Fašism

TIIT HENNOSTE

Fašism on nähtus, mille määratlemisega on olnud aastakümneid suuri raskusi. Ennekõike iseloomustavad seda ehk marurahvuslus, kollektivism-korporatiivsus ja individualismivastasus, autoritaarsuse või diktatuuri ihalemine, traditsioonikesksus, ühiskonnaelu reglementeerimine, juhikultus ja vägivald. Lisada võib veel hulga tunnuseid, sealhulgas rahvusliku või rassilise puhtuse igatsus, antisemitism, ohvrimentaliteet, tunnete eelistamine mõtlemisele, veendumus, et ollakse äravalitud rahvus, perekondlike väärtuste ülistamine jne. Nende kõrvale käivad sümbolid ja välised märgid, olgu haakrist, natsi­tervitus, musta värvi rõivad jms.

Ideoloogia ja liikumise tähistamise kõrval sai „fašismist“ juba 1920. aastatel Euroopa vasakpoolsete, ennekõike stalinistide, aga ka sotsialistide keelekasutuses sõimusõna, millega tümitati lisaks eri maade fašistidele ka muid parempoolseid (Eestis said selle sildi teadupärast nii vabadussõjalased kui ka Pätsi režiim). Aga stalinistidelt said sama tiitli ka sotsialistid, kes kuulutati sotsiaalfašismi kandjateks. Siis tuli Teine maailmasõda ja selle järel sai „fašismist“ üldine sõimusõna. Vanemad eestlased mäletavad hästi, kuidas neid fašistideks sõimati.

Pärast iseseisvuse taastamist said Balti riigid teada, et nad on fašistlikud, toetavad fašiste, või et seal on fašistlikud meeleolud. Putin ja tema jüngrid süüdistavad fašismis Ukraina võime ja ka kogu rahvast ning ukrainlased nimetavad vene fašismiks Putini ja tema kaasamõtlejate ideid ja tegusid. Teisisõnu: kommunistide kunagisest ütlemisest „kes ei ole meie poolt, see on meie vastu“, sai vaikimisi „kes ei ole meie poolt, see on fašist“.

Aga uus aeg tõi ka uued fašismiliigid. Aastal 2008 avastas üks ameeriklane, et fašism ei olegi paduparempoolne nähtus, ja suutis mõjukaks raamatuks vormistada idee, et kunagiste fašistide tänapäevased järglased on nimelt liberaalid. Nii saabus maailma liberaalfašism. Koroonaaeg tõi kaasa vaktsineerimise ja piirangud ning meditsiini- või koroonafašismi. Kuidas on ikkagi nii, et üks sõna on korraga nii sisutäis kui sisutühi, muutnud karva nagu kameeleon ja ikka elus?

Seletusi võib otsida Euroopa ajaloost ja argipäevast, aga sama oluline on sõnahämarus. Elama hakkavad sõnad, milles on piisavalt avarust ja ebatäpsust. Fašismi kui ideoloogia tunnuste komplekt on nii avar ja laialivalguv, et seda võib nimetada kollaažiks või lihtsalt udukoguks. Fašismi sildi alla sai panna kõik, kellelt leidis kas või paar algse fašismiga ühist tunnust. Lisaks, fašism on perekonnamõiste, mille eri variantidelt ei oodatagi samasust isa­fašismiga. Sõimusõnaks muutudes sai „fašismist“ tähendusest tühjaks jooksnud kest, mille ainsaks tunnuseks on sellega seotud ülinegatiivsed konnotatsioonid. Nii ongi tulemuseks sõnapesa, mille kasutust ühendab ülim halvakspanu, kuid väga erinev tähendus.

Miks ma sellest kirjutan? Mul oli kunagi naiivsust arvata, et nõukogude aeg tegi „fašismist“ eestlastele omamoodi tabusõna. Suuresti nii see oligi. Asjad hakkasid muutuma, kui poliitilisele mänguväljale tuli EKRE, mille mõned noorliikmed asusid fašismiga flirtima. Siis läks lahti. Kõigepealt kuulutati EKRE fašistlikuks parteiks. Tõsi, see sildistamine vajus laiemas poliitilises avalikkuses maha, kuigi somes elab tänaseni. Aga ühel võimukaotusjärgsel hetkel pööras EKRE pildi ümber ja asus kuulutama oma juhtide ja häälekandja suu läbi „ilmselget tõde“, et Eestis on võimul fašistlik valitsus, mis esindab liberaalset fašismi või maskeerib oma fašistlikke püüdlusi euroopluse jms liberaalsete loosungitega. Või siis vähemalt hiiliv fašism, kuna Reformierakonna soov on teha Eestis sama, mida tegid natsid 1930. aastatel „teisejärguliste inimestega“.

Nüüdseks ei piirdu asi enam valitsuse ja ühe erakonnaga. Uutest Uudistest saab ka lugeda palju võimsamat tõde: „Mitte kunagi varem pole Eesti ühiskonnas fašistlikud meeleolud nii tuntavad ja avalikud olnud, kui neil kümnel kuul, mil Reformierakond on võimul olnud“.

Niisiis, fašistlikud meeleolud, mida oli varem Eesti ühiskonnas tunda vaid vähe ja varjatumalt, on haaranud üha suurema osa rahvast. See lause on kirjutatud mullu novembris. Vaadates Reformierakonna populaarsuse tõusu, tuleb järeldada, et selliste passiivsete fašistide hulk on viimaste kuude jooksul aina kasvanud. Mida selle rahvaosaga teha, võib igaüks ise edasi mõelda.