Literaat ja siga. Jõululugu

MAARJA KANGRO

Literaat tuli üle Raekoja platsi, mida täitsid putkad; külmas õhus hõljusid kapsaaurud ja kõlaritest kostis kellegi jorin. It’s the most wonderful time of the year. Literaat tundis, kuidas hooaeg ja pimedus muudavad ta kurjaks nagu teismelise. Rahvas tatsas tutimütsi­lettide vahel ja jõi glögi, Literaat mõtles, kas ta peaks tundma perversset rõõmu või moraalset kahetsust, et ta kapitalistid välja oli vihastanud. Kes ütles, et kapitalist ei solvu! Ei teagi, kumb solvub rohkem, kas kapitalist või kommunist; turg justkui ei tohiks solvumist lubada, aga kus sa sellega. Ikka juhtub, et kellegi kaupa ei taheta, sest ta on nii vastik. Kirjastus Kaun oli otsustanud kinke­raamatuna välja anda jutuaja­mised seltskonnasaatest, kus inimesed rääkisid oma vanadest armastustest. Literaatki oli sinna esinema roninud, suurest edevusest (edevuseta poleks ta ka loovisik olnud), ühe vana kallimagi kaasa sebinud (nüüdseks oli too tubli ametnik Brüsselis). Pika intervjuu eest, mis pidi koos kümne samalaadsega vahvas kogumikus ära trükitama (fotod, saatke meile armsaid fotosid!), pakuti honorariks summat, mille eest saab osta ehk kolm-neli pudelit veini. Mis on raamatu tiraaž, nõudis Literaat, ja mis tuleb kirjastuse omahinnaks? Vana armastus arvas, et täitsa lahe, et ta raamatusse pannakse. Kapitalistid vastasid, et paberi hind on tõusnud, kulusid palju.

Mis on prognoositav tulu, küsis Literaat, ja talle öeldi: kuulge, selliste projektide toel saame välja anda väärtkirjandust! Kena, leidis Literaat, aga nii öelgegi: soovime annetust. Pole vaja inimesi minihonoraridega narrida. Võite me intervjuud kasutada ja mu honorari endale jätta, ostke omale selle eest kommi. Aga nüüd kapitalistid solvusid ja otsustasid „tekkinud olukorda arvestades“ koostöö lõpetada.

Vaat kus, mõtles Literaat. „Olukord“ on Leedu-Valgevene piiril ja mitte te soojas kontoris, mimoosid. Kui raamat müüb, arvas ta, peaks eetiline kirjastus maksma autorile tulust vähemalt poole. Pigem rohkem: pole autorit, pole produkti. Või on autorist eetiline aidata kaasa kasumile ja pidada ülal kontoris istujaid, sest eks ole jumalaloomakesed nemadki? Ja omanikudki on jumala­loomakesed, ja nad on sellised, nagu nad on, sest ka teised on sellised, tähendab, pekkis.

Literaat nägi küll, et mupo oli tõmmanud tolle maja ette kollase lindi, üle terve kõnnitee, aga teda ei huvitanud; ta lükkas toikad ja lindi eest ja astus vihaselt mööda jääd edasi. Oli see tuulehoog või mis, aga järgmisel sekundil langes katuselt alla kõva valge kamakas ja raevukas Literaat kukkus. Selsamal hetkel, kui Literaat kamakaga pähe sai, sündis jõuluime ja siga hakkas kõnelema. See oli mahesiga, kel polnud nime, sest temasuguseid oli kümneid, ja seakasvataja Rain oli otsustanud ta jõuluks maha lasta, ilma tapamaja stressita, mis takistab lihas mõnusa piimhappe tekkimist.

„Mis te mu kilo eest küsite?“

Raini abiline Hart võpatas. Mitu eurot, küsis siga, ma olen sisulooja, olengi sisu, mul on õigus teada! Vittu, pomises Hart. Rain astus lähemale. Oota, mis, räägibki või, küsis ta, ja siga ütles, et kui ta peab end ohverdama, tahab ta ometi teada, kuidas tema hind kujuneb, kui palju maksavad Rain ja Hart makse, milline on nende netotulu, ja kas nad on selle eest hoolitsenud, et sealiha antaks abivajajaile tasuta. Mis sa kraaksud, ütles Hart, kui oli end veidi kogunud, mis kuradi sisulooja, oleme sind ilgelt kalli mahesööda peal nuumanud. Kui meie poleks nii otsustanud, poleks sa, raisk, sündinudki! Siga tõusis aia najale ja küsis: ja nüüd te võite mu üle otsustada? Nagu Vana-Rooma perekonnapea oma järglaste elu üle? Teie, kellel teil on tootmisvahendid, et luua kannatavat elu, arvate, et see on teie õiguspärane omand?

Mis kuradi illi ta ajab, küsis näost punane Hart. Mõnitab? Rain tegi käega keelava liigutuse, aga juba oli hilja, käis pauk. Kuul läbistas sea aju. Mida sa tegid, ütles Rain, me oleks temaga kõvasti teeninud! Ja nüüd on tal stressi­hormoonid veres, piimhapet tekib vähem, maitse tuleb tuim, värv kahvatu. Sorry, ütles Hart, närvi ajas. Aga turul maheliha ikka läheb, vahet pole.