Vanavanemate saladused

ANARI KOPPEL

Minu armas Lõuna-Eesti vanaema, kellel on alati varnast võtta tuhandeid lugusid ja võrokeelseid vanasõnu, vastab mu küsimusele selle kohta, milline on elu, joonistades käega õhku rästiku siksakki. Üles-alla. Vanaema selgitab, et elus tuleb ette tõusu- ja mõõna­perioode, mil tuleb olla kannatlik, sest iga tõus pöörab varsti languseks ja iga langus jälle tõusuks. Vanaema on veendunud, et heal ajal ei tasu kunagi liiga uhkeks minna või raskel ajal juba ette raskustele alla anda. Kõik muutub. Tuleb ainult vastu pidada. Vanaema teab, et raskel ajal tuleb mõelda headele asjadele, mitte mineviku ebaõnnestumistele. Ta itsitab kelmikalt: „Kui sinno visatass ussest vällä, siis tulõ aknast sisse.“* Eks ole!

Elu keerdkäigud tekitavad aeg-ajalt inimeste plaanides pause. See on paratamatu. Pauside ajal tasub olla kannatlik ja oodata. Pause võib veeta lõbusalt ja seltskondlikult, eraklikult ja endasse pööratult või keskendunult midagi uut ehitades. Paus vastandub argirutiinile, milles ollakse harjunud elama, enne kui oma ellu on paus võetud või mõni ootamatu paus on kuidagi ise ellu sisse murdnud.

Mõnel melanhoolsemal inimesel on pealesunnitud pausi ajal tervislik värskendada end tähenduslike inimsuhetega, koos naermise ja koos tegemisega. Eriti mustas augus istudes on aga vaja abi küsida ja see on täiesti okei. Üksinda ei pea elus jaksama kõiki koormaid vedada. Tasub võtta aega puhata, et jaksaks jälle raskustega rinda pista. Õigel ajal lahendamata mured kipuvad venitades üle pea kasvama. Keegi ei pea tundma end üksi ja kurvana.

Mõnel inimesel, kes upub pealiskaudse, tiheda suhtlemise ja koormavate kohustuste sisse, on aga vaja teha paus ja veeta see omaette. Sõita maale metsa või mere vaikusse või lausa välismaale, et olla lõpuks iseendaga ja ilmakärast puhata. Kuulda oma mõtteid ja unistusi, koguda jõudu. Pausid võivad olla ka lühiajalised. Võib teha pausi õues jalutamiseks, et vaadata taevast, jälgida linde, loomi või teisi inimesi, või kosutava kohvi- või sirutamispausi tööl. Pausi on mõnikord vaja ka ühismeediast ja ülemäärasest uudiste lugemisest.

Kuna raskete aegadega hakkamasaamisel on vanavanemad oma elutarkusega asendamatud, siis on üks mõnus pausi veetmise viis nendega juttu rääkida. Eesti vanaemad ja vanaisad on tehtud tugevast puust ja pikka aega raskustest läbi murdnud. Sõjad, Nõukogude okupatsioon, iseseisvuse taastanud Eesti vabariik oma sünni­valudes ja majanduskriisid ei ole Eestis vanematele põlvkondadele võimaldanud kuigi stabiilset ja rahulikku elu. Kui ma kunagi imestasin, miks mu vanaemad on õpetanud mulle lapsepõlves nagu muuseas säästlikkust, asjade taaskasutamist, looduse hoidmist ja looduses liikumist ning ellujäämise põhitõdesid, siis nüüd saan aru. Kõiki elutarkusi ei saagi õppida ülikoolis, vaid neid saab teada lapsest peale vanavanemate juttudest ja tegemistest. Mõned käivad vanavanemate salakohtades marju ja seeni korjamas. Mõned teavad aga oma saarlastest vanavanemate kalapüüginippe. Mõni oskab valmistada süüa vanaema vana retsepti järgi ja mõni käib vanaisaga jahil. On ka ooperivanaemad ja autoparandajad vanaisad või ooperi­vanaisad ja auto­parandajad vanaemad.

Neid vanavanemaid ühendab tihti tõik, et nad ei taha eriti minevikust rääkida, või kui räägivad, siis ei räägi nad kunagi kõike. Nad ei räägi tihti oma armulugudest, pettumustest ega okupatsiooniaja jubedustest. Ent kui nad hakkavad kord rääkima, siis tasub neid väga teraselt kuulata. Võib julgelt oletada, et paljudel vanainimestel on sõja- ja okupatsioonitraumad selle raju sõja-aastaga ellu ärganud. Ja paljudel vanainimestel meenuvad ehk ka ilusamad mälestused noorusaja armumistest ja õnnelikest hetkedest. Mõned vana­vanemad räägivad oma elu ilusaid ja vahel ka koledaid lugusid, aga teised viivad paraku oma saladused endaga hauda.

Aasta lõpus venivad ööd pikaks, päevad on lühikesed ja hämarad. Üksteist aidata ning pimedal ajal vanaema või vanaisaga juttu puhuda on õige hea mõte.

* „Kui sind visatakse uksest välja, siis ronid aknast tagasi!“