarusse jätnud. See seostub selle hapra tasakaaluga, millest ennist kõnelesin. Me peaksime olema ülejäänud ühiskonnaga seotud, kuid meie töö on mõelda asjadest, millest mõtlemiseks on teised inimesed liiga hõivatud, kuigi need asjad neid puudutavad. Me peame võtma enda peale teemad, mida teised ei pea olulisteks. Heade filosoofidena peame saama ühtlasi aru, mis on see oluline, mille teised on hooletusse jätnud. Paljud filosoofilised küsimused tunduvad praegu olevat lihtsalt kommentaaride kommentaaride kommentaarid. Vabalt võib olla, et need on tekkinud probleemidest, mis on teinud inimestele muret, kuid mis on pärast üksteisega kõnelemise ringe läinud kaduma. Seepärast tundub mulle kasulik minna teaduse ajaloo juurde, teemadeni, millest uurimisprotsessi haaratud inimesed mõtlesid. Kuid filosoofi ülesanne on mõelda teistmoodi, kui mõtlesid nemad, ühiskonnale tuleb anda uusi vaatenurki.

Konstantinos Gonianakis: Jätkates eelmise teemaga: millised omadused peavad olema filosoofil? Kas nt akadeemilise kraadita inimene saab olla filosoof?

Hea küsimus. Ilmselgelt on kaks erinevat filosoofi mõistet, üks on keegi, kellel on ametlik formaalne kvalifikatsioon akrediteeritud institutsioonist; teine on inimene, kes mõtleb filosoofiliselt, mida iganes see ka tähendab. Need kaks mõistet tõenäoliselt ei kattu. Teadusega on olukord olnud sarnane, sest ajalugu tunneb palju teadlasi, kellel pole olnud formaalset kvalifikatsiooni. Ometi tegid nad teadust ning nende tulemusi hindasid kõrgelt ka professorid ja teised formaalse kvalifikatsiooniga inimesed, ning nad suutsid omavahel suhelda. Miks me ei võiks tänapäeval teha sedasama filosoofias? Teaduses seda enam ei juhtu. Oleks kurb, kui filosoofia muutuks samasuguseks nagu tänapäeva teadus. Minu filosoofiideaal on keegi, kes mõtleb aeglaselt, eiramata kõike seda ebaharilikku ja unarusse jäetut, mida eiravad inimesed, kes peavad mõtlemisega kiirustama. Akadeemiliste filosoofide hulgas on palju ülbust: „Me teame, kuidas mõelda; me mõtleme paremini kui keegi teine.“ Ma mäletan, et Nancy Cartwright⁵, mu vana õpetaja, mõistis sellise filosoofia hukka. Ta nimetas seda mitte-midagi-teadmise-filosoofiaks, sest mõnel filosoofil jagus upsakust arvata: „Me ei vaja midagi, kuna suudame selle lihtsalt välja arutleda. Me oskame seda paremini kui keegi teine. Meie ülesanne pole olla informeeritud, vaid nutikas.“ Ma arvan, et sellisel upsakusel pole alust. On äärmiselt nutikaid inimesi, kes lähevad teadusesse, ärisse, kõikvõimalikesse valdkondadesse, neid on tõenäoliselt rohkem kui filosoofiasse minejaid. Kas me oleme tõesti nii palju paremad kui teised? Ma ei usu. Filosoofi peamine erisus peaks olema, et talle meeldib mõelda. Kas me mõtleme kiiremini või kuidagi võimsamalt, pole nii oluline. Ühiskond maksab meile selle eest, et me oleme mõtlemisele pühendunud, mitte selle eest, et me oleme geeniused.

Gonianakis: Varem, kui filosoofid olid populaarsed ja tähtsad, tundus, et nad suutsid ühiskonnas toimuvat muuta või vähemalt mõjutada. Kas filosoof – täpsemalt teadusfilosoof ja -ajaloolane – suudab tänapäeva ühiskonnas midagi muuta?

Ma arvan, et see on avalike intellektuaalide küsimus. Kas XXI sajandil on veel avalikke intellektuaale? Mõnel maal tundub neid olevat endiselt rohkem kui teistes. Ma ei tea, miks tänapäeva kliima neile ei sobi. Arvan, et see on osaliselt meie kui intellektuaalide enda süü: me arvame, et meie positsioon ühiskonnas on olla nutikas, mõeldes sellest, mida peame haaravaks. Me ei pea enda ülesandeks mõelda tõsiselt asjust, mida teised inimesed peavad kasulikuks. Ja kuigi ma püüan mõelda asjust, millest teadlased peaksid olema huvitatud, pole lihtne nendega kontakti saavutada. Ma teen, mis ma suudan, ja teevad ka teised filosoofid. Oleme saavutanud mõningast edu, kuid me ei saa nii kuulsaks, nagu olid filosoofid enne meid. Huvitaval kombel on aga teadlasi, kes on kogunud kuulsust ja populaarsust, nagu David Attenborough⁶, Richard Dawkins⁷, Carl Sagan⁸, Stephen Hawking⁹, rääkides avalikult asjust, millest keegi aru ei saa, eriti Hawking. Ometi tahavad kõik teda kuulata. Miks? Attenborough on teistmoodi. Kui ta näitab loomade elu, on kõik huvitatud ja saavad ka aru. See näitab, et ühiskonnas on endiselt nõudlus intellektuaalsuse järele, mis pole inimestele otseselt kasulik. Olen seda kogenud Koreas, kus jõudsin oma 12-tunnise TV-loengute sarjani. Pärast seda tunti mind vahel isegi tänaval ära. On perioode, mil inimesed vajavad intellektuaalset stimulatsiooni, mis viib neid igapäevaelust eemale. Miks, seda ma ei tea.

Gonianakis: Ühiskonna muutmine jääb seega poliitikute õlule?

Seda kindlasti, aga miks me ei õpeta filosoofe poliitikuteks? Teoreetiliselt peaks seda tegema Suurbritannias, kuna paljud poliitikud käivad Oxfordi ülikoolis, saavad kraadi nimega PPE – filosoofia, poliitika ja majandus (Philosophy, Politics and Economics). Paraku paistab, et enamasti jõuab õpitust nendeni vaid poliitika ja majandus. Pole mingeid märke sellest, et kõik need Briti poliitikud, kes on läbinud PPE, oleksid õppinud filosoofilist mõtlemist. Siin on midagi nihu läinud, kuid idee on õige – filosoofia peab olema lõimitud haridusse. See on see, mida me üritame Cambridge’is, kus teaduse ajalugu ja filosoofia on loodusteaduste kraadi osa. Ma arvan, et meil on mõju, kuid see võiks olla suurem.

Gonianakis: Kas usud, et filosoofidel on moraalne kohustus muuta mingit aspekti ühiskonnas, kus nad elavad? Kas ja mida peaksid nad ühiskonnale tagasi andma? Nt teadmisi?

Ma ei usu, et filosoofidel oleks mingit erilist teadmist rohkem kui teistel spetsialistidel. Ma ei usu, et inimesed tahaksid, et annaksime neile kõik üksikasjad näiteks keelefilosoofiast. Kuid üht-teist meil anda on – mõtlemise harjumusena. See võib olla mis iganes, alates harjumusest märgata paradoksi, lõpetades harjumusega märgata vaikivaid eeldusi, mis on meil kõigil, kui kõneleme igapäevaselt või erialaliselt. See on küll klišee, aga ma arvan, et peaksime näitama inimestele, kuidas tuvastada nende eeldusi ja neid uurida. Ma arvan, et tarkus on teadmised üheskoos eneseteadvusega, k.a teadmisega enda piiratusest. See on teatud sorti küpsus, mitte lihtsalt nobe, täpne või supernutikas olemine. Ma arvan, et tarkus on sokraatiline: „tunne iseend“. See on tarkuse iva. See pole pelgalt millegi teadmine, vaid sa tead, kuidas sa seda tead; sa tead, mida sa ei tea; sa tead, et saaksid teada rohkem; sa tead, mida sa mitte kunagi ei tea; sa tead, mida on väga raske saavutada, ja sa tead, kes veel võiksid teada … – kõik see on teadmine kõigist tingimustest ja asjaoludest, eesmärkidest teadlik olemine.

Gonianakis: Ütle paar sõna sisemise ja välise eristuse funktsiooni kohta, eriti täiendteaduse kontekstis. Palun selgita lühidalt täiendteaduse mõistet. Ja kui see lähenemine omaks võetakse, kas see muudab teadusfilosoofide ja -ajaloolaste staatust nii, et teadlased hakkavad nende tööga arvestama?

Lühidalt on täiendteaduse idee esitada teaduslikke küsimusi, millele elukutselised teadlased praegu tähelepanu ei pööra, ja vastata neile. Ma pean seda teaduseks. Kui esitada need küsimused teadlastele, ütlevad nad: „Jah, see on teaduslik küsimus, kuid mitte minu probleem.“ Teadusfilosoofia maine tõstmiseks teadlaste silmis oleks hea, kui nad tunnistaksid, et me ei tegele pelgalt rääkimisega, vaid küsimustega, mis väärivad teadlase tähelepanu. Teadlased ja filosoofid on viljakalt suhelnud väga spetsiifilistes valdkondades, kus filosoofid tegelevad sellega, mida ma nimetan täiendteaduslikeks küsimusteks. Üks näide on kvantmehaanika-filosoofia, kus filosoofid üritavad mõelda välja metafüüsilisi järelmeid või epistemoloogilisi küsimusi, mis on seotud XX sajandi olulisimate teadusteooriatega. Teadlased nägid, et need on tõelised probleemid, nii et nad sageli ühinesid aruteludega. Näiteks Einstein ja Bohr arutlesid kvantreaalsuse olemuse üle, samas kui enamik nende kolleege ei tahtnud neid küsimusi puudutada. Kui arengubioloogid arutasid XX sajandi alguses vitalismi veenvust, pälvis see samuti parimate praktiseerivate teadlaste tähelepanu. Tehes täiendteadust õigel viisil, võime jõuda sama kaugele.

Gonianakis: Õpitoas ütlesid sa, et peaksime vältima analüütilise ja kontinentaalse filosoofia eristamist. Palun selgita.

Pean paljut n-ö kontinentaalsest filosoofiast väga inspireerivaks. Naljakas on, et kui paluda kellelgi kontinentaalset filosoofiat defineerida, siis ei osata seda teha. Kontinentaalne filosoofia on defineeritud vaid välistamise kaudu, mis pole analüütiline, vaid euroopalik. Analüütilist filosoofiat on kergem defineerida filosofeerimise stiilina. Aga mis on ühist kõigil neil, keda kutsutakse kontinentaalseteks filosoofideks? Suurt midagi. Mis on ühist Benjaminil¹⁰ ja Canguilhemil¹¹? Ja kas neil midagi ühist on Foucault’ga¹² ja …? Seda loetelu võib jätkata. Ma ei usu, et on olemas selline ühtne asi nagu kontinentaalne filosoofia. See on analüütiliste filosoofide bande, kes tulevad kokku ja defineerivad „teise“ kui kontinentaalse. Analüütilise filosoofia mõiste varjab olemasolevat mitmekesisust. Kuhu me paneme selles analüütilise-kontinentaalse lahknemises näiteks kogu pragmatismi? Tal pole kuhugi minna. Kas Michael Polanyi¹³ oli kontinentaalne filosoof? Me kaotame selle eristamisega palju huvitavat. Filosoofias oleks õigem tegelda oluliste küsimuste ja mõtlejate mõistetega ilma neid rühmitamata. Lisaks veel see iroonia, et paljugi peavoolu analüütilisest filosoofiast tuli kontinendilt põgenikena fašistliku Saksamaa ja Austria eest.

1 http://www.flfi.ut.ee/et/filosoofia-osakond/2017, http://www.flfi.ut.ee/en/workshop-hasok-chang-pragmatist-realism-philosophy-history-and-science

2 Oma raamatus „Is Water H₂O? Evidence, Realism and Pluralism“ (Springer, 2012), millele nimetatud õpituba tugines, käsitleb Chang üksikasjalikult ja kriitiliselt keemia ajalugu XVIII–XIX sajandil ning viis selle tarvis läbi ka eksperimente, mida on kirjeldanud tolle aja keemikud.

3 Willard van Orman Quine (1908–2000), Ameerika analüütilise traditsiooni filosoof ja loogik.

4 Ingl complementary science.

5 Nancy Delaney Cartwright (snd 1944), San Diego California ülikooli ja Durhami ülikooli teadusfilosoofia professor, praktikapõhise suuna tuntumaid esindajaid teadusfilosoofias.

6 Sir David Frederick Attenborough (snd 1926), Inglise loodusteadlane ja looduse populariseerija.

7 Clinton Richard Dawkins (snd 1941), Inglise etoloog, evolutsioonibioloog ja teaduse populariseerija.

8 Carl Edward Sagan (1934–1995), Ameerika täheteadlane ja teaduse populariseerija.

9 Stephen William Hawking (snd 1942), Inglise teoreetiline füüsik ja kosmoloog.

10 Walter Bendix Schönflies Benjamin (1892–1940), Saksa juudi filosoof, kultuurikriitik ja esseist.

11 Georges Canguilhem (1904–1995), Prantsuse teadusfilosoof ja arst.

12 Michel Foucault (1926–1984), Prantsuse filosoof, ideedeajaloolane, sotsiaalteoreetik, filoloog, kirjandus­kriitik.

13 Michael Polanyi (1891–1976), Ungari-Briti õpetlane, kes panustas füüsikalisse keemiasse, majandusse ja filosoofiasse; positivismi kriitik.