Ajakirjanduse võim ja valu koos ühe anatoomilise näitega Postimehe mäsu ajast

Rail Balticu kirja lugu

TOOMAS KIHO

Sel talvel näitas ajakirjandus oma võimu, kui ETV „Pealtnägija“ põhjustas mitme laialt harrastatava spordiala sponsorraha kriisi – senine helde toetaja Toomas Annus otsustas oma raha ülekohtuse meediakajastuse tõttu spordile enam mitte anda. Ülekohtune oli see kajastus muidugi sponsori meelest, kuna ajakirjandus, neljas võim ise, lihtsalt kehtestas oma võimu.

Harilikult lähevad meedia võimukehtestamised mööda vaikselt, seekord tõusis teema avalikkuse huviorbiiti, sest rahaline kaotus on suur.

Meenutagem mõnd varasemat ajakirjandusvõimu võitu. 2019. aasta septembris lahvatas vastuolu kultuuriministri ja Postimehe vahel – toonane minister Tõnis Lukas oli nimelt avaldanud arvamust, et Eestis töötavad teenindajad peaksid oskama eesti keelt.¹ Postimees vaidles sellele vastu, jättes viimase sõna endale: ajakirjanik Martin Laine kuulutas oma lõppartiklis ajalehe juhtveeru all Lukase seisukohad aegunuks, kitsarinnaliseks ja ksenofoobseks.² Ja seda hoolimata sellest, et päislauses kuulutas Postimees nii siis kui ka praegu, et seisab eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade.³

Siin on ilmne vastuolu lehe sisu ja päispõhimõtte vahel, mis ei saanud sedaviisi igavesti edasi kesta. Vürtsi lisasid toonasesse skisofreenilisse olukorda veel ka mitme ajakirjanduskorüfee süüdistused Postimehe vastu „Meie Eesti“ külgede eest, mida peeti ajakirjandusmaastiku solkimiseks.

Meenutagem, et 2019. aasta ajakirjanike mäss Postimehes päädis toonase peatoimetaja Peeter Helme tagasiastumisega ning vahevõit kuulus toimetuses töötanud ajakirjanikele, kes sellest mõistagi oma tegevuses toimetust ja ajalehte reformida jõudu juurde said.⁴ Siiski ei saavutanud ajakirjanike revolutsioon lõplikku võitu, kuigi alguses oldi enesekindlad.

Post festum võime nentida, et ammugi on Postimehes tööle asunud uus peatoimetaja, kadunud on ka „Meie Eesti“ leheküljed, need ilmuvad nüüd „Fookuse“ nime all ja selgelt arvamustoimetuse alluvuses. Ajalookirjutuse huvides on õige aeg tagasi vaadata ja kroonikuna kirja panna, kuidas olukord kujunes. Liiati on kõik persoonid, kellest siin juttu tuleb, Postimehe juurest nüüdseks lahkunud.

Toimetuse suhtumist ja kavatsusi pärast võidukat putši on hea selgitada ühe konkreetse näite varal. See puudutab üht kesksemat vastasseisu, mis viimase viie aasta jooksul on Eesti elus ilmnenud – jutt on kavandatavast Rail Balticust⁵ ja osa loovharitlaskonna vastasseisust sellele, kes on selle kohta ka mitu ühist avalikku kirja koostanud.⁶

Antud loosse puutub see niivõrd, kuivõrd just samal ajal, 2019. aasta detsembris, kui toimusid pöördelised sündmused Postimehe toimetuses, sai valmis uus Rail Balticu rajamise vastase ühiskirja tekst, millele andis allkirja enneolematu arv kodanikke – üle 500 – ning loomulikult soovisid kirja autorid, et ka see tekst ilmuks Postimehes, nagu olid ka kõik varasemad ühiskirjad just Postimehes ära trükitud.⁷

16. detsembril 2019 saatsingi toonasele arvamustoimetuse juhile Indrek Lepikule teksti koos 508 allkirjaga Postimehes avaldamiseks, lisades, et „liiati on allakirjutanute seas suur hulk tunnustatud inimesi, kelle avaldamise üle ajaleht üksnes uhkust võiks tunda“.⁸ Toimetaja ei tõtanud aga teksti ega allkirju mitte järgmise päeva ajalehte panema, vaid väljendas vastuskirjas oma üllatust, „et nii vähe seda teksti oligi“ ja et „avaldamiseks peaks seal ikkagi mingi selgitav arutluskäik olema. Liiati olukorras, kus taolisi kirju on juba varem ilmunud“.⁹ Selgitasin siis, et Priit Humalalt peaks kaasnev artikkel just 17. detsembri Tartu Postimehes ilmuma¹⁰ ning konstateerisin: „Mis varasematesse ühiskirjadesse puutub, siis on Sul õigus, et neid on olnud, aga vastuseid ju pole, dialoogi pole valitsejad astunud, viidatud vigadele ja bluffimisele pole keegi sisulisi vastuseid andnud. Ummispäi sõidetakse projektiga edasi, kõigest hoolimata. Seepärast ei jäägi inimestel muud üle, kui lakooniliselt selle lõpetamist nõuda.“¹¹ Toimetaja arvas seepeale, et „just see võiks seal kirjas ju sees olla“.¹² Muidugi polnud võimalik hakata kõiki 500 inimest uuesti läbi helistama-kirjutama ning neile uut, täiendatud kirjaprojekti tutvustama. Selle asemel sai kokkuleppel Postimehega tellitud kolm kaasteksti, mis sedasama, mille puudumist Lepik ette oli heitnud, korvaksid. Järgmisel päeval, 17. detsembril sai toimetusele saadetud toosama ühiskiri, millel nüüd oli juba 515 allkirja, koos kolme kaastekstiga, mille olid Mihkel Kangur, Leelo Tungal ja Jako Kull kärmelt valmis kirjutanud.¹³

Vastust sellele saadetisele ma toimetusest ei saanud. Järelepärimise peale vahendas Indrek Lepik pärast arupidamist oma kolleegidega toimetuse seisukoha: „Allkirju on palju ja väärikaid. Aga sel kirjal endal peab toimetuse hinnangul oleme trükkimisväärtus. Sestap on tarvis kas või kogu see vahepealne asi läbi käia, argumenteerida etc.“¹⁴ Seda pole aga pooletuhandese kirjanike koguga võimalik ette võtta, veel vähem jõulueelsel ajal. Niisiis oli selge, et Postimees seekord meie ühiskirja ei avalda, ka kolme lisandunud selgitava tekstiga koos mitte.

Muidugi tekitas see nördimust, näiteks Leelo Tungal, ühe kaasteksti autor, väljendas end erakirjas eriti kurvalt-kurjalt: „Papa Jannseni vaim pahandab…“¹⁵, kui kõige süütumat osa ta hinnangust refereerida. Aga teisalt: vabas ühiskonnas ja ajakirjandusvabaduse toimimise tingimustes pole ega saagi olla mitte kellelgi muul peale toimetuse otsustusõigust, mida lehes avaldada ja mida mitte, ja seekord tuli leppida kaastöö tagasilükkamisega.

Mis siis teha 515 inimese ühisloominguga? Kas avaldada tekst võrgus – ERR oli valmis seda kohe tegema, nagu ütles 17. detsembril sealne toimetaja Urmet Kook. Aga ajaloo ees tahtsime ikka paberil oma teksti näha ja nii ütlesin ERRile ära, seda enam et Postimehega olid sel hetkel veel läbirääkimised ju tõesti pooleli. Liiati olid, nagu öeldud, kõik varasemad Rail Balticu teemalised kultuuritegelaste ühiskirjad just Postimehes avaldatud. Sellepärast polnud ka Maaleht, mida kaalusime, mitte kõige parem lahendus. Pealegi oli uut Maalehte oodata alles uuel aastal.

Siis sugeneski plaan püüda kiri avaldada Postimehe „sõltumatus“ jaotises „Meie Eesti“. Et kui varem olid ajakirjandusteoreetikud ja -hoolekandjad avalikkuses ette heitnud, et „Meie Eesti“ on ajakirjandusväline, omaniku suva väljendav projekt, mille üle puudub toimetusel kontroll, siis kui see väide vastab tõele, siis võiks see plaan ka ellu viidud saada.

18. detsembri õhtul saatsingi ühiskirja ja kolm saateartiklit „Meie Eesti“ keskkonnakülgede toimetajale Aleksei Lotmanile, küsides, kas „selline afäär läheks läbi, et Sa paned selle komplekti, st ühiskirja ning Mihkel Kangru, Leelo Tungla ja Jako Kulli kaastekstid „Meie Eesti“ lehele?“¹⁶ Lotman oli päri: „Ma võiksin küll vabalt võtta selle riski, et avaldan, kuigi „Meie Eesti“ on pandud arvamustoimetuse alla ja seega siis kõnealune Indrek Lepik on mu ülemus.“¹⁷ Viimane lausepool näitab, et vähemasti detsembri keskpaigaks oli „Meie Eesti“ siiski mingil määral juba toimetusele allutatud.

Siht kirja avaldamiseks sai seatud uue aasta esimesele „Meie Eesti“ keskkonnalehele, mis pidi ilmuma 10. jaanuaril.

Samal ajal kui toimusid kirjeldatud läbirääkimised kääris aga Postimehes edasi ka sisemine pinge, mis polnud hoolimata Peeter Helme lahkumisest siiski lõplikku maandust leidnud. Vahur Koorits kirjutas Delfis, et reedel, 27. detsembril otsustas toimetuse koosseisust lahkuda üksjagu mõjukaid ajakirjanikke, sealhulgas peaaegu kogu uuriv toimetus ning teiste hulgas ka arvamustoimetuse juhataja Indrek Lepik.¹⁸ Õhtuleht luges uue aasta hakul kokku, et „Postimehe arvamustoimetusest on viimase aasta jooksul lahkunud kokku kuus inimest.“¹⁹ Niisiis sai Postimehe toimetus selles möllus tugevasti räsida.

Aga meie olime ju ikka oma ühiskirja ja selle võimaliku avaldamisega ametis. Siht, nagu öeldud, oli seatud uue aasta esimestele 10. jaanuari „Meie Eesti“ keskkonnakülgedele. Samasse lehte, ühiskirja kõrvale küsis Aleksei Lotman teemakäsitluse tasakaalustatuse huvides kommentaari ka majandus- ja taristuministrilt Taavi Aasalt.²⁰ Lisaks pidi seal tingimata ilmuma traditsiooniline toimetaja veerg²¹ ning tellitud kaastekstidest võis 10. jaanuari lehte mahtuda vaid üks, Mihkel Kangru kirjutis.²² Teised kaks, Tungal ja Kull, jäid ootama järgmist „Meie Eestit“. Lotman kirjutas 29. detsembril: „Kaks ülejäänd lugupeetud autorit tulevad järgmises numbris, anna neile palun teada, et neid pole unustet ega prügikasti heidet, nii kaua kuni ma ses ametis veel jätkan, on tagatud nende artiklite ilmumine. Selle viimase kohta ma suurt miskit ennustada ei tea, sest toimetuses ma väga ei liigu ega taju piisavalt säälseid allhoovusi, st seda, mida praegused sisepinged tähendavad „Meie Eesti“ tulevikule.“²³

Järgmisesse lehte plaanis Lotman siis Kulli ja Tungla kõrvale küsida „Sven Sestri kui riigikogu majanduskomisjoni esimehe kommentaari – avalik kiri on ju mitte ainult valitsusele, vaid ka riigikogule“.²⁴

Nii jäime ootama 10. jaanuari. Väike kõhklus siiski „sõltumatu“ toimetaja Aleksei Lotmani kuklas pakitses – olukord, kus „Meie Eestit“ üha enam toimetuse üldjuhtimisele allutati, oli ju uus ja arenev –, igatahes kirjutas Lotman 5. jaanuaril 2020: „Eeldusel, et toimetuses keegi üle mu pea käsipidurit ei tõmba, ilmub see [ühiskiri] reedel [10. I 2020].“²⁵

Jõudis 10. jaanuar 2020 ja tõesti – Postimehe vahel, Meie Eesti lehel ühiskiri siis trükivalgust nägigi!²⁶

See oli ilmselt šokk toimetusele. Kõigepealt avaldus see selles, et Priit Humala artikkel Rail Balticu teemal, mille Postimees oli avaldamiseks vastu võtnud, jäigi avaldamata. Põhjuseks, nagu arvamustoimetuse juhataja kt Herman Kelomees kirjutas Humalale, see, et nad olid 10. jaanuaril avastanud „Meie Eestis“ „väga jõulise kajastuse“.²⁷

Ka toimetuses endas läks lahti „uurimine“. 10. jaanuari keskpäeval sai Aleksei Lotman e-kirja Herman Kelomehelt nõudega esitada ilmunu kohta seletuskiri(!):

„palun hiljemalt täna kell 16.00 seletuskirja, milles adresseeritakse järgnevaid küsimusi:

[1]²⁸ Kuidas sündis otsus avaldada 2020. aasta 10. jaanuari Postimehe „Meie Eesti“ küljed ilmunud kujul? [2] Kuidas suhestub avaldatu Teie hinnangul Teie töölepingu punktiga 2.4., mille kohaselt on Teie peamisteks tööülesanneteks artiklite toimetamine ja kirjutamine, pidades silmas, et Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt on artikkel „arutlev kirjutis ajakirjanduses; teaduslik v. populaarteaduslik kirjutis, lühiuurimus vms“. [3] Kuidas suhestub avaldatu Teie hinnangul Teie töölepingu punktiga 2.5.1., mille kohaselt tuleb tööd teha tööandja kasu silmas pidades ning töö eripärast tuleneva vajaliku hoolsusega? [4] Kuidas suhestub avaldatu Teie hinnangul Teie töölepingu punktiga 2.5.9., mille kohaselt peate hoiduma tegudest, mis kahjustavad Tööandja mainet või põhjustavad klientide või partnerite usaldamatust tööandja vastu?“²⁹

Vastuseks kirjutaski Aleksei Lotman seletuskirja, milles vastas esitatud küsimustele:

[1] Kirja autorid pöördusin minu kui „Meie Eesti“ keskkonnakülje toimetaja poole. Rail Baltic on suure keskkonnamõjuga projekt, millega seotud debati piisav ja igakülgne valgustamine on vajalik, mistõttu olen varemgi selleteemalisi artikleid avaldanud. Leidsin, et projekti suure mõju tõttu on ka täna selline laulva revolutsiooni aegses stiilis avalik kiri õigustatud, nagu on õigustatud ka avalik huvi, kes on sellele alla kirjutanud.

[2] Kõnealune töölepingu punkt nimetab minu kui „Meie Eesti“ keskkonnatoimetaja peamise tööülesande ega välista selliste avalike kirjade avaldamist, mis oma sisu poolest on seotud oluliste Eesti keskkonnaprobleemidega. Ka kõnealuses numbris on minu kui toimetaja artikkel, mis analüüsib Rail Balticu kliimamõju kohta käivaid väiteid, samuti ka Mihkel Kanguri arvamusartikkel, mida toimetasin.

[3] Kuivõrd „Meie Eesti“ keskkonnalehe peamine eesmärk on oluliste keskkonnaprobleemide avalik käsitlemine, mis on minu arusaamist mööda seni olnud ka tööandja huvi, on tänane leht kõnealuse punktiga kooskõlas.

[4] Majandus- ja taristuministri kommentaar on samas lehes nähtaval kohal, mistõttu on valitsuse kui projekti arendaja seisukoht lehelugejale näha. Seega on välditud tööandja maine kahjustamine ja klientide ning partnerite jätkuv usaldus Postimehe kui vaba ajakirjanduse lipulaeva tagatud.³⁰

Hiljem teatas Lotman erakirjas (pealkirjaga „Rindeteateid“), et kirjalikku vastust oma kirjalikule seletusele pole ta „saand, aga olen a) saand koos ülejäänd „Meie Eesti“ toimetusega kutse koosolekuks ja b) saand peatoimetaja kt telefonikõne, mis üritas veidi pinget maha võtta, aga rääkis, et järgmine kord arutaks enne jne (mispeale ma kostsin, et ühiskirja formaadis asjade avaldamine ei ole plaanis muuta tavapäraseks, aga RB teemaga on mul küll plaanis jätkata:)“³¹

Veelgi grotesksemaks muutus kogu afäär – s.t ühiskirja avaldamine ja reaktsioonid sellele – aga juba järgmisel päeval, kui Postimehes ilmus juhtkirja all märkus, kus Postimees tunnistab, et eksis 522(!) inimese kirja avaldades.³² Kuhu oli siit veel ajakirjandusvabadusega edasi minna, kui ka nii paljude inimeste seisukohad korda ei lähe …

Kolm päeva hiljem, 14. jaanuaril kirjeldab Lotman põgusalt arenguid toimetuses ning annab ülevaate ka järgmistest „Meie Eesti“ külgedest, mis pidid ilmuma (ja ilmusidki) 17. jaanuaril: „Ülehomme [16. I] on „Meie Eesti“ toimetuse koosolek, mille kutsus kokku arvamustoimetuse juht Herman Kelomees („Meie Eesti“ on arvamustoimetuse all). Seni on vaikus. Otsest tagasisidet pole ma seletuskirjale saand. Praegu panin selle nädala materjalid üles, mis on ka RB. Sedakorda küll on suurim külalislugu Yoko Alenderilt, kes kiidab taaskord RB keskkonnasõbralikkust,³³ selle kõrval siis Leelo Tungla³⁴ ja Jako Kulli³⁵ lood ning minu veerg, kus panen taas kord asja perspektiivi.“^36,37

Kokkuvõttes oli pinget jaanuarikuus õhus päris palju. Peaasi aga, et kiri oli siiski ilmunud. Ja Lotman jäi ka veel enam kui pooleks aastaks ametisse.

Hilissuvel, 28. augustil 2020 teatas Aleksei Lotman siiski, et Postimees on otsustand temaga töösuhte lõpetada.³⁸ Küsimuse peale, miks?, vastas: „Lihtsalt niisama. Ega ma selget selgitust ei saand, aga kuivõrd mu asemele kutsuti Rein Kuresoo, ei oska ma siit ka looduskaitsevastast vandenõu näha, sest Rein on vähemalt sama kange looduskaitsja kui mina.“³⁹

Niisiis lõpp hea, kõik hea.

1 Tõnis Lukas Vikerraadio saates „Reporteritund“ 17. IX 2019.

2 Martin Laine, Käed eemale „woltidest ja boltidest“. – Postimees 19. XI 2019.

3 Lukase ja Postimehe kaasuse kohta vt lähemalt: Toomas Kiho, Lukas ja hullumaja: Aja grimassid. – Tuna 2019, nr 4, lk 2–5.

4 Jutt on 31. oktoobril 2019 Postimehe toimetuses kulmineerunud vastasseisust peatoimetaja ja osa juhtivate ajakirjanike vahel.

5 Teatavasti on valitsusel – muidugi riigikogu toetusel – plaan Euroopa Liidu rahalisel toetusel rajada Lääne-Eestisse enneolematu taristu: täiesti uue rööpmevahega kahe rööpapaariga raudteetrass koos teenindustee ja kaasnevate eritasandiliste ristumistega kogu trassi ulatuses. Selge on, et sellega kaasneb tohutu koorem Eesti loodusele ja maavaradele ning ühtlasi tekitatakse paratamatu surve meie majanduslikele väljavaadetele, kuna täiesti uus taristu ja uut tüüpi veerem hakkavad nõudma hoolt ja kulu. Seda ehitust sellisel kujul on vastustanud sajad inimesed – suures hulgas tuntud kultuuritegelasi, akadeemikuid ja haritlasi.

6 Nn 500 kirjale eelnesid: nn 101 kiri („Avaliku elu tegelaste pöördumine: Eesti rahva ja maa tuleviku nimel tuleb peatada Rail Balticu rajamine kavandatud kujul“ – Postimees 29. IX 2016), nn 152 kiri („Avaliku elu tegelaste pöördumine: Eesti vajab raudteed Euroopasse, kuid mitte praegu planeeritud kujul“ – Postimees 25. I 2017), nn 222 kiri („222 kodaniku kiri Rail Balticu kohta“ – Postimees 12. VI 2017) ja nn 400 kiri, millel oli 424 allkirja („400 avalik kiri: valeinfo põhjal vastu võetud Rail Balticu seadus tuleb tühistada!“ – Postimees 9. IV 2018).

7 Vt eelmist märkust.

8 Toomas Kiho e-kiri Indrek Lepikule 16. XII 2019 kl 0.33.

9 Indrek Lepiku e-kiri Toomas Kihole 16. XII 2019 kl 12.18.

10 Artikkel ilmuski, vt Priit Humal: müütiline Rail Baltic. – Postimees 17. XII 2019.

11 Toomas Kiho e-kiri Indrek Lepikule 16. XII 2019 kl 15.13.

12 Indrek Lepiku e-kiri Toomas Kihole 16. XII 2019 kl 16.28.

13 Toomas Kiho e-kiri Indrek Lepikule 17. XII 2019 kl 22.14.

14 Indrek Lepiku e-kiri Toomas Kihole 18. XII 2019 kl 15.46.

15 Leelo Tungla e-kiri Jako Kullile ja Toomas Kihole 18. XII 2019 kl 17.43.

16 Toomas Kiho e-kiri Aleksei Lotmanile 18. XII 2019 kl 16.43.

17 Aleksei Lotmani e-kiri Toomas Kihole 18. XII 2019 kl 16.51.

18 Vahur Koorits, Postimehe peatoimetaja kohusetäitja: pole mingit alust arvata, et ükski Postimehe ajakirjanik oleks ebausaldusväärne. – Delfi 29. XII 2019.

19 Triinu Laan (toim), Postimehest lahkub veel kaks ajakirjanikku. – Õhtuleht 2. I 2020.

20 See ilmuski, vt Taavi Aas: Rail Baltic suunab transpordi maanteelt raudteele. – Postimees 10. I 2020.

21 Ka see ilmus, vt Aleksei Lotman: Rail Balticu pool kliimarehkendust. – Postimees 10. I 2020.

22 Ja ka see ilmus, vt Mihkel Kangur, Viies kiri ja Rail Balticu vastamata küsimused. – Postimees 10. I 2020.

23 Aleksei Lotmani e-kiri Toomas Kihole 29. XII 2019 kl 13.47.

24 Aleksei Lotmani e-kiri Toomas Kihole 2. I 2020 kl 17.40.

25 Aleksei Lotmani e-kiri Toomas Kihole 5. I 2020 kl 14.53.

26 Rail Baltic: avalik kiri riigikogule ja vabariigi valitsusele. – Postimees 10. I 2020.

27 Priit Humala e-kiri Toomas Kihole 12. I 2020 kl 9.26.

28 Numeratsioon siin minult, et seletuskirja, vt allpool, oleks lihtsam jälgida.

29 Tsiteeritud Aleksei Lotmani e-kirja järgi Toomas Kihole 10. I 2020 kl 12.33, kui Lotman oli seletuskirja nõude just saanud.

30 Tsiteeritud Aleksie Lotmani e-kirja järgi Toomas Kihole 10. I 2020 kl 12.59.

31 Aleksei Lotmani e-kiri Toomas Kihole 10. I 2020 kl 14.58.

32 „Postimees täpsustab lugejatele selguse huvides, et eile lehe „Meie Eesti“ rubriigis ilmunud käsitlus Rail Balticu teemadel ei olnud mõeldud väljendama toimetuse seisukohti.“ – Postimees 11. I 2020.

33 Yoko Alender: Rail Baltic viib Eesti idast läände. – Postimees 17. I 2020.

34 Leelo Tungal: vastutajad maksavad ka surnud raudset ruuna. – Postimees 17. I 2020.

35 Jako Kull: vaimufookus ja vaimukari. – Postimees 17. I 2020.

36 Aleksei Lotman: transpordi-keskkonna umbes sõlmed. – Postimees 17. I 2020.

37 Aleksei Lotmani e-kiri Toomas Kihole 14. I 2020 kl 17.39.

38 Aleksei Lotmani e-kiri Toomas Kihole 28. VIII 2020 kl 18.14.

39 Aleksei Lotmani e-kiri Toomas Kihole 31. VIII 2020 kl 10.33.