Aga Sveta, sa oled ju sotsiaalselt tundlik?

SVETA GRIGORJEVA

Elame liiga põneval ajal. Tahaks korrakski hinge tõmmata, lugeda rahulikult raamatuid, kohtuda kohvikus sõpradega ja rääkida ükskõik millest, aga mitte (päeva)poliitikast. Ei taha enam doomscroll’ida, ei taha karta sõja laienemist Eestisse (kuigi hübriidsõda nagunii käib), enamgi – ei taha enam mitte millestki midagi arvata. Ka siinses veerus. Kas võib kirjutada arvamusloo sellest, et ei jaksa, ei viitsi, ei taha enam mõnda aega mitte midagi arvata?! Ei suuda enam kiruda Reformierakonda või arutada, et siinsed vaesed ja vabakutselised ei jaksa enam varsti endale toitu osta. Ei taha enam jagada Instagramis stoorisid, kuidas pool Gaza elanikkonnast on peaasjalikult noorukid ja lapsed ning nende pommitamine viib genotsiidini, ega rääkida üheski telesaates eestivenelastest või venelastest või eestlastest …

Mulle näib, et inimesed arvavad, et mõned ongi sotsiaalselt tundlikumad, woke’id, keskmisest suurema õiglustundega. See pole nii. Mõned lihtsalt ei saa endale vaikimist lubada. Mitte südametunnistuse, vaid sunnitud olude, näiteks mõnda marginaliseeritud rühma kuulumise tõttu. Alles kirjutas helilooja ja kirjanik Gregor Kulla Eesti Ekspressis, kuidas teda bussis kiusati ning kuigi ta karjus appi, ei liigahtanud keegi, ei teinud tema abipalvest välja. Väga paljud, sealhulgas nn progressiivid ja uue generatsiooni cool’id kunstnikud jagasid seda lugu ühismeedias. Tore! Peabki. Hea ja vajalik lugu oli, on. Aga nüüd võiks aru saada ka sellest, et mõned inimesed, kes teistega võrreldes ehk päris agaralt ühiskonna teemadel sõna võtavad, ei tee seda enamasti eriliselt arenenud õiglusmeele tõttu ega vajadusest pidevalt pildil olla, vaid seepärast, et suurem osa ühiskonnast on valinud teise – vaikimise tee.

Eelmisel aastal kirjutasin kümme pilti vabakutselisusest ja saatsin avaldamiseks kultuur.err-i. Seejärel kutsuti mind nii raadiosse kui ka telesse kõnelema vabakutseliste ja eriti etenduskunstnike kurvast elust. Ütlesin esinemised ära. Lõpuks saadi mind nõusse väitega, et üks teatrijuht ei julge tulla enne, kui kultuuriministeerium pole avalikustanud rahajaotamise tulemusi. Vabandust, mida kuradit? Ja nii ma siis jälle läksin, sest keegi teine ei läinud. Sest need, keda alguses kutsuti, ei julgenud minna! Sest need, kellel arvamus asja kohta ilmselgelt olemas, muretsevad iseenda (ja ehk ka oma maja ja trupi) tuleviku pärast. Mõneti on see ju arusaadav … ja teiselt poolt jälle mitte sugugi! Tuleb meelde, et lapsepõlves tõid hoovikaaslased mulle ühe Lasnamäe pealt leitud hamstri ja panid ultimaatumi ette: „Kas võtad endale või laseme tagasi betoonseinte vahele rottide juurde“. Nad teadsid, et minu puhul mõjub see tulemuslikult. Nii juhtuski. Läksingi hamstriga vanemate „rõõmuks“ meie pisikesse ühetoalisse korterisse, kus oli ees juba kaks koera (ühe olin samuti hoovi pealt leidnud ja kodustanud), üks merisiga, kaks kodurotti, kanaarilinnud ja … üks teine leitud hamster.

Mul on kõrini sellest, et mõned peavad muudkui neid „hamstreid“ endale koju vedama, sest keegi teine seda ei tee! Mul on kopp ees sellest, et teatud inimesed, eriti kultuurieliit, lubab endale apoliitilisust ja kirjutamist vaid nn igavikulistel teemadel. See on valik, eriti privilegeeritud inimeste puhul. Täpselt nagu on valik teha suu lahti ja rääkida valusatel teemadel, isegi kui on teada, et see võib tuua otsest või kaudset kahju, mõningast ebasoosingut või lausa tühistamist (Eestis on see tegelikult võimatu, Igor Mang on hea näide).

Kallid ja mitte-nii-kallid kolleegid, võtke palun see vastutus, võtke sõna, kui teid kutsutakse rääkima, võtke eriti just siis, kui ei kutsuta, osalege aktiivselt ühiskonna ja avaliku arvamuse kujundamisel! Muidu on nii, et räägivad pidevalt samad näod ja nimed, tihti muide selleks sunnituna, sest teised on valinud vaikimise. Saksa pastori Martin Niemölleri luuletust on tsiteeritud siin-seal viimasel ajal tihti, aga tarkuse ema jälgedes toon siin ära selle lõpu: „Siis tulid nad minu järele ja ei olnud enam kedagi, kes oleks saanud midagi öelda.“

Lõpetuseks tänan kõiki, kes võtavad valusatel-vajalikel teemadel aktiivselt sõna. Jõudu ja jaksu meile nende „hamstritega“, keda keegi teine endale võtta ei tihka.