Mikk ja Miša, paras paar

Ajalehtede juhtkirjaakendest vaatab vastu keskaegne pimedus.

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Au ja õnn saada nimepidi nimetatud ja hukka mõistetud kõigi suuremate ajalehtede juhtkirjas langeb osaks vähestele Eesti elanikele. Väikese rahvaarvuga riigis on tõenäosus juhtkirjadesse pääseda palju suurem kui Hiinas või Indias, aga siiski jääb see vaid iga ala tippude pärusmaaks, 99,9% inimestest jõuab kalmistule, pälvimata elu jooksul kordagi juhtkirjanike tähelepanu. Juhtkirja pääsemiseks peab tegema midagi erakordset, näiteks tulema olümpiavõitjaks või saama Nobeli preemia laureaadiks. Poliitikutel, sportlastel ja kultuuriheerostel on muude aladega võrreldes eelis, aga ka maailma parim metsalangetaja või elektrik võib juhtkirjas nimetamisest ainult unistada.

Juhtkiri on iga väljaande kaalukaim tükk, kus ajalehe toimetus, täpsemalt selle juhtivad ja otsustavad figuurid annavad teada oma seisukoha ja poolevaliku ühiskonnaelu hetkel tähtsaimas küsimuses ning üritavad mõjutada oma auditooriumi asuma samale seisukohale. Või siis mõjutada mõnd otsustuskogu, olgu selleks valitsus, mõne ettevõtte või ühingu juhtorgan, langetama toimetuse juhtidele meelepärast otsust, kuigi kui tahes hästi informeeritud ajakirjanikud kujundavad oma seisukoha alati puudulikuma faktikomplekti alusel kui need, kellele nad oma seisukoha dikteerivad. Juhtkiri on anonüümne, autori(te) nimeta, mistõttu saab lugeja selle kohta, kas tegu on peatoimetaja, osakonna­juhatajate enamuse või hoopis õhtuse valvekirjutaja vaatega, teha ainult oletusi. Mõistagi ei ole lugejal ka erilist aimu, milline on toimetuse juhtimise argipäev ning kui demokraatliku ja enesetsensuurita protsessi käigus juhtkirjas avaldatud seisukohad kujunevad. Juhtkiri on ajakirjanduse võimu instrument, mida selleks, et mitte kellelegi põhjendamatult kurja teha ega ka väljaannet ennast naeruväärseks ja ebausaldusväärseks muuta, peab kasutama vastutustundlikult.

Viimaste nädalate juhtkirjatähtedeks Eesti suuremates lehtedes on olnud välisluureameti juhi kohalt riigimetsanduse alale siirdunud Mikk Marran ja Ida-Virumaalt korduvalt riigikogu liikmeks valitud nüüdseks endine keskerakondlane Mihhail Stalnuhhin. Miks ja kuidas nad küll selle õnne ära teenisid? Ühel juhul oli tegu täiesti tavapärase juhtumiga inimese tööelus, tööandja vahetamisega, mille juures tööülesanded jäid sisuliselt samaks, sest juhtimine on juhtimine. Olukord peaks olema tuttav ja arusaadav ka peaaegu kõigile ajakirjanikele, kes on suuremate meediamajade vahel edasi-tagasi jooksnud, eriti aga üht, kaht või koguni kolme väljaannet peatoimetanud meediaveteranidele. Samuti ei peaks kedagi üllatama tõsiasi, et kindrali palk on alati suurem kui reamehe oma. Teisel juhul suvatses poliitik ühismeediasse postitada täiesti ootuspärase arvamusavalduse, millel puudus uudisväärtus, sest staažika poliitiku meelsus on avalikkusele aastaid teada. Ta kasutas seekord küll erutavat rämeregistri sõnavara, kuid ühismeedia poliitilised nurgatagused kubisevad samas stiilis ja sisuga mõtteavaldustest, millest vaid üksikud ja otse seadusevastased pälvivad politsei, aga mitte toimetajate tähelepanu.

Seega, kui kummalgi juhul ei olnud tegu suure uudisväärtusega sündmusega ega ühiskonnaelu tähtsaima küsimusega, siis millest kogu kära? Millise probleemi toimetused juhtkirjade abil ära lahendasid ja millised jäid Marrani otsustele ning Stalnuhhini ütlustele pühendumise tõttu tähelepanu ning seisukohavõtuta? Küsimus ei ole ju ainult juhtkirjades, vaid kogu neid ümbritsenud vahus, millega päevade kaupa auditooriumi tähelepanu püüti. Eriti Marrani puhul. Hasartseimate „uurivate“ reporterite fantaasia läks kohati sedavõrd lendu, et lugejaile loodi mulje, nagu istunuks mõni neist riigisekretäri saunas lava all stenogrammi kirjutamas ajal, mil tähtsad mehed leilitamise vahele riigi julgeoleku tuleviku määrasid. Kuigi mõnes juhtkirjas on tehtud ka katseid jõuda üksikult üldisele, on need jäänud poolikuks ja vastavalt ka avalik arutelu persooni- mitte probleemikeskseks. Keskerakonna juhatuse tuulelipud survestati edukalt Stalnuhhinit erakonnast välja arvama, kuid nagu arvamusuuringutest teada, jagab tema seisukohti tubli neljandik Eesti venekeelseist. Keskerakonna liikmetest on venekeelseid vähemalt kolmandik, järelikult peaks järjekindel meedia nõudma järjekindlust ka erakonna juhatuselt ehk sadade Stalnuhhiniga samameelsete meelsusroimarite erakonnast väljaheitmist, sõltumata sellest, kas nad on videopostitusi ühismeediasse teinud või mitte.

Ühesõnaga, juhtunu näitab, et toimetuste kaalutlemis- ja otsustusvõimega on midagi põhjalikult mäda. Korduvat läbikukkumist peaks vist süsteemseks nimetama. Ja kui on nii, siis ei pea ühiskonna arengusuundumustega rahulolematud esmajoones muretsema selle üle, kuidas valitakse ja nimetatakse suurte asutuste ja ettevõtete juhte ning kuidas mõni aastaid avalikult Eesti elukorraldust vaenanud kodanik suud pruugib. Mureks annab pigem põhjust demokraatlikule ühiskonnale hädavajaliku nn neljanda võimu otsustusvõime ja tegevuse kvaliteet, millest meediajuhid pidulikel hetkedel nii kaunisõnaliselt pajatada mõistavad, kuid mis igapäevases leheteos vormub müraks ja võimuliialduseks keskaegsete rituaalide vaimus.

Eesti vabas ajakirjanduses juurdus nimekate inimeste personaalne nuhtlemine tavapäraseks juba sajandi algusaastatel ning 2006. aastal vermis Hans H. Luik nähtusele nime „meediapeks“. Meediapeksul oli toona ka oma positiivne pool, sest nii mõnigi kriminaalne lugu ei saanud juriidiliste trikimeistrite osavuse tõttu kohtus avaliku ootusega kooskõlalist ja esitatud tõendusmaterjalist järelduvat lahendust. Üksikjuhtumite kajastamisel võidi paksu värviga küll liialdada, kuid eesmärk aidata kaasa õigusemõistmise kvaliteedi parandamisele oli üllas. Nüüdseks on sõltumatu kohtusüsteem palju edasi arenenud, nagu ka uurimisorganite võime tõendeid koguda ja korruptante püüda, meediapeks aga on samal ajal edenenud nurisuunas.

Toimetustest on kujunenud lintšikohtud, mis oma käskivas kõneviisis otsused igal hommikul ajalehe juhtkirja­aknasse naelutavad täiesti ükskõiksena selle suhtes, kas hukkamõistetu tegevuses midagi süülist leidus või mitte. Järgmine loogiline arengusamm oleks protsessi demokratiseerimine ohvrite valikul: juhtkirjarubriigi Nädala Poksikoti valimisest peaks saama osa võtta kõik lugejad. Siin on ka element ärimudelisse, sest sarnaselt igale verisele vaatemängule on suur osa publikust valmis ka meediapeksu lõbu eest maksma. Tasuline hääletamine, miks ka mitte?! See oleks kõigest väike samm edasi sellest, mida lehtedes arvamust avaldada julgevate inimestega veebikommentaariumis niikuinii tehakse. Võimalik, et kui asi õigesti eesmärgistada, saaks sellest kasulik ülemaaline immuniseerimisprogramm. Läbipeks juhtkirjas ja mõnitus kommentaariumis teeks igaühe täiesti tundetuks mis tahes solvangu, põhjendamatu süüdistuse ja muidu räuskamise suhtes ning kõik elaksid kokkuvõttes õnnelikumat ja täisväärtuslikumat elu.

Millest aga juhtkirju kirjutada? Ühe veel tõenäoliselt aastateks püsti jääva, kuid ometi kiiret lahendust nõudva teema, millel juhtkirjade vool ei tohiks vaibuda, leiab siinse lehe 38. küljelt. Meediamajad on osa kultuurist. Ainus väärtus – andke tuld!

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht