Jalksid ja tõuksid linnast välja!

TIIT HENNOSTE

Kevad on tulnud. Päike käib kõrgemalt. Hanede parved lendavad üle linna. Kurgid lähevad poes odavamaks. Lopp, lörts ja libedus on läbi saanud, nii et võib taas ilma hirmuta mööda tänavaid kõndida.

Eksitus. Suur eksitus. Sest koos päikesega ilmuvad välja rattad, erarattad ja rendirattad, tõuksid ja jalksid. Ja taas tuleb hakata igaks juhuks pidevalt pilke selja taha heitma, kuulama sealt rattasõitjate kellatirinaid ja sõimu või hüppama kõrvale vastu kihutava tõuksi eest, millel seisab klaasistunud silmade ja värisevate kätega tütarlaps. Mina hüppan vähemalt korra nädalas.

Kunagi, mäletan, oli õnnis aeg, mil linnaruum oli selgelt jagatud. Jalakäijatele olid kõnniteed ja sõidukitele sõiduteed. Kokku puutusid need kaks siis, kui jalakäija sõiduteed ületas (sageli) või sõiduk kõnniteele kihutas (harva). Nende vahel sõelusid üksikud harvad jalgrattad, mis kedagi ei seganud. Siis tulid uued ajad ja mängu astusid uue aja tõekuulutajad-revolutsionäärid. Auto on saatanast! Autosid on liiga palju, nad lärmavad, rikuvad õhku, tekitavad ummikuid. Inimesed peavad hakkama kasutama rohkem busse-tramme-trolle ja eriti rattaid.

Revolutsionääride idee oli lihtne ja ilus nagu rahvalik laul ning nende töö on kandnud rohket vilja. Rattaid on saanud väga palju enam kui varem. Eriti pärast rattarendi maaletulekut. Aga ei ole kuulda, et autosid oleks vähemaks jäänud. Vastupidi, ka neid on tänavatel enam kui varem. Mul pole käepärast uurimusi, aga sellest võib väga suure kindlusega järeldada, et vaid väga vähesed kolisid autodest ratastele. Ratastele istusid või seisid ennekõike need, kes varem jala käisid või sõitsid busside-trammide-trollidega.

Muidugi võib väita, et asi on teedes. Ongi. Rattateid tehakse sinna, kus on ruumi. Teed algavad mõnigi kord suvalisest kohast ja lõpevad ootamatult ära. Mõnikord lõigatakse nende tarvis ära sõidutee serv ja ratas liigub koos teiste sõidukitega. Aga mõnikord rabatakse ära pool kõnniteed, nii et kõrvuti satuvad jalakäijad ja ratturid. Veel enam, mõnikord pannakse üles lihtsalt märk, mis annab teada, et samal kitsal kõnniteel võivad liikuda inimesed ja ka rattad. Aga see on ainult asja üks külg. Teine külg on teine.

Tartus on mitmeid rattateid. Üks neist on Toomemäe servas, Baeri tänava alumises otsas, Kassitoomest kuni kuulsa viie tee ristini mäe all. Ma käin seda tänavat pidi peaaegu iga päev. Sõidutee on seal ühesuunaline, mäest alla, ning selle serva on maalitud kahele poole rattateed. Rattaid liigub seal pidevalt. Küsimus suurele ringile kõlab nii: mitu ratast sõidab rattateedel ja mitu kõnniteel? Pakkuge.

Tulles mööda Jakobi tänavat viie tee risti ja enne Baeri tänavale keeramist tuleb olla valvas. Mina hiilin mööda seinaäärt, sest iial ei või teada, millal kihutab nurga tagant välja rattur, kes on mäest alla saanud sisse suurepärase hoo. Viimati juhtus see sel nädalal, kui mulle tormas otse nina alla noorhärra võidusõidurattal. Temal oli kiiver korralikult peas. Minul oli paljas soni. Aga ilmselt peaks tegema kiivrid jalakäijatele vähemalt soovitavaks.

Rattarevolutsionäärid ja -fanaatikud ei vastuta selle eest, kui mulle kõnniteel otsa sõidetakse. Nad kirjutavad pikalt ja laialt sellest, et jalksid ja tõuksid on tulnud, et jääda ja paljuneda. See olla innovatsioon. Ja räägivad, et suurem osa sõitjaid on ju korralikud. Probleemid aga saavat ületada informeerimise, teavitamise, õpetamise jms abiga.

Vanemuise tänavale tehti tõeliselt innovatiivne rattatee, isegi piirded sõiduteega on olemas, et jama ei oleks. Rattureid on seal vähe. Ka autosid on vähe. Aga kui ma julgesin teha ühele minu selja taga närviliselt kella andvale õitsvas keskeas naisterahvale märkuse ja anda soovituse kolida rattateele, sain vastuseks ühemõttelise kraaksatuse: „Ei kavatsegi!“ Ja punkt.

Võtan kokku. Mu arust on ainult üks variant. Kõnniteed jalakäijatele. Sõiduteed sõidukitele. Ja kui jalksid ja tõuksid sinna ei lähe, siis linnast välja.

 

PS. Olen lugenud fanaatikutelt, et rattaga sõita tuleks ka talvel. Talvekummid alla ja läheb. Ma ei taha isegi mõelda, kuhu ja kuidas ma hüppan libedal kõnniteel.