Eetiline stress

KARIN PAULUS

Presidendi paika sättimisega sai küll nokk kinni, kuid nüüd on saba lahti taas Eesti Rahva Muuseumil. Kes saab selle juhiks? Võiksime mõelda vaatajate silmis kas piinlikele või kelmikatele kombinatsioonidele, näiteks et kolmandat korda tuleb oma taret uueks looma Tõnis Lukas või hoopis ennast veelgi tublima juhina näidanud Sirje Karis. Seda võib teha nii mõõduvõtmisena kui ka näiteks kirjandusmuuseumi või Tartu linnamuuseumi liitmisena. Teatavasti on meie otsustajad igati nutikad ja kui on soovi, siis leiutatakse ka vastav kombinatsioon. Näiteks kratsis muuseumirahvas kukalt, kui selgus, et ERMi pandi juhtima arengubioloog-riigi­kontrolör, kes muuseumiasju teadis eelkõige oma naise – ülitõhusa Sirje Karise kaudu. Oli päris kohatu, et õigupoolest ühe pere voodis võidi ära otsustada Põhja- ja Lõuna-Eesti muuseumides toimuv. Käivad ju ajaloomuuseum ja ERM sarnast rada pidi ning pakuvad käsitlusi näiteks lähiajaloost. Nüüd on Sirje Tartu linnamuuseumis, aga imelik seegi. Meie kodumaal sellistest asjadest siiski ei kirjutata, rohkem räägitakse, sest selline – nõukogude juurtega? – suhte- ja sugulusvõrgustikuga pikitud kõlblusetuvõitu sebimine on laialt levinud ning mõjukate otsustajate kriitikule väga ohtlik. Karise eelkäijasse või ehk ka mantlipärijasse on võimatu suhtuda eetilise stressita. Kuidas on ikka nii, et kultuuriministrile leitakse kohe koht muuseumijuhina? Kas see pole mitte asutuse politiseerimine? Sama võis ju öelda parteipoliitikast kiiresti tehnikaülikooli rahvast heidutama läinud isamaalase Jaak Aaviksoo või tema kaasparteilase Liisa Pakosta kohta, kes sai kena ameti võrdsete võimaluste edendajana. Kas nii sobib?

Afganistanist räägitakse kui tugeva hõimukultuuriga maast. Kuid Eestiski on tavaline, et omavalitsuste allasutustes käivad hanked vereliini või sõbrasuhteid pidi. Nagu teada, tehakse läbipaistva konkursi asemel sisult sihthange. Pole vahet, kas selleks on teehooldus, prügivedu, spordihalli püstitamine või sotsiaalteenuste pakkumine. Pole väga palju neid, kes sellist käitumist kohatuks peavad või avalikult arvustavad. Väiksemates kohtades, kuid eriti silmatorkaval viisil Virumaa linnades, on padišahhid nii mõjukad, et neile alistutakse pea hääletult. Kultuurivald ei toimi teisiti. Teatris ei hakka keegi midagi ütlema, kui lavastaja abikaasa või pruut on esinäitleja või kõige enam tööd saav lavakunstnik. Ometi elatakse maksumaksja rahakoti toel sealgi.

Selline omade eelistamine halvab andeid ja hävitab ausat ettevõtlust. Või on Eesti liiga väike, et läbipaistvat ja ausat riiki enesele lubada?

Kaheldamatult on tutvused nii mõnelegi kuldseks käenduseks, ent ikkagi peab lootma, et aluseks võetakse professionaalsus. Vastasel korral jääb eeldus, et teene eest jäädakse tänuvõlgu ning hiljem peab ehk langetama moraalselt küsitavaid otsuseid. Veidi irdne remark. Hiljuti kuulsin, et nii toimib ka valimisnänni efekt. Meepurgi või konservi võtnu tunneb end kohustatuna kandidaati valida, sest on saanud meelehead. Õige masendav.

Käitumuslikud topeltstandardid, korporatiivsed, onupojalikud ning teised ambivalentseid suhteid võimaldavad võrgustikud kaotavad paljude institutsioonide tõsiseltvõetavuse ning tühistavad nende tegevuse pretensioonikuse. Näiteks kuidas ilma muigeta vaadata teaduste akadeemiat, kui seal korraldati Tarmo Soomere ühe eelkäija – suurmeister Arno Köörna juhtimisel vabamüürlaste riitusi?

Vahest on naer sellistes olukordades teraapiline?

Siiski ei pea küsitavaid otsuseid vaikimisega heaks kiitma. Kõlvatute otsuste tegemise viis kahjustab meie võimalust saada lumehangeta tänav, logopeedile aeg, parim võimalik hoolekanne, oivaline näitus või ka särav president.

Moraalselt laitmatu pole muidugi keegi. Vastupidi, teatud rikutus on inimeseks olemise pärisosa. Ei ole ime, et süütuks peetakse vaid vastsündinuid. Nii pole põhjust utopistide kombel arvata, et tulevased põlvkonnad on eetilisemad. Ometi võiks tillukeses ühiskonnas kergemini läbi näha avalikud korruptiivsuse viisid. Liiga tihti näeme poliitikuid siirdumas kasumlike teadmiste ja otsustega eraärisse või mõjutatud valdkonda. See tähendab pöördukse efekti, huvide konflikti, ametiseisundi kuritarvitamist ja muid häbiväärseid kunste.

Vajame ehk taas glasnost’it ja perestroika’t?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht