Välismissiooni ootel

Kes ei haara võimalusest Venemaa militarism nüüd ja igaveseks lõpetada, paradiisi ei pääse.

KAAREL TARAND

Tempora mutantur. Maailm on asunud võidurelvastumise teele ning Eesti võidurelvastub koos temaga. Stockholmi Rahvusvahelise Rahu-uuringute Instituudi (SIPRI) värskete andmete järgi (sipri.org) tehti maailmas 2023. aastal sõjalisi kulutusi 2,443 triljoni USA dollari eest, mis tähendab aasta varasemaga võrreldes 6,8% suurust reaalkasvu, ühtlasi kogu 60 aasta mõõtmise ajaloo rekordit. Kasv on olnud järjepidev juba kümme aastat, kuid esmakordselt aastast 2009 kasvasid sõjalised kulutused kõigil kontinentidel ja põhjuseks ei ole ainult Venemaa agressioon Ukraina vastu. Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika riikidel on hoopis muud ettekäänded ja põhjendused, olgu ohtlikud ja kiiresti relvastuvad naabrid või hoopis vajadus pidada sõjaväe toel võitlust aina paremini relvastatud organiseeritud kuri­tegevusega. NATO liikmesmaade osa kogukulust oli 55% (1,341 triljonit), millele tuleb liita NATO-väliste meie­meelsete panus, Venemaa osa aga 4,4%. Nii on ka jooksva kulu arvestuses demokraatliku lääne ülekaal vähemasti 15kordne, rääkimata siis vanadest varudest.

Hilise stardiga Eesti (1960ndate võidurelvastumises ega seejärel pingelõdvenduses Eesti iseseisva riigina ei osalenud) on loomulikult klassi parimate hulgas. Kümnendiga on Eesti aastane riigikaitsekulu kolmekordistunud, Venemaal aga kõigest 57%, kusjuures see peaks sisaldama iga päev rindel häviva taastamisväärtust. Venemaa jääb iga päevaga nõrgemaks, aga Eesti (nagu ka Poola jt) muskel muudkui paisub. Põhikooli matemaatika riigieksamil võiks olla ülesanne välja arvutada, mis aastal sama tempo jätkudes Eesti kaitse-eelarve ületab absoluutväärtuses Venemaa oma.

Senistest edusammudest innustunud Eesti riigikaitse juhtidel on varuks aina uusi ning võimsamaid unistusi ja kulueesmärke. Ametist lahkuv kaitseväe juhataja Martin Herem on pakkumisega kerkinud tasemele 5% SKTst, jõudes nii mööda riigikaitse tsiviiljuhtide panustest 3-4% vahemikus. Herem ise nimetab oma rahasoove vaid ametiülesannete täitmiseks ja selgitustööks „Eesti kodanikke ähvardava ohu ja kaitse võimaluste“ kohta. Eks ta räägi ametist lahkumiseni, mida võib, poliitika tegemine ju talle keelatud. Jutt on langenud viljakale pinnale. Poliitikute seas kinnitab kanda arusaam, et kui on vältimatu kehtestada uusi makse, siis põhjustab vähimat vastuseisu riigikaitsemaks – ja eriti juhul, kui see kehtestada tähtajaliselt, kõigest sõja lõpuni. Aga kui see on riigikaitsemaks, siis mõistagi peaks see viimse sendini kuluma ka riigikaitsele, avaliku sektori muudeks kuludeks sealt raha ei saaks.

Võidurelvastumise alusidee on, et tugevam võidab, ja joostakse seni, kuni vastane surnult maha langeb, nagu see lihtsustatult ka läks lääne- ja idabloki sõjalises ja ennekõike majanduslikus võistluses külma sõja ajal. Jõuvahekorra ebavõrdsuse tõttu stardijoonel peaks seekord võit tulema hoopis kiiremini kui eelmisel sajandil. Aga millal täpselt ja millise summa pealt? Lihtsustus on öeldu ses mõttes, et külmas sõjas olid oma tõusud ja mõõnad, relvastusvõistlusega paralleelselt harrastati ka pingelõdvendust, mitmekesist diplomaatiat. Pealegi, külma sõja lõpule järgnenud perioodil kandsid enim relvastunud riigid märkimisväärset kulu, et vabaneda üleliigsest relvastusest, ja nagu kinnitab endiselt olemas tuumaarsenal, ei piisanud kolmest kümnendist täielikuks tuumadesarmeerimiseks ning kulu jäi põhiosas võitja kanda.

Negatiivseid kõrvalmõjusid on võidurelvastumisel veelgi. Nagu ka SIPRI andmed näitavad ja eksperdid kinnitavad, on kaitsekulu kasvu kümnend toonud kaasa tõsise nihke arusaamas rahvus­vahelistest suhetest. Taas on hinnas jõuga enese kehtestamine, mitte rahumeelne läbirääkimine, kokkulepped ja koostöö. Nõnda on diplomaadid ja välisteenistused taandatud kaitseministeeriumide ühe (julgeoleku) jutupunktiga kommunikatsiooniosakonnaks, kus muuks, näiteks majandus- või kultuuridiplomaatiaks jne enam ressurssi (inimesi ja raha) ei ole. Seda eriti Eestis, kus välisministriks on trehvanud kärpekuningas, kes eelistab diplomaatia võimaluste kasvatamisele fanaatiliselt „riigirahanduse korrastamist“. Sõjasõbrad on muidugi toredad. Aga ehk oleks Eestil siiski kasulik omada ka muid sõpru, kui sõda lõpeb?

Ja lõpeb ju, sest Eesti riigijuhid on korduvalt ja ühest suust kinnitud, et Eesti eesmärk on Ukraina võit ning see tähendab ühemõtteliselt ka Venemaa kaotust. Kui juba kaotus, siis ei saa see kujutada endast olukorda, kus Ukraina territoorium on küll formaalselt vabastatud, kuid sisuliselt on rindejoon lihtsalt nihutatud riigipiirile ja selle taga möllab ja taasrelvastub agressor endise innuga! Venemaa kaotus peab vältimatult tähendama ka selle riigi täielikku desarmeerimist ning rahumeelse ühiskonna ja demokraatliku riikluse ülesehitamist seal range rahvusvahelise kontrolli all ja võitjate tingimustel.

Kui see eesmärk on saavutatav, siis kas kodus hasartselt võidurelvastumine ning sel viisil justkui valmistumine mõne aasta pärast puhkevaks sõjaks idapiiril, jättes samal ajal Ukrainas asjad määramatuks ja vinduma, on parim või ainus tee? Ei ole, see on hoopis mõtlemisviga. Esiteks, kui Ukraina võidab senise ebapiisava ja katkendliku abi toel niikuinii ja Venemaa kapituleerub, siis pole edasisele relvamägede kuhjamisele õigustust. Teiseks on võidurelvastumisele kui Ukraina edu pandile odavam alternatiiv, millele Prantsusmaa president Emmanuel Macron on ukse juba vähemasti irvakile lükanud ja mille näiteks ajakirjas Foreign Affairs asjatundjad ka juba sisuga on täitnud kõneka pealkirjaga artiklis „Euroopa – aga mitte NATO – peab saatma väed Ukrainasse“.

Artiklis soovitatakse moodustada Euroopa riikide koalitsioon, mis hakkaks kokkuleppel Ukrainaga sinna saatma vägesid, kes võtaksid samm-sammult üle Ukraina üksuste töö Transnistria ja Valgevene piiril, kõikvõimalikes tagalatöödes logistikast tehnika remondini, Odessa suure kaubasadama (ja linna) ning rinde varustusteede ja kriitilise energiataristu õhukaitseni. See ei oleks isegi eskalatsioon, sest Venemaa on end oma sisepropagandaga ammu ära veennud, et lääneriikide väed on juba kõikjal Ukrainas kohal.

Kaitseväe juhataja on avalikes esinemistes tihti rõhutanud, et tema tööülesanne on koostada valitsusele „sõjaline nõuanne“. Eeldatavasti on ta kaitseväe ostunimekirja ning 5% kulutamissoovi kõrval esitanud valitsusele mõtlemiseks-otsustamiseks ka alternatiivi, kus on kirjas ja läbi arvutatud, milliseid väeüksusi, kui kauaks ja millise summa eest on Eesti valmis Ukrainasse sõja võitmiseks loodava rahvusvahelise sõjalise missiooni koosseisu saatma ning kas ja milline ettevalmistus selleks on tehtud. Et kindral on rääkinud, võib aimata paljude poliitikute valulisest reaktsioonist Macroni avangule.

Vältimatu vajadus Ukrainale vahetult ehk oma väega sõjaliselt appi minna võib, kuigi ei pruugi eriti hea õnne korral ette tulla. Nii suure õnne tõenäosus on aga väikesevõitu. Eesti kutselised kaitseväelased on välismissioonidel osalenud tõhusalt paarkümmend aastat. Seega ei ole neile selles midagi uut ega rabavat, kui tuleks otsus minna Ukrainasse. Erinevus oleks ehk ainult mahus.

Varem on riigikogu neil missioonidel osalemise alati erutuseta heaks kiitnud ja miks peaks nüüd minema teisiti. Erinevalt ammustest missioonidest Afganistanis või Iraagis võiks aga nüüd asja ajada õiges järjekorras. Kõigepealt avar ja õigeaegne (s.t algusega kohe) ning heal plaanil, riikide koostöölepetel ja realistlikul kuluarvutusel põhinev avalik arutelu – ja miks peaks arvama, et avalik arvamus on lahenduse vastu, mis toob kiirelt ja odavalt võidu –, ning seejärel otsuse vormistamine riigikogus. Arvan, et kodumaa patrioodid ja kutselised sõjaväelased on nii aruteluks kui ka võiduni viivaks sõjakäiguks valmis. Miks poliitikud ei ole?