Viadukti alt parki

RISTO KOZER

Pealinna esimene betoonist rulamaastik võib peatselt koha leida rahvusraamatukogu taga.

Viimastel aastatel on tekkinud Tallinna avalikku ruumi uuema põlvkonna spordirajatisi ja linnaruumi objekte, näiteks betoonist avalikud lauatenniselauad ja discgolf’i rajad, mille kasutajaskond näib aina kasvavat. Samuti on linna eri piirkondades alates nullindate algusest loodud avalikke rulaplatse, mis on osaliselt amortiseerunud ja tihtipeale ülerahvastatud.
Tallinna linn on sellega astunud poliitilises plaanis suure sammu: kesklinna piirkonda soovitakse  luua pealinna esimene betoonist rulamaastik. Selleks on ka põhjust, kuna rulatajate hulk on märkimisväärselt suurenenud. Kui tavaliselt tehakse selliseid otsuseid ametnike tagatubades  kolmandaid osapooli ja valdkonna spetsialiste kaasamata, siis praegusel juhul on loodud erakordne pretsedent.
Esialgsete plaanide kohaselt sooviti 2014. aasta kevadel rulapark rajada Pärnu mnt viadukti alla, terviklahendus oleks tellitud ühelt pargimooduleid tootvalt Ameerika ettevõttelt. Seda on varemgi tehtud, n-ö kataloogikauba tellimine näitab tegelikkuses ametnike mugavust. Õnneks seda ei juhtunud, sest tänu erasektori asjatundjate nõuannetele otsustati kaasata spetsialiste, kes tõestasid, et soovitud lahendus pole ei kestlik ega ka esteetiline. Näiteks Rootsi rulaliit on riigi tasandil eespool mainitud rulapargimooduleid tootva Ameerika ettevõtte toodangu rakendamise oma riigis ära keelanud. Põhjus on selles, et tegemist on arhitektuuri ja disaini mõttes nn hruštšovka esteetikat viljeleva ettevõttega, kus tegelikult rulatamisest kui sellisest midagi ei teata. Kokkuvõttes annab selline asjade käik lootust siinset avalikku ruumi paremini korrastada ja kujundada esteetilisemalt. Pärast Tallinna linna ja kolmandate osapooltega toimunud ümarlauda ja esitlust oli vastus üks: mehed, teeme ära! Ükski osapool ei ole ebakompetentsest disainist ja kehva kvaliteediga rulamaastikuehitusest huvitatud, seega on vaja konstruktiivsust, aega ja kannatust. Vastasel juhul võib minna nii, nagu läks 2013. aastal Elva betoonist rulapargiga.
Arhitekti- ja asukohavalik
Appi otsustati võtta märkimisväärse portfoolioga arhitekt väljastpoolt Eestit, kes oleks ise aastaid rulatanud ja tegutseks Tallinnale geograafiliselt lähedal. Ühisele konsensusele jõudes osutus väljavalituks Janne Saario, kes on Soome maastikuarhitektina rajanud mitmesse Soome linna orgaanilise vormiga betoonist rulamaastikke. Kuna teema on alles ideefaasis, ei ole linn projekti kohta ühtki dokumenti veel kinnitatud (v.a rulamaastiku asukoht), s.t valmimisel on alles kavand ja eskiisprojekt. Janne Saario käis Tallinnas ühepäevasel kiirvisiidil, et tutvuda väljapakutud viaduktialuse koha ja olemasoleva situatsiooniga, mille järel toimus veel teinegi ümarlaud.
Pärnu mnt viadukti alune variant, kus praegu asub parkla, tekitas esialgu küll vaimustust, kuid lähema analüüsi järel ei võlunud enam kedagi. Seal puudub haljastus, müratase on suur, heitgaasidest ja intensiivsest liiklusest tingitud õhusaaste ei mõju tervisele hästi. Ümarlauas pakuti välja veel mõned võimalikud kohad. Variantidega käidi ka kohapeal tutvumas: üks oli haljastuse tõttu liiga pime ja väikse pind­alaga, kuid teine paik ideaalne – rahvusraamatukogu taga paiknev betoonist pursk­kaevuga Tuvi park, mille sisu loodetavasti vastavalt valmivale projektile lähiaastail ümber kujundatakse.
Kuna betoonist rulamaastik on arhitektuurivorm, mis sulandub linnaruumi, loob sotsiaalseid sidemeid ning kestab siinses kliimas vähemalt 40 aastat, tuleb võimalikke variante põhjalikult kaaluda. Saario sõnul veedetakse Soome statistikaameti andmeil Helsingi avalikes rulaparkides kõige rohkem vaba aega ja seda ei tee mitte ainult rulatajad, vaid ka teised linnaelanikud. Sinna kogu­netakse piknikule, tullakse sportima või mängima, mis kõik kokku loob rulapargist olulise tähendusega koha.