Putin topeltlõksus

Ressursipuuduses Venemaa üle piiride ei loksu. Hea, kui südagi veel tuksub.

KAAREL TARAND

Maailma 8 miljardi elaniku hulgas ei leidu ühtki teist nii õnnetut inimest kui Vladimir Vladimirovitš Putin. Nagu juba Lev Tolstoi nentis, ollakse õnnelikud ühtmoodi, aga õnnetu on igaüks isemoodi (sellest lisalugemist lk 27–30). Lihtsurelikule ei ole antud lõpuni mõista Putini õnnetuse kogu suurust, sest selle sisse peavad korraga mahtuma endise supervõimu tuhanded tuumarelvad koos kujutlusega igikestvast vägevusest ning käte vahel olematuks sulav võime midagi positiivset korda saata ja vääramatult välja surev rahvas.

Proovigem siiski silme ette manada Venemaa presidendi abiliste igahommikust rivistust Kremlis. Putin astub alamate ette ja küsib: „Nooh, mida nad meist täna ka räägivad? Kas kardavad? Austavad?“

„Kardavad küll, härra president!“ vastavad ministrid, nõunikud ja referendid peaaegu üksmeelses kooris, kuid seejärel lisavad üksikud hääled siiski: „Mõned ei austa, muudkui ähvardavad, helistavad ja õpetavad, kõik need Achesonid, Morrisonid, Stoltenbergid, Merkelid, Macronid ja teised ameeriklased.“

Sõna saab sanitaarkordoni ekspert ja kannab ette: „Pribaltikumis kardavad küll, meie suur narratiiv töötab, Venemaa erilist rolli inimkonna ajaloos tunnistatakse. Kirjutavad iga päev lehtedes, et kohe alustame sõda. Kirjutavad, et meie Gazpromi silmus on Euroopa kõri ümber kokku tõmmatud ja vastane on lämbumas. Kirjutavad, et meie väed tungivad kohe sisse ja kui mitte Poolasse või Eestisse, siis Ukrainasse ikka. Tassivad piirile okastraati, sest on õigesti märganud, et meie väed koonduvad igal pool ja Pihkva lennuväljalt võib, kui soovime, ajutiselt meie küljest irdunud Baltimaa piirile ööpäevas miljon afgaani ja kurdi paisata. Meil on ju Aeroflot! Ja siis veel – hi-hi-hii – kuulutasid, et meie tahame Eestiga mingi piirilepingu ratifitseerida.“ (Putin naerab, kõik naeravad kaasa.)

Tuju tõuseb, kuni lõpuks läheb sõnajärg ühe vanamehe kätte, kes on rivi otsas aastaid seisnud, kogu aeg aina pisemaks jäänud ning rohkem küüru vajunud. „Räägi, demograaf, kas meie abinõud mõjuvad. Kas iive tõuseb?“ küsib Putin nõudlikult. Vanamees ohkab ja kaebab: „Ei tõuse, härra president. Surevad, svolotšid, aina surevad. Ja ei sünnita üldse. Oleme neile raha pakkunud ja riiklikke programme, aga ei midagi. Eile suri jälle 6000 hinge, aastas kokku teeb see, et inimtühjaks jäävad korraga Omsk ja Samaara, kahe ja poolega Sankt-Peterburg ning viiega Moskva. Samal ajal sündis, nagu öeldakse, ainult peenraha. Nii jah!“

„Tehtagu midagi!“ käratab Putin kurjalt ja lahkub imperaatorlikult ainulaadsel svingikõnnakul paleesaali hiigeluste taha oma erakukambrisse. Tuju on läinud. Pomme on, aga lapsi pole. Mis on elu mõte?

Maailmas saavad tuhanded inimesed head palka selle eest, et võtavad hommikul Putini piltidega kaardipaki (peenemates komplektides on esindatud ka nn kollektiivse Putini mitmenäolisus) ette, laovad päeva ennustuse lauale ning õhtuks valmib analüüs, mõtte- või mittepaber selle kohta, mida Putin mõtleb ja teeb. See kiirtoit jõuab järgmise päeva meediasse, vürtsitab uudiseid kommentaaridega, kõditab vanu hirme rahvaste juures, kelle kultuuris kinnistunud lambatalle teadmine, et varem või hiljem jõuad ohvrikivile niikuinii.

On ka teisi, neid, kes tegelevad andmete ja arvutamisega, aga nende produktil ei ole sensatsioonilist väärtust ja analüüsid liiguvad läbi mitme filtri otsustajate laudadele aegamisi. Seetõttu on eriti vabade läänemaade idatiiva riikide avalikus arvamuses kerge tekkima kujutelm, et „meie omad“ on mökud, sest ei tee kohe jõulisi avaldusi, ei torma rindele, vaid räägivad läbi ja tegutsevad aegamööda. Pehmod. Et just kaalutud, teadmistele toetuv, rahulik ja kindel tegutsemine on tulemuslik, jõuab end hirmu või ärrituse seisundisse viinud publikule kohale alles hiljem, kui üldse. Hirm ja informeerimatus annavad elujõu kujutlusele vägevast, kavalast, otse mütoloogilise võimuga jumalikust Putinist, kelle ainus teadaolev puue on surelikkus. Aga tegelikkus on midagi muud. Ei ole ju raske näiteks Eesti käimasolevat mikrokriisi võrdluseks võttes jõuda järelduseni, et kui otsustaja ees on sügavad ja pea lahendamatud siseriiklikud probleemid avalike heaolu tagamise süsteemide kokkuvarisemise ja maailmas seninägematu rahvastikukatastroofi kujul, siis jääb vähe energiat globaalsete avantüüride algatamiseks ja kulukate militaar-lustipidude korraldamiseks.

Demograafide toekate arvutuste alusel prognoositud tõehetk oleks jõudnud Venemaa võimu ette ka pandeemia ja Sputniku vaktsiinita. Seitsme aasta eest kirjutasin sellest siinsamas Sirbis: „Sõja-aastail ärajäänud sünnid peegelduvad just praegu statistikas ärajäänud surmadena. Suurimate sõjaeelsete ja -järgsete aastakäikude sündidega võrreldes võib öelda, et sõja ajal jäi Venemaal sündimata 5–6 miljonit inimest. Isegi kui arvestada, et pool neist oleks juba muudel põhjustel lahkunud, tähendaks see ikkagi keskmiselt poolt miljonit lisasurma aastakäigu lõppjaama jõudmisel. Tähendab, niipea kui sõjaaja aastakäigud rahvastikust „välja kasvavad“, on Venemaal paratamatu haigus- ja vanadussurmade üldarvu järsk tõus“.¹

See jõudiski kätte, mis ei ole loomulikult koht kahjurõõmuks, vaid ainult paratamatusega leppimiseks. 2019. aastal suri Venemaal 1,79 miljonit inimest, mullu 2,14 miljonit ja tänavu, kui 9 kuu andmete pealt ennustada, sureb aastaga 2,3 miljonit². Sündide arv, nagu 1990ndate demograafilise mõõna sünniaastakäikude suuruse järgi turvaliselt ennustada võis, teeb aga vähikäiku sammuga 40 000 sündi aastas. Sünnid katavad kõigest 60% surmadest. Tõlgin selle tragöödia meie kohalikesse oludesse. Eesti ja Venemaa rahvastiku andmeid on lihtne kõrvutada, võrdluseks võib Venemaa andmed mustalt sajaga jagada (tulemus on natuke Eesti kahjuks sel juhul). 10 koroonasurma päevas Eestis võrdub 1000 koroonasurmaga päevas Venemaal. Silmas pidada tuleb sedagi, et kui Eestis on põhirahvuse näitajad üldkogumist paremad, siis Venemaal vastupidi, ja seda, et sõja järellained on ka Eesti rahvastikuloos endiselt sees.

Eestis katsid sünnid eelmisel aastal ligi 84% surmadest, mis pole samuti hõiskama panev tulemus.³ Aga surmade arv 2020. aastal kasvas vaid 400 võrra 2019. aasta tasemelt. Venemaa taseme saavutamiseks pidanuks kasv olema 3500 ehk ligi üheksa korda suurem. Tänavused näitajad Eestiski on nirumad, ennustatavalt katavad sünnid aasta lõpuks vaid 75% surmadest (ja jälle on suur erinevus põlisrahva ja muude vahel). Väärib osutamist, et Venemaaga võrdne demograafiline olukord on Eestis erandlikult ainult Ida-Virumaal, kus sünde on surmadest poole vähem ning maakond annab peaaegu poole kogu maa negatiivsest iibest. Ainult eestlaste arvestuses püsib loomulik iive kümne aasta keskmisena enam-vähem nullis.

Millega vaevaks oma pead Eesti valitsus, kui üle kogu maa kehtiksid Ida-Virumaa demograafilised näitajad? Kas valitsusel jääks aega tegeleda siseintriigide, e-riigi, ükssarvikute arengu või mastaapsete kaitsevõime kasvatamise või taristuprojektidega? Ei, kogu tähelepanu oleks väljasuremisel, kusjuures rabeletaks tühja, tulemusi saavutamata. Miks arvata, et realiteedid Putinile teisiti mõjuvad? Ta tammub mülkas, kust pole pääsu, kusjuures põhja kisub veel üks lisapomm, millest hiljuti on tabavalt kirjutanud Pavel Luzin portaalis Russia Matters⁴.

Nimelt on Vladimir Putini ülim eesmärk Venemaa ainuvalitsejana hoida ära „XX sajandi suurima geopoliitilise katastroofi“ kordumine ning ajalooline viga parandada. Nõukogude Liidu teatavasti hävitas majanduslikult nn relvastuse võidujooks ehk riigi rikkusest aina suurema osa kulutamine ebaefektiivse sõjatööstusliku kompleksi ülalpidamisele, mis toitis küll juhtide maailmavallutuslikke unenägusid, kuid hävitas ühiskonna ja majanduse. President Putin, kuidas ta ka ei püüaks sama allakäiguspiraali mööda marssima mitte sattuda, teeb seda ometigi. Kujuteldavad konkurendid ei pea seejuures enam isegi jooksma, vaid ainult kurvalt pealt vaatama, kuidas Putin oma sõjatööstuse (mida ise juhib) haardest välja ei pääse, vaid peab seda kolossi rahva arvelt järgmise kokkuvarisemiseni toitma.

Lääne ja miks ka mitte Eesti ennustajate ees seisab seega küsimus, millal see kokkuvarisemine täpselt juhtub ning kas paugu või vaikse visinaga. Putinit nõiaringist välja aidata ei ole lääne võimuses. Kohe kahju hakkab, nagu pagulasest Poola okastraadis. Putini-järgseks ajastuks on aga mõistlik vaim ja raha valmis panna.

1 Ta sureb aina edasi. Sirp nr 41, 17. X 2014.

2 Kõik andmed Venemaa statistikaametilt, rosstat.gov.ru

3 Kõik andmed Eesti statistikaametilt, stat.ee

4 www.russiamatters.org/analysis/russias-defense-industry-and-its-influence-policy-stuck-redistributive-feedback-loop