Kes läheb ära Euroopasse?

Küsimus, kellest saab ülejärgmine peaminister, on jäänud selle valimiskampaania ajal vastuseta.

KAAREL TARAND

Seekordne valimine on kõige Rootsi-pärasem, mis Eesti ajaloos ette tulnud. Erakondi võib olla palju, kuid valida on siiski ainult kahe bloki vahel, mõlema sees maksavad vaid tähtsusetud maitsepeensused. Politoloogide aastatepikkuse usina veenmise tagajärjel on erakonnad ka ise hakanud uskuma, et põhiline eristumine nende vahel käib nn väärtus­teljel. Kõigi meediakanalite pakutavad valimiskompassid, -mootorid ja hääleandjad aitavad valijal endas pigem avastada liberaali või konservatiivi, mitte enam parem- ja vasakpoolset, kuigi viimastki mõõtev telg veel kasutu pimesoolikana pilte ilmestab.

Ses mustvalges poolevalikus näib küsitluste järgi võistlus üsna tasavägine. Mulle meeldiks kahe halva vahel valides pigem liberaalse bloki võit, illiberaalse võit tõenäoliselt meeldiks rohkem Victor Orbánile. Aga kumb blokk valimistel ka enamust ei saavutaks, mõlemale ühtviisi langeb kohustus moodustada koalitsioon lähemate mõttekaaslastega, aga mitte enamust kindlustava vähima liidetavate arvu järgi. Valijad ei saa küll oma koalitsioonieelistustest hääletuskabiinis ühemõtteliselt teada anda, kuid tõenäoliselt on üsna vähe neid hääletajaid, kes mõtleksid: „Peaasi et minu omad on valitsuses, olgu siis või vana­kuradi endaga!“

Ühesõnaga, kellelgi ei ole valimiste järel mandaati suvakombineerimiseks ja nagu ajalugu kinnitab, on ilmavaatelise ühisosata koalitsioonide elu tülirohke, iga lühike ja saavutused juhuslikud ning vastuolulised. Ministrid valitsuses asenduvad uutega enne, kui on ameti selgeks saanud, ja vastutuse mõiste on poliitilisest elust peaaegu kaotsi läinud. Vaevalt see poliitikutele endilegi meeldib. Seega on valimiste järel just sobiv hetk proovida teistsugust viisi, see tähendab valimistulemuse proportsioone ja maailmavaatelist lähedust arvestavat valitsuse koosseisu ning eesmärgina stabiilset valitsemist läbi nelja-aastase tsükli. Kuid isegi neil põhimõtetel moodustatud valitsuse ees on karisid, millest aitab mööda vaid varakult ja avalikult kokkuleppimine läbi aegade koalitsioone käärima pannud või lammutanud personaliküsimustes, olgu selleks presidendi valimine või mõnele Euroopa Liidu tähtsale ametikohale kandidaadi nimetamine.

Kui liberaalne blokk võidab, moodustab järgmise valitsuse praegune peaminister Kaja Kallas. Paraku on valimiskampaania ajal aga jäänud täielikku pimedusse küsimus, kes on ülejärgmine peaminister. Potentsiaalsete peaministrite uuringutes antakse inimestele ette vaid erakondade praeguste esimeeste nimed ja seda vaikimisi eeldusel, et need inimesed on täis tahet juhtida täitevvõimu terve nelja-aastase valimistsükli jooksul. Euroopa ja ka Eesti demokraatlike protseduuride kalender kehtib aga vääramatult ja seal seisab, et 2024. aasta kevadel toimuvad Euroopa Parlamendi valimised ning 2026. aastal valitakse Eesti järgmine president.

Presidendi valimine tundub veel kauge muusika, kuid mida varem on selge, millist teed minnakse, seda vähem see koalitsiooni kulutab. Lahendusi on kaks. Esimene ja turvaline on rääkida president Alar Karis nõusse jätkama ka teise ametiaja jagu. Liberaalse koalitsiooni päästaks see uue kandidaadi piina­rikkaist otsingutest ning ühtlasi sunnist leiutada põhjendusi, miks kunagi toetatud inimene enam ametisse ei sobi. Teine variant oleks ette võtta presidendi valimise korra ammu lubatud täiendamine nii, et protseduur taas piinlikuks ei muutuks.

Euroopa asi aga jõuab varem kätte. Hea või halb, aga vabariigi valitsuse seadus sätestab, et Euroopa Komisjoni voliniku kandidaadi esitab valitsus ja parlamendile jääb otsustamise asemel rõõm kuulata kandidaadi ettekannet ning küsimusi esitada. Eesti traditsioonis kuulub komisjoni voliniku ametikoht valitsust juhtivale erakonnale, kes valib kandidaadi omade hulgast. Kui võimul on Reformierakond, siis keegi sealt, aga otse küsides saab tõenäoliselt vastuseks, et meil on mitu suure rahvusvahelise töö kogemusega poliitikut ning nende seast parimat ei ole veel välja selgitatud ega kokku lepitud. Kui aga valitsust peaks juhtima EKRE, on olukord täbar, sest esiteks ei ole neil kedagi tõsiselt võetavat välja pakkuda. Ja teiseks: miks peaks Euroopa Liitu põlgav erakond mõne oma väärika liikme sinna üldse sunnitööle saatma? Kui omasid ei leidu, peaks koha väiksemale koalitsiooni­partnerile andma, aga seda ei tehta mõistagi vastutasuta ja siin jääb üle vaid fantaseerida, milliseks põhimõttelagedaks aktiks Isamaa või Keskerakond selle kohakese eest valmis oleks.

Sõda Ukrainas on andnud Eestile Euroopas kõvasti kaalu ja mainet ning isikustatult on see peaminister Kaja Kallase saavutus, mis aastaga ei lahjene ka juhul, kui optimistliku lootuse järgi sõda Euroopa Parlamendi valimise ajaks on Ukraina võiduga läbi saanud. Loogiline ja Eestile hea oleks teenitud dividend maksimaalseks kasuks pöörata ehk saata järgmiseks komisjoni volinikuks Kaja Kallas ja eriti seetõttu, et välisasjade ajamine näib talle endalegi siseasjadest hoopis enam meeldivat. Kedagi teist ei tunta Euroopa poliitilises tipus sama hästi, mistõttu võiks Eesti sel juhul loota ka mõnele pärisportfellile komisjonis praeguse naljateo asemel. Isegi sel ebatõe­näolisel juhul, kui komisjoni moodustamise reegleid peaks muudetama nii, et iga liikmesriik seal enam kohta ei saa, oleks Kallasel head võimalused ka vähendatud koosseisu sisse pääseda.

Aga enne kui nii kaugele jõutakse, on teel rida hädasid, mille vastu parim rohi on varane ja avalik kokkuleppimine selles, kuidas peaministri (ja sellega koos terve valitsuse) ametist lahkumine ja voliniku kandidaadiks nimetamine siseriiklikult koalitsiooni tervist kahjus­tamata läbi viiakse. Kümne aasta eest juhtis toonane peaminister Andrus Ansip sama protsessi üsna kindlakäeliselt, äpardus tabas teda ainult erakonna­siseselt järeltulija leidmisel. See sai aga hiljem saatuslikuks ka erakonna valitsusvõimule ning muutis otsustavalt Siim Kallase karjäärikõverat.

Lähimast otsast alustades: kõigepealt peab Reformierakonnal olema valitsuses piisavalt kohti, et vajadusel oleks võimalik volinikukandidaat nimetada ka häälteenamuse, mitte konsensuse alusel. Tuleks kasuks, kui koalitsioonipartnerid teaksid Reformi­erakonna järgmise esimehe nime võimalikult vara ja ideaalis peaks see inimene kuuluma valitsuse koosseisu, sest sel juhul oleks partneritel temaga juba koostöö harjumus ning valitsuse töö saaks jätkuda tõrgeteta, ei oleks vaja järjekordset sisseelamise aega. Lisaks välistaks varane teadmine koalitsioonis kiusatuse hakata ametikohta komisjonis mingi erakondliku omakasu vastu kauplema.

Kogu protsessist juba enne selle algust peab olema täielikult informeeritud ka president Karis, sest valitsuste vahetamine käib ikka Kadrioru kaudu. See on lihtne. Kuidas aga tagada, et uue esimehe valimisel erakonna sees kõik plaani järgi läheb ning ka erakonna valijaskond uue juhi pahandamata omaks võtab? Mingi aimduse potentsiaalsete kandidaatide ringist saab valimistulemusest. Neil, kes on erakonna tuntud tippude hulgast ja koguvad valimistel palju hääli, vähemasti isikumandaadi jagu, on kergem kampaaniavankrit ehitada ning pälvida ka valijaskonna mõistmine ja toetus. Aga vaja on ka erakonna juhtkonna soosingut. Ja lõpuks, kas tahtjaid üldse leidub? Kui viimati Kaja Kallas esimeheks valiti, siis talle vastaskandidaati üldse üles ei seatudki ja seega on soovijate võimalused erakonna sees värskelt läbi proovimata. 2017. aasta kandidaatide Hanno Pevkuri ja Kristen Michali uuesti sadulasse ajamine ei pruugi olla lahendus, mida valijad ostaksid.

Valimised on kohe läbi ja vastust Reformierakonna tuleviku kohta me nende käigus ei saanud. Aga ikkagi tahaks väga ja võimalikult kohe teada saada ülejärgmise peaministri nime. Seda ei ole kunagi liiga vara välja öelda, kui sellega aga hilineda, jääb erakonnast paratamatult mulje kui heinaritsikast, kes õigel ajal talvele ei mõtle.