Pimedus lausete taga

Koalitsioonikirjand keeleõpetajalt punkte ei saaks

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tarkuse ema ei tohi unustada ka kõige lootusetumas olukorras. Sestap kordan ennast: „Paraku on me võimuelu normiks juba paarkümmend aastat, et poliitiliste tekstide silumiseks professionaalsete sisu- ja keeletoimetajate abi ei kasutata“. Aprillis 2019 kirjapandu on endiselt jõus. Äsja kolme erakonna juhtide allkirja saanud koostööleping, milles sõnastatu elluviimine peab mõne kuu jooksul Eesti riigi ja rahva välja aitama korraga mitmest kriisist, on kirjand, mille lugemine ja mõistmine on eelmistest kordadest rängemgi vaimne võimlemisharjutus.

Vägisi tekib kohutav mõte, et valitsus­koalitsioon, mis oma tähtsaimaks tööks peab võitlust eesti keele kui riigikeele eluõiguse ja selle kasutusala laiendamise eest, ise seda keelt ei valda. Kuigi läbirääkimisi peeti kaua ja kirjaliku lepingu sõnastust lihvis terve brigaad, saavutati tulemusena kristallselgus, mis ei jää alla rahvusvahelise kategooria udumeistrite loomingu või iidsete pühakirjade omale. Tõenäoliselt ei oleks ükski oskaja sisu- ja keeletoimetaja seda materjali ka relva ähvardusel viimistlemiseks ette võtnud või siis oleks peaaegu iga lause taha ilmunud kommentaar: „Mida autor sellega öelda tahab?“ või „Ei ole nii, vaata teatme­teostest“.

Võimuerakondade koostöölepingu laused jagunevad kolmeks. Kõigepealt peaaegu selged ja ühemõttelised, näiteks „Tõstame tulumaksuvaba miinimumi 654 euroni kuus“. Selleski näites ei saa „miinimumi tõstmist“ just parimaks sõnastuseks pidada, sest selgem oleks summat mitte tõsta, vaid suurendada, tulumaksuseaduse järgi on tegu „maksuvaba tuluga“ ning maksustamisperioodiks on aasta, mitte kuu.

Teises ja hoopis suuremas grupis on laused, mille autoreid peab kahtlustama sihiteadlikus udutamises sooviga varjata tegelikke kavatsusi. Kolmanda ja suurima lauserühma aga moodustavad laused, millest vaatab vastu alasti teadmatus. Sõnad ja väljendid on ritta pandud, kuid kui vähegi nõudlikum keeleõpetaja peaks hakkama esitama küsimusi nende tähenduse ja kokkusobivuse kohta, mõistlikke vastuseid ta ei saaks. Väites, et keelel on mõttetööd peegeldav funktsioon, võib endale hõlpsasti marksisti sildi kaela saada, kuid isegi siis ei lahtu mure riigivõimu mõtlemisvõime pärast, kui koostöölepingu laused on selle peegel­pilt.

Koostöölepingusse pääses asjaosaliste kinnitusel ainult kõige tähtsam ja terve kuu vältel said huvilised iga päev ka kuulda, kuidas ühisosa otsiti ja leiti julgeoleku, hariduse ja elanike toime­tuleku vallas. Kuid mitte ükski läbirääkija ega mandaadiomanik ei toonud enne lepingu sõlmimist kordagi esile, et Eesti rõhutuim ning kiirkorras päästmist vajav rahvarühm on randlased. Ometi leiame lepingu kuuenda, merenduse peatüki nelja põhiprobleemi lahenduse hulgas kolmandana lause: „Toetame rannakultuuri ning randlase mõiste ja randlastele kalapüügiõiguse määratlemist seadusega“.

Kas mõiste rannakultuur peaks mahutama ainult meie kaugete esivanemate elamistava järgimist või ka seda, mida rannas harrastab tänapäeva inimeste enamik?

Piia Ruber

EKI ühendsõnastikust saab randlase kohta teada vaid seda, et tegu on inimesega „kes elab rannaäärses piirkonnas (ja elatub kalapüügist)“. Ma ei tea küll, millise ministeeriumi juristid randlase mõistet määratlema hakkavad ehk saavad töö, mis Herakleselegi jõukohane polnuks, kuid keegi neist ei pääse küsimusteta tööandjale, sest sõnastikus pakutust pole vähimatki abi muudele kui humoristidele.

Küsimusi on palju. Kuidas käib põhiseadusega kokku võrdsete õigustega kodanikest mõnele elukoha või tegevusala järgi seadustatud privileegide andmine? Kas randlase staatus on päritav? Kas randlast peaks defineerima veekoguga külgneva omandi alusel ja kas sel juhul võiks randlaseks saada ka juriidilisest isikust maaomanik? Kas ja kuidas teha vahet valla- ja linnarandlasel? Või peaks omavalitsusüksuste asemel lähte­kohaks olema veekogud ja randlased jaguneksid mere-, järve-, jõe-, lauka-, allika- ja tiigirandlasteks? Kuidas kohelda inimesi, kes elatuvad veekogude andidest (lisaks kalale võib vees kasvatada, majandada ning sealt püüda ka imetajaid, kahepaikseid, selgrootuid, vetikaid, taimi jne), aga kel rannaäärset omandit ei ole ja kes on elanikuna registreeritud kuskil veeta sisemaal? Kui kaugel kaldast võib kutseline kalur veel ametlikult elada, et randlase õigused pälvida? Kas merelainetest elektri tootja või rannavõrkpallur võib saada randlaseks?

Sama lugu on rannakultuuri määratlemisega. Kas mõiste peaks mahutama ainult meie kaugete esivanemate elamistava järgimist või ka seda, mida rannas harrastab tänapäeva inimeste enamik? Kas Pärnu, Haapsalu ja Kuressaare spaad on rannakultuuri osa? Või kaladele ja hüljestele täiesti ohutud nudistid? Nii pärides on seaduse koostamiseks vajalike lähteteadmiste saamise lootus tühine ning ainsaks põhjalikumat uurimist väärivaks hüpoteesiks jääb see, et lepingusse on pandud petulause, mille varjus minnakse uuele katsele kurikuulsa ja talvel riigikogus läbi kukkunud Kranichi-Savisaare-Metsoja-Ernitsa eelnõuga, millega püüti maaomanikest „randlastele“ tekitada vette ehitamise luba ja ühtlasi õigus vaba kallasraja sulgemiseks.

Eeldatavalt valimisteni kehtiva võimu­leppe kolmanda lausetüübi ehk hoolimatust, teadmatust või suisa lausrumalust peegeldavate mõtete näitlikustamiseks sobib hästi metsanduse peatükk. See on ühtlasi valitsuse personaalne tervitus Fred Jüssile, Valdur Mikitale, Hendrik Relvele, Kristel Vilbastele, Marju Kõivupuule ja paljudele teistele, kelle aastakümneid levitatud teadmised eestlase ja metsa suhetest on koalitsionäärid täiesti puutumata jätnud. Kuidas muidu oleks lepingusse saanud sugeneda lause, milles kirjas, et „metsanduse arengukavaga loome pikaajalise ja metsateadusel põhineva metsanduse visiooni, mis loob õiguskindluse metsaomanikele ja tagab ka kõigi nelja metsa funktsiooni (majanduslik, sotsiaalne, keskkonnaalane ja ökoloogiline) tasakaalustatud toimimise“? Hanguga loome heina, mis loob piima? Kuid veel hullem, põhifunktsioonide hulgast on kas tahtlikult või tahtmatult välja praagitud kultuuriline funktsioon. Unustage metsakultuur, vähemasti valimisteni on see tühistatud.

Juhuslik näpuviga? Mitte sugugi, sest sama peatükk algab lausega „Vaatame üle RMK raiemahud ja lähtume kogukondade sotsiaalsetest ning keskkonna ökoloogilistest ja majanduslikest eesmärkidest“. Vaatame ja lähtume küll, aga lausest tuleb ühemõtteliselt välja, et kogukonnal on sotsiaalsed, keskkonnal aga ökoloogilised ja majanduslikud eesmärgid. Heatahtlik tõlgendaja ei näe siin muidugi sassiminekut subjektsusega, vaid valitsuse eesrindlikku plaani anda juriidiline staatus kõigile teistele liikidele ning elutule ainele. Aga ka sel juhul: kui keskkond on subjekt oma majanduslike (!) eesmärkidega, siis kuidas on valitsus keskkonnalt teada saanud, kuhu keskkond kavatseb kursi seada, et valutult sihtkohta jõuda, milliseid mõõdetavaid näitajaid keskkond oma majandusarengu hindamiseks kasutab? Ja mida teha juhul, kui keskkonna ja (inim)kogukonna eesmärgid ei kattu? Kes, kellega ja kuidas läbirääkimisi peab? Sama hästi võinuks lepingusse kirjutada, et „Eesti Vabariigi kosmose eesmärgiks on tudengi­satelliitide turvaline ja majanduslikult efektiivne majutamine“.

Metsal puudub kultuuriline funktsioon ja koalitsioonilepingu järgi puudub see ka kultuuril. Võib-olla on isegi hea, et kultuur ja kultuuripoliitika seekord erakondadele ja läbirääkijatele meelde ei tulnud ning seepärast ei ole lepingus ka kultuuripoliitika peatükki. Antakse vaid lubadus pöörata eesti kultuuri elujõulisusele ja kättesaadavusele erilist tähelepanu, milleks asutakse ühiselt otsima (aga mitte leidma) kultuuritöötajate palgaraha eelarvestrateegias (aga mitte eelarves). Ja ongi kõik, muidugi peale rannakultuuri. Mis siis muud kui peaminister Kaja Kallase juhtimisel edasi rannakultuuri terendavate horisontide poole! Või pigem loogeldes loojangu poole, teadmata, mis selle kannul käib.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht