Kirjandus, riik ja raha

TIIT HENNOSTE

Täna räägin ma rahast ja ema­keele­päeva järel kirjanduse rahast. Tõsi, rahast või õigemini selle puudumisest on räägitud palju, aga ma tahan lisada ühe teema juurde, nimelt teha lihtsa võrdluse ENSV ja sõjaeelse Eesti vabariigiga.

Eesti ja eestlus toetuvad väga tugevalt keelele ja kirjandusele. Selleks et kirjandus saaks täita XXI sajandil oma rolli keele ja ühiskonna ees, peab olema piisavalt professionaalseid kirjanikke. Professionaalsus tähendab muu hulgas, et kirjanik peab saama ära elada valdavalt oma loomingust. Raha tuleb põhiliselt kahest kohast: honoraridest ja toetustest, olgu see siis stipendium või kirjanikupalk. (Pole erilist mõtet kõnelda ajalehtedele kirjutatud juhulugudest või pisirahast, nagu laenutushonorar.)

Nõukogude ajal riiklikke toetusi ei olnud, suure raha tõi kirjanikule suur honorar, mille taga oli näiteks proosas praegusest enam kui paarkümmend korda suurem tiraaž. Seega pole võrdlusel tänapäevaga erilist mõtet. Igaüks võib vastavalt oma maailmavaatele mõelda tollasest paisutatud trükiarvust, odavatest raamatutest (see pole tollase palgaga võrreldes üldse tõsi) või sellest, et kirjutagu paremini, küll siis lugeja ostab. Honorare on aga saadud ka mujalt ja meil on õnneks (või õnnetuseks) võimalus neid võrrelda. Seda lubab ajakiri Looming, mis on ilmunud sada aastat ja mille honorare on kogu aeg sisuliselt maksnud riik.

Võtame Nõukogude ajast kas või 1960. aastad, mil ühe Loomingu numbri honorarifond kõikus pikka aega 3500 rubla ümber. Keskmine kuupalk oli näiteks 1965. aastal 100 rubla ehk numbri honorar oli 35 keskmist kuupalka. Aadu Hint avaldas sel aastal oma „Tuulise ranna“ neljanda raamatu ajakirja viies numbris ja kasseeris selle eest ca 5600 rubla miinus maksud (tööjõumaksud olid tol ajal pisikesed). Kokku siis enam kui 50 kuupalka. Ja aastal 1969 oli ühe autoripoogna honorarilimiit ajakirjas 270 rubla (see ei tähenda muidugi, et kõik maksimumi said). Autoripoogen on 40 000 täheruumi ehk umbes 20 lk pooleteisese reavahega 12 punktises Timesi kirjas. Praegusesse keskmisesse palka arvestades teeb see poognase teksti eest 3500–4000 eurot.

Aga kui mõnedele ei meeldi võrdlus selle vastiku ajaga, siis võtame kõrvale sõjaeelse vabariigi.

Sõja eel olid kirjanikud kulkas jagatud klassidesse. Üldistavalt võib öelda, et olulised tegijad said suhteliselt pidevalt vähemalt keskmise kuupalga ja tipud kaks korda enam. Praegune kulka aastastipendium (seda saavad ka paljud kirjanikud üsna pidevalt) on 7200 eurot ehk 600 eurot kuus, mis teeb veidi enam kui kolmandiku keskmisest kuupalgast. Teisisõnu, tollal maksis Eesti vabariik kirjanikele vähemalt kolm korda enam kui praegune.

Loomingu aastane honorarifond aastail 1928–1938 liikus 10 500 ja 15 000 krooni vahel, olles enamasti alumise piiri lähedal. Tol ajal ilmus ajakirja 10 numbrit aastas, numbri peale tuleb enamasti 1100–1200 krooni. Keskmine netopalk oli 1930. aastatel umbes 60 krooni. Ütleme, üks number oli vähemalt 18–20 keskmist palka. Aastal 2023 on ühe numbri jaoks brutoraha umbes 6000–6500 eurot. Keskmine palk on 1700 euro ringis, seega numbri kohta tuleb umbes 3,5 keskmist palka. Jätame arvestamata, et keskmise inimese maksud on praegu palju suuremad kui sel ajal, ja teeme kokkuvõtte.

Laias laastus maksab riik praegu ühele korralikule kirjanikule toetust kolm korda vähem ja Loomingus kirjutavatele kirjanikele, esseistidele, uurijatele, kriitikutele neli-viis korda vähem, kui tehti seda enne sõda.

Riik ei ole aga praegu kolm-neli-viis korda vaesem kui enne sõda. Vastupidi, nagu me kõik teame, pole Eesti rahvas kunagi nii hästi elanud kui praegu. Ja näiteks honorari tõstmine isegi neli korda nõuaks vaid kommiraha. Vastus saab olla ainult üks: see on Eesti vabariigi teadlik poliitika. Ma ei usu, et poliitikutel või teistel tegelikel rahaotsustajatel oleks eriline viha või vastikus eesti kirjanduse ja eesti keele vastu (kui üksikud isendid välja arvata). Valdavalt on selle taga ilmselt ükskõiksus. Aga vahet ei ole, tulemus on sama.