Tark linn taskus ei päästa maailma

Kas nutilinn on meetod kliimamuutuse leevendamiseks, sellega kohanemiseks, kellegi äriprojekt või midagi muud?

KASPAR KRUUP

Kliimamuutus toob pöördelisi tagajärgi. Eestis võivad keskkonnakatastroofid abstraktseks ja võõraks jääda, eriti linna tehiskeskkonnas. Kraanist saab alati vett ning poest alati süüa – milleks muretseda? Kuid millalgi jõuab järg ka siia. Linn kui tsivilisatsiooni kroon eeldab pidevat energia, sh toidu, ning materjalide sissevoolu, mis tähendab sõltuvust süsteemidest, mis seda teenindavad. Kuigi loodus on linnast näiliselt pagendatud, ei ole linn siiski ümbritsevast sõltumatu tehno-oaas. Sõltuvus välisest teeb inimesed haavatavaks isegi siis, kui maju ei ähvarda tormid või tulekahjud. Kliimakriis esitab linnale igal juhul kaks valikut: kohane või hävi.

Seetõttu pakutakse üha rohkem visioone teistmoodi linnast teistmoodi maailmas. Olgu tegemist autode keelamise, jalakäijate-ratturite eelistamisega linnaplaneerimises, robustsete ja lihttehnoloogiliste lahenduste visandamisega toiduainete või elektri tootmiseks või linna ja looduse suhte ümbermõtestamisega.

Üks mõte, mis selle liikumisega seostub, on smart city (eestipäraselt nii tark linn kui ka nutilinn). Visioonid digitehnoloogiaga rikastatud linnaruumist on Tartus realiseerumas SmartEnCity projektiga, mille kõige silmatorkavam element on nn smartovka. Projekti teostamise käigus on renoveeritud vanu nn hruštšovkasid, peamiselt 1960. aastatel tüüpprojekti 1-317 järgi ehitatud kortermaju, paigaldatud nutikodulahendused energiatarbimise jälgimiseks ning tehtud väiksemaid ümberkorraldusi ümbritsevas ruumis. Vaatlen seda projekti mitte ainult teoreetikuna, vaid ka nutimorfoosi läbi teinud kortermaja elanikuna. Kas Tartu nutilinna projekt on meetod kliimamuutuse leevendamiseks, sellega kohanemiseks, kellegi äriprojekt või midagi muud?

Nii inglis- kui ka eestikeelsetes käsitlustes keskendutakse projektis keskkonnahoiule süsinikuheitme vähendamise kaudu. Selleks ühendatakse parem soojustus, päikesepaneelid katusel kui ka tarbimiskäitumist parandada lubavad kodused digitehnoloogiad. Visiooni järgi on tark linn terviklahendus, millega on seotud transpordivõrk, nt rattaringlus, leed-tänavavalgustus jms. Ideoloogilises a plaanis eeldatakse, et tehnoloogia abil on võimalik keskkonnakriisi leevendada ning üksikisik saab tarbijana oma otsustega kliimamuutust mõjutada, kui neid ainult nutika tehnoloogiaga targemaks muuta.

Eeldus kõrgtehnoloogia abistavast rollist keskkonna päästmisel on ühtaegu nii banaalne kui ka armetu. Michael ja Joyce Huesemanni raamat „Techno-Fix“ on tehnoloogiakriitilise kirjanduse tipptasemel süntees, kus muu hulgas tõendatakse veenvalt, et tehnogeenseid probleeme nagu kliimamuutus ei ole võimalik täiendavate tehnoloogiatega lahendada. Uued tehnoloogiad toovad uusi soovimatuid tagajärgi, efektiivistamisel on sageli hoopis energiatarbimist suurendav mõju. Kui arvestada tsivilisatsiooni inertsiga, siis on kliimamuutuse katastroofiline piir juba ületatud ja tulevikumuutused juba emiteeritava süsihappegaasiga vältimatult garanteeritud. Isegi maailma kõige autoriteetsema valitsustevahelise kliimamuutuste nõukogu (Intergovernmental Panel on Climate Change, IPCC) aruandes lähtutakse kõikides mittekatastroofi stsenaariumides eeldusest, et juba emiteeritud süsinikku on võimalik tehnomaagiliselt atmosfäärist välja imeda. Gabriel Levy kinnitas 2020. a novembris ajakirjas Ecologist uuele metaanalüüsile viidates, et see ei ole ega saa võimalikuks. Selle eelduse kummutamise võimalust ei taha tehno-optimistid aga enamasti tunnistada.

Eeldus indiviidi võimekusest keskkonna heaks midagi ära teha muutub teaduskirjanduse toel samuti küsitavaks. Mõte, nagu oleks „natuke paremini tegemine“ millekski kasulik, osutub kliimamuutuse lukustumisel ning juba käivituvate tagasisidemehhanismide hoogustumisel tühiseks. Suurim reostaja on tööstus ning selle alalhoidja kasvule orienteeritud majandusmudel, kus tootjal on võimalik nõudlust turunduse abil esile kutsuda. Indiviidi valikud on selles globaalses ja komplekses süsteemis piiratud. Ühiskonnakorralduse muutmist, mida tootmise ja tarbimise dramaatiliseks vähendamiseks tarvis oleks, ei saavutata ilma laiahaardelise poliitilise sekkumiseta ning isegi siis ei pruugita seda saavutada. Tööstusele on vastutuse veeretamine tarbija õlgadele juba aastakümneid mugav viis ise vastutusest pääseda.

Need on vanad tuttavad argumendid, kuid SmartEnCity projektis tooni andva smartovka juhtum lisab siia värske vaatenurga. Mis siis, kui tehnoloogiline sekkumine usaldatakse indiviididele, kellele see töö sisuliselt ja moraalselt üle jõu käib? Mis siis, kui see tehnoloogia sealjuures ka õhulossiks osutub?

Miks teha lihtsalt, kui saab keeruliselt?

Milline ühistu ei sooviks oma maja renoveerida: soojustada, aknaid vahetada, küttesüsteemi nüüdisajastada? Eriti siis, kui osa sellest veel kinni makstakse. Paremini soojustatud maja on elanikele kahtlemata suur hüve. Selle füüsilise infrastruktuuri külge poogitakse nutilinnas ka nn nutivärk. Seina läheb tahvelarvuti, millest on võimalik oma korteri õhukvaliteeti, temperatuuri ning energia-, vee- ja gaasitarbimist jälgida ning temperatuuri reguleerida. Tubadesse veetakse kaablid, paigaldatakse andurid, automaatselt reguleeritud ventilatsioon. Vähemalt kirjade järgi on see kõik kantud usust, et inimest tehnoloogiaga võimestades, talle tarbimiskäitumise kohta infot andes on võimalik teda nügida säästlikuma käitumise poole. Seega on renoveerimistoetuse saamise tingimus ka nutikodulahenduste paigaldamine.

Nutilinn on üks üleüldise nutilaine vahune hari, kus nutitelefonile järgneb nutikas kell, nutikas uks, nutikas WC-pott ning see, mida tänapäeval asjade internetiks nimetatakse. Digitehnoloogia, andmete kogumine, töötlemine ja kuvamine, asjade omavaheline suhtlemine peaks elu paremaks tegema. Enamasti tähendab see triviaalsete probleemide liigkeerulist lahendamist, mis toob nutivõõrastele inimestele suuri kannatusi või sõltuvuse rakendusi haldavatest ettevõtetest. Eriti võikad on need tagajärjed vanematele inimestele, kelle tehnoloogilisest intuitsioonist ei piisa vältimatute probleemide lahendamiseks. Jah, radiaatorit, tulesid või WC-potti võiks juhtida telefonist, aga saab ka lihtsalt nuppu keerata või vajutada, sest selle toimingu juures saab vähem valesti minna. Nupuga tuled ja WC-pott ei saa kokku joosta ning tarkvarata riistvara ei osutu kasutuskõlbmatuks, kui liblika elueaga tarkvaraettevõte pankrotti läheb. Sageli ei ole nutivärk robustne, kasulik ega mõistetav, seda tõestavad ka arvukad teadustööd.* Need näitavad, et suuresti on sellised digiküllastunud targa linna visioonid n-ö korporatiivsed muinasjutud, mida jutustatakse avalikule sektorile linnaruumi investeeringutega seotud pikaajaliste lepingute saamiseks.

Usun, et enamikule ühistutele ei tee liiga oletus, et neile ei olnud nutivärk kaugeltki nii tähtis kui majade füüsilise taristu parandamine, smartovkast suurem oli unistus „warmtovkast“. Vajaliku kalli töö jaoks oli saadaval raha ning selle raha kasutamiseks tuli seintele-akendele ka natuke juhtmeid vedada ja mingid tahvlid paigaldada. Olgu peale, mis see siis ära ei ole!

Majad said ilusad ja soojad. Nutielement on aga sarnaselt kogu ülejäänud digisööstuga ülemäära keeruline ning mitte eriti töökindel lahendus mitte eriti suurele probleemile. Radiaatorit ei saa reguleerida nupust, ainult tahvlist. Toatemperatuur reageerib reguleerimispüüdlustele omasoodu. Kas ja mis tõrgub, seda ei ole võimalik niisama lihtsalt teada saada. Kui elatakse majas, kus tahvel ja radiaator suhtlevad üle õhu, mitte kaabliga, siis äkki on radiaatori patareid tühjad? Sundventilatsiooni, mis pumpab tuppa kõrvalmajade suitsuhaisu, ei ole võimalik nutikast tahvlist välja lülitada, sest see lülitub automaatselt uuesti sisse. Selle viletsa saaduse võtab kokku Lauri Saatpalu laulurida: „Kaedes meie viltu kaetud lollimaja, kas see sitt kõik tasus ristil rippumist?“

Kannatused

Targa linna ehitamine eeldab tarkust kõikidelt osalistelt. Projektid on ambitsioonikad ja keerulised. Meie majas oli esialgses projektis nii palju vigu, et nende loetelu ja kõrvaldamiseks kulunud aeg olid muljetavaldavad. Suurejoonelisi ehitustöid tuli teostada lühikese perioodi jooksul majades, kus inimesed samal ajal sees elasid. Kas ühistu on tark ostja, kes annab endale aru, millele ta täpselt käe oli andnud, oskab kaitsta oma elanikke nutikaks saamise kõrvalnähtude eest? Kas projekteerija oskab seda kõike välja mõelda? Kas ehitaja oskab seda kõike valmis ehitada või õiged alltöövõtjad otsida ning nende tööd kontrollida? Kas ehitaja on emotsionaalselt nii tark, et ehitab elanikke austades? Kas rahastaja on nii tark, et oskab suuremaid ja kannatusrohkemaid läbikukkumisi ette näha ja ennetada?

Olen ühe õnnetu kortermaja nutimorfoosi läbi elanud ja ütlen, et kannatused iseloomustavad seda kõige enam. Kogu projekti keerukus ning kõikide osaliste tarkusepuudus tõi hulganisti kannatusi, mille oleks saanud ära hoida. Terve aasta kestnud tööde vältel puudus elanikel selge ülevaade eelseisvast. Dokumenteerisin seda teekonda kroonikana, millest kujunes käpardluse ja äparduste tragikomöödia. Ehitaja kinnitusel tabas meid erakordselt halb õnn, kuid see lohutas vähe, kui kõigi tööde käigus suudeti midagi ära lõhkuda või valesti teha. Hoiatuseta puuritud augud, lõhutud kaablid, tagurpidi ühendatud torud ning valesti paigaldatud radiaatorid, mitu kuud veninud nutiliidese paigaldamine ja kümme muud õnnetust tahtsid lõpuks mõistuse röövida. Tungitakse minu koju ning lubatud uuenduse asemel tuuakse endaga kaasa häving. Lihtsalt soojemat maja soovinud inimesed kannatavad vaikselt hea uue ilma ootuses.

Kes selle eest vastutab, et sellise projekti edu hinnaks ei kujuneks inimeste emotsionaalne ja füüsiline tervis? Algataja, kes raha pakub, kannab minu hinnangul ka moraalset vastutust. Raha motiveerib ja võib motiveerida mõtlematutele tegudele. Seda ette aimates peaks rahastajal selge olema, et ta võib teist poolt kallutada otsustele ja tegudele, mille tulemust too hästi ette ei kujuta. Vastutuse võtmine väljenduks näiteks pühendumises sellele eesmärgile, et kõik ühistud ja kõikide majade kõik elanikud teaksid, mis ja miks ja millal ja kuidas nende kodus toimuma hakkab, millised on nende õigused ning milliseid järeleandmisi neilt oodatakse, kuidas lahendatakse ootamatud tõrked või korvatakse kahjud. See eeldab laiahaardelist kommunikatsiooni, mille käigus garanteeritakse iga hinna eest, et kogu asjakohane teave on kõikideni jõudnud. Ka projekti teostaja ning ehitaja peaksid austama seda, et nende ehitusobjekt on kellegi kodu, kuhu tungimisel ja kus tegutsemisel kehtivad teised reeglid kui tavapärasel ehitusobjektil. See väljenduks tellija ja teostajate vaheliste konfliktivõimaluste teadvustamises ning osaliste ettevalmistuses ja vajaduse korral nõustamises.

Seda vastutust ei võetud. Kui analüüsida kommunikatsiooni, mis lihtsale elanikule projekti jooksul välja paistis, olid puudujäägid mitmekülgsed. Keegi ei teadnud ehituse tegelikku ajakava või seda, mida üks või teine faas elanikele tähendab. Projektimeeskond tegi põhjaliku informeerimise asemel turundusliku maiguga kaasamist, eelistati esteetikat ja vormi põhilise sisu ja teavitamise ulatusele. Paigaldati läikivaid kalli ilmega infotahvleid, millel puudus asjakohane info, mida keegi sinna kirjutada ei osanud. Korraldati kaasamisüritusi, kus pakuti süüa, kõneles David Vseviov, näidati linnaturunduslikke materjale rattaringlusest ja majade kunstilistest lahendustest. Pärast kuudepikkust kannatamist teatati järjekordsel koosolekul: „Küsimuste aeg on pigem lõpus.“ Enne tuli vaadata slaide sellest, kui ilus ja uhke see uus linn on. Lõpuks vallandunud küsimuste laviinis selgus, et tõrkuva nutikodu eest vastutaja on siiski olemas, kuigi ühistu ja ehitaja pole suutnud teda kunagi mainida ning nutirakendus ise ei anna ühtegi kontakti abi leidmiseks, kusjuures selgus, et rakendus polnud isegi valmis.

Võõrandumine

Just nimelt turunduslike jutupunktide eelistamine on kõige kõnekam asitõend hoiakust, milles linn on objekt, kus mingi osa tehnoloogilise parendamisega saab kogu linn justkui ligitõmbavamaks, nüüdisaegsemaks, edukamaks. Uus linn on tehnoloogilisem ja seetõttu parem. Sellel on aga vähe pistmist kliimamuutusega kohanemise ebaseksika ja ebamugava tööga. Kohanemine eeldab suuresti tehnoloogiast loobumist, tootmise ja tarbimise vähendamist, looduskeskkonna taastamist, tehiskeskkonnast loobumist, robustsuse suurendamist. Nutilinn ei leevenda kliimakriisi sellisel määral, et õigustada enesega rahulolu, ning ei tee meid selle suhtes ka märkimisväärselt vastupidavamaks. Rahulolu, mis sellisest nutilinnast jääb, on rahulolu imetleva konverentsipubliku aplausist, kui ta näeb slaididelt linna, mis kaugelt vaadates nõnda võrratu tundub. Kui mujal maailmas on nutilinnade ja -kodude projektid motiveeritud suuresti äriloogikast, mille abil lukustatakse avalik sektor pikaajaliste lepingutega ühepoolselt kasulikku sõltuvussuhtesse, siis „Targa Tartu“ projekti tervenisti arvesse võttes paistab see peamiselt linna turundusüritusena. Ülal kirjeldatud kannatused on seetõttu ohver brändijumala altaril, nagu oleks linnaelanike kogemus vähem väärt linna eemalt vaatava publiku kogemusest.

Olgu öeldud, et ma kindlasti ei kahtlusta tegijaid pahatahtlikkuses või rumaluses, nad tegid tööd õhina ja suure vaevaga. Pigem tekitab tehnoloogia sära teatavat perspektiivitust, mille tõttu võivad mõnedki inimlikud ja sisulised kaalutlused tähelepanuta jääda. Ruumitäiele võrdlemisi ärritunud ning paljude küsimustega elanikele, kes on kannatanud kuude kaupa elu ehitusobjektil, ei ole mõistlik teha läikivat konverentsiettekannet tehnoloogiast ja Tartu linna paranevast visuaalsest identiteedist, eriti kui koju paigaldatud tahvelarvuti on näiteks kõikides tubades temperatuuri 27 kraadi peale tõstnud ning seda muuta ei lase. Tehnoloogia reaalsus on inimesele enamasti ebamugavam kui paberilt vastu vaatav visioon. Linn, mida ettekandes esteetilise ja turundatava objektina esitletakse, paistab sellisena groteskne, võõrandunud linlastest, kes neis majades elavad ning kelle küsimusi ja muresid hoonete ilust osasaamine ei leevenda.

Kriitikat süvendades võib jõuda ka järelduste ja soovitusteni, mida seesuguses projektis teisiti võiks teha. Projekti kommunikatsioonis domineeris pull-informatsioon, s.t elanik vastutas ise enda informeerimise eest (lähen üritusele, kirjutan foorumisse), mitte push-informatsioon, kus vajalik info toimetatakse talle tema motivatsioonist ja teadlikkusest hoolimata kohale. Kõikide elanike täielik informeerimine saab toimuda ainult push-loogika alusel. Kõik ei saanud alati infoõhtutele tulla ning need toimusid sellistes kohtades ja sellise sagedusega, et kõik majade elanikud ei oleks saanudki seal osaleda. Infokiri, mille olemasolust kuulsin ühel neist kaasamisüritustest, ei ole kindel vahend, kui inimesed selle olemasolust midagi ei tea. Ainult projekti eestvedaja saab võtta selle vastutuse, et surub info kõikideni ja veendub, et see on kohale jõudnud. See ei saa olla suurem vaev kui aasta aega teadmatuses lõputute ehitusvaevade talumine.

Mida oleks tarkuse suurendamiseks veel teha saanud? Õpetada rahastust saavat ühistut, mis tõenäoliselt ei ole silmapaistev professionaalne organisatsioon, mida ja kuidas kõikidele elanikele edastada. Ühistutele saanuks jagada jaotusmaterjale ja kohustada neid andma projekti meeskonnale ligipääs postkastidele, kuhu pannakse täiendavad materjalid. Minu ühistu juhatus teatas, et neil ei olegi elanike kontakte (kus nende elanike postkastid siis on?) ning nemad suhtlevad ainult omanikega, lükates vastutuse elanike teavitamisest nende õlule. Ka omanikel ei olnud enamasti seda infot, mida vajati. Meie majas jõudis projektimeeskond postkastideni ühel korral pika küsitlusega, milles vajalikku ja kasulikku infot vähe. Kaasamisüritusel teatas aga meeskonna esindaja, et kõikides majades ei olnud neil üldse võimalik trepikodadesse pääseda. Imestati, kuidas meieni pole jõudnud nutikodu tehnilist lahendust pakkuva ettevõtte EnLife kontaktid. Tõepoolest, ebapädevad umbkeelsed ehitajad, kes suutsid hoolimata kolmest külaskäigust lahenduse valesti paigaldada, ei jätnud lahkudes maha ühtegi juhendit ega isegi telefoninumbrit, kuhu tõrgete korral helistada. Möödus mitu kuud, enne kui meieni jõudis üldse mingisugune info sellest, kuidas lahendus töötab ja kuidas kitsaskohti lahendada. Igal sammul püüti vastutuse tühja pudelit tänaval kellegi teise poole lüüa.

Progress?

Tehno-optimistliku linnaturunduse õhinat võiks taltsutada kliimamuutuse vääramatu loogika. Energiatarbimise vähendamine on kindlasti hea eesmärk, kuid süsinikuneutraalne linn on füüsikaline võimatus. See on ja jääb hüüdlauseks ning sisult rohepesuks, kosmeetiliseks meetmeks, mis ei suuna edasi probleemi, mis on tingitud linna kui sellise olemasolust. Linna kui ülimalt energia- ja materjalijanuse tehiskeskkonna hind on keskkonna ekspluateerimisest tingitud häving, mis ei seisne ainult süsiniku­heitmes. Linn neelab pidevalt elektrit, naftat, gaasi, puitu, tsementi, asfalti, terast, kummi, toitu – kõike seda, mille tootmine ja tarbimine tekitavad mitmekülgset kulu ja reostust. Neid ei ole võimalik nullenergiamajade või tarbimisotsustega tasa lülitada, need on linnale kui keerulisele süsteemile olemuslikud.

Vajadus kliimamuutusega kohaneda võib motiveerida inimesi mitmesugustele tegudele, sealjuures püüdlusele päästa senine elukorraldus ja linn äratuntaval kujul. Kõrgtehnoloogilise nutilinna alternatiivina levivad visioonid liht­tehno­loogilistest n-ö rumalatest linnadest, mille energeetiline ja materiaalne baas oleks mitu korda väiksem, mitte lihtsalt tahvelarvutist optimeeritud. Senisel kursil mõne peenhäälestusega jätkamine eeldab suurt enesepettust või piiritut optimismi, mis aitaks varjata tegevuse lootusetust. Kui kohanemisvisioonid on poliitiliselt suitsiidsed, siis saab tehnoloogia lihtsasti selleks kaevuks, kust optimismi ammutada, sest lubab lahendusi probleemidele, mille liigtehnoloogilise keskkonna loomine on kaasa toonud. Enese eksitamiseks võib linna peale rohelist värvi ja läikivat turundustolmu pihustada. Sellist linna on lihtne pildi pealt vaadata ning mõelda: progress! Mis on selle kõige hind ning kas just tehnoesteetiline progress on see, mis linna kui tsivilisatsiooni pärispatu kliimakriisi kohtupingis lunastab, see jääb meile kõigile tagant­järele avastamiseks.

* Näiteks Ola Söderström, Till Paasche, Francisco Klauser, Smart cities as corporate storytelling. – City, vol 18, nr 3, lk 307–320, 2014.