Aia ajalugu

Tallinna botaanikaaia rajamise ideest kulus teostamiseni ligi sajand, botaanikaaed asutati 1. detsembril 1961.

HELDUR SANDER

XIX sajandi teisel poolel arenes Eestimaa kubermangu pealinn Reval aianduslikust, kultuurilisest ja amatöörteaduslikust küljest, asutati ajaleht Revalsche Zeitung ja mitmeid seltse. Perspektiivis nähti ette rajada loodusteaduste selts (Naturwissenschaftlicher Verein) ja selle juurde botaanika- ja zooloogiaaed. Botaanikaaia rajamiseks koostasid algatajad Friedrich Alexander Georg Hoyningen-Huene ja tema vend Alexander kirja keiser Aleksander II-le. Kiri koos aia võimaliku asukohaga oli dateeritud 1. märtsil 1868. Kuid see püüdlus ebaõnnestus. Ka aastail 1918–1940 mõeldi Tallinna botaanikaaia rajamisest, 1922. aastal koguni nii tõsiselt, et koostati aia projekt, kuid asja ikka ei saanud.

Pärast 1945. aastat muudeti Eesti Teaduste Akadeemia teadusministeeriumiks nimetusega Eesti NSV TA ja selle alluvuses hakati looma botaanikaaeda. Tähtsaks osutus Venemaal Hibiinides taimede polaarkatsejaama arendanud ja teadlaskarjääri teinud Johan Eichveldi valimine teaduse akadeemia tegevliikmeks (1946) ning pärast Eestisse tulekut sai ta ka presidendiks (1950–1968). Tallinna botaanikaaia rajamine toimus tema eestvõttel. Selle loomise küsimust arutati 8. oktoobril 1952 Eesti NSV Teaduste Akadeemia presiidiumi koosolekul, kus võeti vastu rajamise otsus. Asukohana kinnitati Eesti NSV Ministrite Nõukogu abimajandi territoorium (Konstantin Pätsi talu) Kloostrimetsas ja soovitati anda see teaduste akadeemiale 1. jaanuariks 1954. 1958. aastaks töötati välja botaanikaaia struktuur ja ülesanded. 1959. aasta 8. jaanuari määrusega loodi Lillekülas asunud TA Eksperimentaalbioloogia Instituudi juurde Tallinna Botaanikaaed ja 1961. aasta 1. detsembri määrusega reorganiseeriti see iseseisvaks teaduslikuks uurimisasutuseks instituudi õigustes kui Eesti NSV TA Tallinna Botaanikaaed. Selline oleks lühidalt Tallinna botaanikaaia loomise lugu.

Aastatel 1961–1996

Botaanikaaia juhiks sai iluaiandushuviline agronoom Arnold Pukk, keda tunti Arnona. Ta oli sellele ametikohale igati sobiv inimene nii teadmiste, hea suhtlemisoskuse kui asutuseväliste suhete poolest. Pukil oli tähtis osa kollektsioonide rajamisel ja asutuse väljaarendamisel selleks, milliseks see Kloostrimetsas lõpuks kujunes. Botaanikaaial oli ka osakond Lillekülas, Irusse loodi lillekasvatuse osakond, lisaks veel oma puusepatöökoda ja fotolabor ning teadlaste järelkasvuks aspirantuur.

Kollektsioonide rajamiseks korraldati ekspeditsioone: Helmi Võsamäe Taga-Kaukaasiasse ja Krimmi (1959), Aleksei Paivel Ussuurimaale ja Sahhalini saarele (1961), Harry Karis Venemaa Kaug-Idasse – Komandorisaartele ja Kamtšatkale (1967) ning Aino Paivel 1960ndatel Moldovasse, Kaukaasiasse, Tian-Shani. Aastatel 1970–1990 korraldati kollektsiooni taimede kogumiseks kokku 45 reisi. Teaduse poole pealt tehti koostööd Eesti ja NSV Liidu teadusasutustega. Teadaolevalt kaitses aastatel 1965–1990 kandidaadi väitekirja 27 inimest.

Tallinna botaanikaaias on arendatud iluaiandust ja dendroloogiat, uuritud hüdroloogiat, füsioloogiat ja klimatoloogiat ning tehtud maastiku-, metsa- ja sooteadust, sambla- ja samblikuteadust. On uuritud haruldasi taimi ja murusid, järvi, kliimat, linnahaljastust, maaparke, mulda, põllukive, päikest, tuult, lund ja õhku ja selle saastatust ja seiratud looduskomponente. Teadustöötajad nautisid teadusvabadust ja olenes vaid igaühest endast, kuidas seda kasutati. Siin oli ametis Tartu ülikooli bioloogia osakonna lõpetanuid: botaanikuid, samblike ja sammalde uurijaid, taimefüsiolooge, kuid ka geograafe ja füüsikuid, kõrgharidusega agronoome ja metsateadlasi.

Teadusalalt võiks esile tuua metsateadlase Malev Marguse, maastikuteadlase Kallio Kildema; saarte, eelkõige Hiiumaa uurija Urve Sepa (hilisem Ratas), kasvuhoonetaimede kollektsiooni looja ja toataimede raamatute autori Virve Roosti, tegusa konverentside korraldaja ja projektide juhtija direktor Jüri Martini. Nagu ka hüdroloogi ja rabade uurija August Loopmanni, metsateadlase Rein Ratadse, klimatoloogi ja linnapuude uurija Andres Tarandi, dendroloogid Aleksei Paiveli ja Jüri Elliku, sammalde uurija Leiti Kannukese ning samblike ja sammalde indikatsiooni alal Siiri Liivi. Lilleküla osakonnas olid silmapaistvamad öko­füsioloog Malle Mandre ja fütopatogeensete seente uurija Harry Karis.

Botaanikaaia töötajad olid tuntud teaduse populariseerijad tele- ja raadiosaadetes, ajalehtedes-ajakirjades. Antarktika uurijatena said tuntuks Loopmann, Martin, Tarand ja Enn Kaup.

Üleminekuperioodil 1990. aasta paiku oli botaanikaaias tööl saja inimese ringis. 1991. aastal algas töötajate lahkumine kas siis omal soovil või koondatuna ja see jätkus kuni 1995. aastani, samuti muutus struktuur.

Aastatel 1996–2021

1995. aastal oli töötajate arv 70, aasta lõpul koondati veel mitu inimest. Järgmiseks aastaks viidi botaanikaaed Tallinna linna alluvusse.¹ Sel aastal valmis ka asedirektor Agu

Eensaare ettevõtmisel ja tollase teadusfondi finantseerimisel korralik andmebaas TBA kollektsioonidest.²

1997. vahetus asutuse juht ja etteotsa sai Jüri Ott. Botaanikaaed sai suurema rahastuse, tööle võeti uusi inimesi. 1996–2021 on rõhuasetus olnud kollektsioonide läbitöötamisel, säilitamisel, uuendamisel ja tutvustamisel ning loodusharidusel.³ Rajatud on uus palmimaja ja uuendatud kasvuhooneid. Loodushariduse vallas korraldatakse näitusi ja antakse taimekasvatuse nõuandeid, teemapäevade külastajate arv on tõusnud mitmekümnete tuhandeteni.

Botaanikaaias on rikkalikud looduskogud, herbaarsäilikute arv on 85 000 ja elustaimede kollektsioon üle 8000 taksoni. Alates 1962. aastast on välja antud taimevahetusnimekirja Index Seminum.⁴

Tallinna botaanikaaed identifitseerib ennast teadus- ja arendusasutusena.⁵ Eesti teadusinfosüsteemis (ETIS) on väga palju asutusi (ka seltse), kusjuures evalveeritud on 22 teadusasutust, teadus on aga eelkõige koondunud viide ülikooli.⁶ Kirjas on ka kohaliku omavalitsuse asutusi. Neist seitse on Tallinnast: botaanikaaed, linnaarhiiv, linnamuuseum, loomaaed, SA Tallinna Lastehaigla, Arte ja Järveotsa gümnaasium. Tallinn on seega ainulaadne linn, kel on oma botaanikaaed teadus- ja arendusasutusena. Asutuses on täiskohaga ametis teadlased Rein Kalamees ja Mari Tilk, botaanik Urmas Laansoo, peadendroloog Olev Abner jpt. 2021. aastal peaks valmima uus majandushoone, kuhu kolitakse TBA herbaarium, teadurite ruumid ja laboratoorium.

Heldur Sander töötas Tallinna botaanikaaias 1975–1997.

Puu uurija. Riin Magnus intervjuu Heldur Sanderiga

1 Karlis Buivids (edit.), Baltic Botanic Gardens in 1994-1995. Salaspils, Latvia 1996.

Andris Orehovs (edit.), Baltic Botanic Gardens in 1996. Riga, Latvia 1997.

2 Aleksei Paivel (ed.), Index Plantarum. Catalogue of plant collections. Tallinn Botanic Garden, Tallinn 1996.

3 On koostatud Olev Abneri eestvõttel: Index Plantarum. Elukollektsioonide nimekiri. Osa 1. Kloostrimetsas paikneva puittaimede kollektsiooni nimekiri. Seis: detsember 2013. Osa 2. Audaku katsepunkti puittaimede nimekiri. Seis detsember 2013. Tallinn, Tallinna Botaanikaaed 2014.

4 Viimati 2021. Olev Abner (cover by), Index Seminum. Tallinn, 2021. Seemneid on kogutud 2020 TBA kasvuhoonetes, avamaal ja Audakul ning üle Eesti kultuur- ja looduslikelt taimedelt.

5 https://botaanikaaed.ee/botaanikaaiast

6 https://www.etis.ee/Portal/Institutions/Index