Tartu planeerimiskonverents 2019

Riigi ruumilises planeerimises haigutab teadjate ja otsustajate mõtteilma vahel järjest laienev kuristik.

MART HIOB

Tartu ülikooli ja Eesti planeerijate ühingu 7. ja 8. novembril peetud Tartu planeerimiskonverents oli juba viies Eesti ruumilise planeerimise iga-aastane tähtsündmus. Sel puhul oli Dorpati konverentsikeskusse kogunenud sadu ruumi planeerimisega seotud ametnikke, teadlasi ja konsultante ning ka lihtsalt huvilisi. Varem ülikooli ruumides toimunud konverents toodi uude kohta üle just osavõtjate suure arvu tõttu.

Kahepäevasel konverentsil käsitleti nii ruumilist planeerimist üldiselt kui ka spetsiifilisemaid alateemasid, esinejaid oli teadlaskonna, riigi ja omavalitsuse ametnike ning ettevõtjate hulgast.

Optimist ja pessimist

Erinevalt eelmistest konverentsidest ei olnud planeerimist kureeriva valdkonna ministril võimalik osaleda, kuid Jaak Aab, kes käis ministrina kohal kaks aastat tagasi, saatis oma videotervituse. Huvitaval kombel sättiski ministri tervitus ja sellele järgnenud Helen Sooväli-Seppingu pikem ettekanne paika seekordse konverentsi äärmuslikumad vaatenurgad. Tuleb tõdeda, et ühiskonna polariseerumisele vastavalt sai kuulda nii ülevoolavasse optimismi kalduvaid etteasteid, mida esindas ministri tervitus, kui ka tõrvamusta kriitikat. Eriti huvitava paari moodustasid Valga vallaarhitekt Jiří Tintěra ja geograaf Garri Raagmaa. Esimene nägi oma tööpõldu Valga vallas tumedates toonides, teine kuulutas vaata et ääremaastumise kriisist ülesaamist ning Eesti iseeneslikku pöördumist tasakaalustatud arenguteele.

Üldiselt üritasid kuulajaisse optimismi süstida pigem mitmed riigi ja mõned omavalitsuse esindajad. Siin torkasid ministri kõrval silma Jüri Rass ja Ivo Jaanisoo majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist, raporteerides oma edusammudest Skandinaavia stiilis: senine töö on ministeeriumis olnud „fantastiline“, kuid uute meetmetega läheb elu „veel paremaks“. Vaatamata ilmselgetele ebaõnnestumistele ei tohi öelda, et seni on tehtud midagi valesti, vaid tuleb rõhuda positiivsele. Iseenesest ju töömoraalile kasulik suhtumine kõlas avaliku ruumi kvaliteedi tõstmise kontekstis küll veidi õõnsalt.

Avaliku ruumi arutelu oligi üks kummalisemaid. Pealkiri „Kvaliteetne avalik ruum kui avalik huvi“, sessioonijuhi Veronika Valk-Siska avasõnad ja esimene ettekanne Veronika Ilsjanilt rahandusministeeriumist osutasid tõesti riigi panusele parema avaliku ruumi loomisel, kuid viimases kahes ettekandes oli juttu ainult ehitamise efektiivsuse ja konkurentsivõime tõstmisest, automatiseerimisest, tehasetootmisele tuginevast ehitamisest jms. Ka pärast üleküsimist ei antud vastust, kuidas peaks selline sihiseade kaasa aitama avaliku ruumi kvaliteedi tõstmisele. Olukorras, kus Eesti ehitussektori efektiivsus on endiselt Euroopa keskmisest palju väiksem, on suuremast tootlikkusest rääkimine kindlasti omal kohal. Seejuures jäi ettekannetest mulje, et seda tehakse vahendeid valimata, sest esteetilisusest, funktsionaalsusest ja säästliku eluviisi soodustamisest avaliku ruumi kvaliteedi tõstmiseks oli heal juhul juttu vaid seitsmenda meetme teises osas, kus kõne all koostöö.

Möödunud aastal koos käinud laiapõhjalise ruumiloome töörühma töö tulemuseks võib tinglikult pidada riiklikku kava moodustada ruumiamet, töönimega maa- ja regionaalamet ehk MaRe, kuhu peaks koondatama riikliku tasandi ruumiloome kompetents. Teisest küljest ei olnud see ruumiloome töörühma eelislahendus ning ärevaks teeb asjaolu, et ruumiloome töörühma juhtliikmeid ei ole uue riigiameti loomisesse kaasatud. Kui ruumiameti loomisel palgatakse ka selliseid ametnikke, kes lisaks kvantitatiivsetele näitajatele oskavad hinnata kvalitatiivseid, võib loota riigi ruumikvaliteediga arvestamise teadlikkuse tõusu avaliku ruumi kujundamisel. Imestama pani majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi esindajate iseenesest aus ülestunnistus, et nad ei arvesta oma töös Eesti üleriigilise planeeringuga ega ole omaenda maja ehk nn superministeeriumi ruumimõju analüüsinud. Siinkohal ei ole mõtet ka üleliia kritiseerida. Jätkem siiski loodavale ruumiametile võimalus Eesti avaliku ruumi kvaliteedi tõstmisel end tõestada. Tulemust saab hinnata alles aastate pärast.

Investeeringud linnriiki

Eesti hädadest andsid ülevaate ava­esineja Helen Sooväli-Sepping, kes käsitles koostatavat Eesti inimarengu aruannet, hiljuti ametist lahkunud Tallinna linnaarhitekt Endrik Mänd ja mitmed teised sõnavõtnud. Mänd kritiseeris muutusi Tallinna ruumipoliitikas, tuues üksikasjalikult välja ajakirjanduseski käsitletud Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti eestvedamisel teoks saanud pöörde autostumise soosimise suunda. Teele Pehki küsimuse peale tuli endisel linnaarhitektil tunnistada ka tema ameti­aega jäävaid eksimusi, kuid mitmed edusammud on praegune linnavõim suutnud lühikese ajaga nurjata.

Koostatav Eesti inimarengu aruanne maalib Eesti käekäigust võrdlemisi tumeda pildi: sotsiaalne ebavõrdsus on Euroopa suuremaid, maapiirkonnad tühjenevad jätkuvalt ja väljaspool suuremaid linnu elavate inimeste korteriolud halvenevad võrdluses Tallinna, Tartu ja Pärnu ning nende tagamaaga. Ülekaalulisi on järjest rohkem, eriti laste hulgas, ning depressioonist on kujunemas kõige levinum haigus, mida põeb varsti kuni 15% elanikkonnast.

Sümboolselt ja silmatorkavalt näitlikustasid pealinna ja ülejäänud Eesti vastuolu majandus- ja kommunikatsiooni­ministeeriumi ametnikud, kelle kuvastiku taustaks oli ministeeriumi PR-ettevõte valinud kahte sorti pildid: kas Tallinna tulesäras öövaated või nimetud loodusvaated. Niimoodi rõhutati, tõenäoliselt tahtmatult, et meie tulevik kuulub linnriigile, kus töötavad elanikud saavad käia end pealinnast väljas Eesti looduses laadimas.

Linnriigi edasisele arendamisele viitas ka uue transpordi ja liikuvuse arengukava töörühma esindaja Indrek Gailan majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist. Vaatamata üllale eesmärgile kaasata arengukava koostamisse ka Harjumaa piiri taha jäävad ääremaad (töörühm korraldas kohtumised Sillamäe, Vändra ja Krootuse inimestega), soovitas Tallinna investeerimistöörühm raha kulutada kas ainult Tallinna projektidele või siis Tallinnaga seotud projektidele ning rahastuseta jätta kõik regionaalsed meetmed. See iseenesest ei üllata, sest Eesti valitsus on nii sel kui ka varasematel aastatel keskendunud investeerimisele just Harjumaale kui kõige tihedamalt asustatud maakonda. Riigi raha külvamine niigi rikkaimasse keskusse ei soodusta kuidagi ääremaade arengut. Tartu linnaarhitekt Tõnis Arjus ütles oma ettekandes veidi teistsuguses kontekstis otse: kui tahad midagi edendada, siis tuleb raha kulutada just nimelt selle edendamiseks, mitte paralleel­tegevustele. Arjus rääkis kergliikluse soosimisest, mida ei saa kuidagi teha uusi autosildu ja parkimist kavandades. Sama kehtib üleriigiliste otsuste kohta: jätkuvalt Tallinna ja Harjumaale investeerimisel kuristik ülejäänud Eesti ja nende vahel vaid süveneb.

Aegunud lahendus edu ei too

Konverentsi peaesineja oli rahvusvaheliselt tunnustatud liikuvuse ja ligipääsetavuse ekspert Andres Sevtšuk, kes töötab Ameerika Ühendriikides Massaschusettsi tehnoloogiainstituudis. Oma süstemaatilises ettekandes tõi ta kujundlikult esile nii maailmas domineeriva teooria, selle üleilmse rakendamise näited kui ka võrdluse Eesti oludega. Kõik algab probleemipüstitusest. Kas soovitakse anda autode käsutusse võimalikult palju ruumi, nagu seda tehti XX sajandi esimesel kolmel veerandil, väärtustada kõiki liikumisviise, nagu on tehtud viimasel sajandivahetusel, või tagada inimestele eelkõige ligipääs soovitud sihtkohtadele, nagu näeb ette viimane lähenemine. Sevtšuk tõi näiteks laste lasteaeda toomise-viimise, mille puhul on kõige tagurlikum ja ebaefektiivsem lahendus (vähemalt linnalises keskkonnas) autodele piisava peatumisala rajamine. Liikuvuse seisukohalt oleks hoopis mõttekam mõelda ühistranspordile ja kergliikluse võimalustele ning toomise-viimisega ei tekikski mingit muret, kui lasteaed kavandataks selleks kõige sobivamasse asukohta.

Euroopa linnadega võrreldes on Eestis saavutatud autostumises juba tugev edumaa ning autode arv elaniku kohta on Euroopa Liidu keskmise ületanud juba peaaegu 20 aastat Euroopa Liidu keskmise. Jutud autostumise paratamatusest ja autoteede arendamise vajadusest näitavad paraku rääkija ebapädevust. Sellise jutuga julgesid läänes viimati välja tulla 1970ndate linnaplaneerijad Ameerika Ühendriikides, kuid sealgi on meelsus pöördunud. Kõigis suuremates USA linnades on autostumist hakatud vähendama just juurdepääsetavuse tagamisega. Enam ei räägita autoteede väljaehitamisest, mida kahetsusväärselt mitmed Eesti poliitikud ja paljud valijad endiselt kilbile tõstavad.

Konverentsi liikuvuse ja energiatootmise tulevikku puudutav osa oli aga pühendatud elektrile. Esinejad olid veendunud taastuvatest allikatest toodetud elektrienergia tähtsuse tõusus ning ka sõidukite üleminekus elektri­toitele. Veenvalt mõjusid maailma suurvõimude, nii autotootjate, aga ka alles hiljaaegu keskkonnateemasse ükskõikselt suhtunud (mandri-) Hiina eesmärgid fossiilsetest kütustest loobumisel. Järjekordselt peab paraku tõdema Eesti valitsuse imekspandavat kanapimedust, kui soovitakse kulutada sadu miljoneid hääbuvale õlitööstusele olukorras, kus alternatiivsete energiaallikate arendamine Eestis oleks igati jõukohane.

Autode elektritoitele üleminekuga kaasnevat keskkonnavõitu ei saa paraku pidada jätkusuutlikuks, sest sellega kaasnev ressursivajadus seoses uue tehnoloogiaga on kõike muud kui keskkonnasäästlik. Planeerimise seisukohalt aga süveneb jätkuvast autostumisest tulenev ruumi struktuuri probleem. Sevtšuk ja mitmed teisedki tõid välja isesõitvate autodega kaasneva ohu, sest elektriajamile vaatamata ootab meid ees ühiskond, kus inimesed on haigemad nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Pessimistlikku stsenaariumi saab aga vältida just ruumi planeerimise ehk meie igapäevase keskkonna kujundamisega. Tartu planeerimiskonverentsid peavad igal juhul jätkuma!