Skoone – mullakamakas, mis tõrgub tsiviliseerumast

Kogu roheline puhvertsoon vanalinna ja Kalamaja vahel on siiani suuresti organiseerimata, killustatud ja katkestatud. Suisa väljalülitatuna mõjub Skoone bastion.

JUHAN HINT

Aprillikuu viimasel päeval ostis Tallinna linn Eesti Raudteelt linnaehituslikult strateegilise Suurtüki 12 kinnistu Skoone bastioni külje all. Kui välja arvata kolm eraomanduses Suurtüki tänava äärset palkmaja koos nende hoovikestega, siis on kogu ülejäänud ligi üheksal hektaril laiuva kvartali peremeheks nüüd linn. Kinnistu oli pikemat aega avalikul enampakkumisel, kuid ostjat ei leitud. Alal kehtivad muinsuskaitse piirangud, mis ei luba uusi ehitusmahte, kuid kohustab lagunevad ajaloolised hooned taastama. Veebruaris laekus kõvasti langetatud alghinna peale üks pakkumine, mis oleks viinud kinnistu erakätesse. Kiire vangerdusena kasutas linn ära veel kehtinud eelmise muinsuskaitseseaduse sätte, mis andis ehitismälestisega kinnisasja puhul omavalitsusele eelisostuõiguse. Juba järgmisel päeval pärast ostulepingu fikseerimist jõustus uus seadus, kus selline punkt puudub.

Kõnealuse kinnistu ost on loodetavasti üks samm arengu suunas kogu Skoone bastioni piirkonnas, kus juhtohjad on haaranud Tallinna linn. 2015. aasta sügisest kuni möödunud aasta lõpuni osales linnaplaneerimise amet koos Tallinna ülikooli ja EKA urbanistide-arhitektidega Baltic Urban Labi projektis, kus otsitakse võimalusi võtta kunagised tööstus- ja raudteealad taas aktiivse linnaruumina kasutusele. Kaasati ka huvilisi ja linnakodanikke ning töötati välja spetsiaalne mobiilirakendus-kaasamisäpp AvaLinn. Selle tulemusena valmis terviklik ruumi­lahendus ala tarvis, mis hõlmab uusaegse muldkindlustuste vööndi Telliskivi loomelinnakust kuni reisisadamani.

Kogu roheline puhvertsoon vanalinna ja Kalamaja vahel on ümbruskonnas aset leidnud muutustele vaatamata siiani suuresti organiseerimata, killustatud ja katkestatud. Suisa väljalülitatuna mõjub Skoone bastion koos alaga selle ees.

Sinna sisult ja vormilt sobivate nüüdisaegsete funktsioonide leidmiseks andsin sel kevadel EKA avatud akadeemia ettevalmistuskursustel arhitektuuri ja sisearhitektuuri eelakadeemias õpilastele vastava ülesande. Väljapakutu inspireerib ja kohati üllatabki, avardades koos ametliku projektiga võimalike tuleviku­stsenaariumide skaalat, mis väärib laiemat tutvustamist.

Skoone kui mäluasutus

Samavõrd killustunud ja katkestusi täis, kui on kogu muldkindlustuste vööndi praegune ruum, on olnud Skoone bastioni ala arengulugu. Tegelikult on erinevate huvide põrkumine ja vähene võimekus ala väljaarendamisel aidanud kaasa Läänemere piirkonna ühe suurema bastioni säilimisele. Tavaline asjakäik Euroopa suuremates linnades oli otstarbe kaotanud kindlustuste maatasa lammutamine. Tsaaririigi väikesel provintsilinnal Tallinnal käis aga nii mastaapne tegevus üle jõu. Kui kroonu 1857. aastal Skoone koos teiste kindlustustega linnale kinkis, kulus veel ligi veerandsada aastat, enne kui need süsteemipäraselt parkideks kujundati. Seejuures säilitati suuresti rajatiste algne konfiguratsioon.

KunaSkoone bastion on nii hästi säilinud, saab seda käsitleda mäluobjektina. Selle unikaalsus ning kuulumine koos teiste vanalinna kindlustustega UNESCO maailmapärandi nimistusse eeldab igasuguse planeerimise juures muinsuskaitse põhimõtetest lähtumist.

Baltic Urban Labi töötubades jõuti üksmeelele, et kõik esialgsed müürid-nõlvad tuleb säilitada, samuti on kavas läbimõeldud haljastusega rõhutada bastioni geomeetriat. Kinniaetud vallikraav tuleks vähemalt osaliselt taastada sügavusega umbes neli meetrit praegusest maapinnast allpool. Nii tulevad nähtavale bastioni tugimüüride alumised osad ja rajatis on vaadeldav täies kõrguses. Samuti tuleksid välja seni pinnasesse mattunud vallikraavi välisküljel asunud kuni kaks meetrit paksud paekivist kontreskarpmüürid ja paljastuks bastionisüsteemi proportsioonide tõetruu läbilõige.

Vallikraavi taastamine kogu bastioniesisel alal poleks aga teostatav juba sellepärast, et osaliselt asuvad seal järgmise kihistuse mäluobjektid, XIX sajandi viimasel veerandil ehitatud raudteehooned, mille ansambel jääb meenutama rongiühendust Balti jaama ning sadama vahel. Mäluasutusena toimiks kogu ala paremini siis, kui paigutada sinna ka otsesemaid muuseumi funktsioone. Nii ongi välja pakutud bastioni all kulgevate galeriikäikude kasutamist linnakindlustuste ajaloo eksponeerimiseks või ajalooliste raudteehoonete kujundamist koos välisruumi paigutatud veereminäidistega terviklikuks raudtee ajalugu käsitlevaks teemapargiks.

Õpilastöödest tuli paeluv mõte rajada bastionile Eesti suurkujude park. Muide, rajatise potentsiaal suursuguse platvormina ei jäänud märkamata ka neile, kes otsisid 1930. aastate lõpus head paika Vabadussõja monumendile. Ants Laikmaa pakkus Skoone otsa välja panteonisarnase ehituse, mis oleks ühtlasi muuseum.

Skoone kui hädavajalik roheala

Juba aegade algusest on Skoone toiminud rohealana. Keskajal kasutas kaitsvate linnamüüride vahele elama surutud kodanikkond väljapoole müüre jäävaid krundikesi aiamaana, kus kasvatada värsket ja maitsvat, roheluses puhata. Seda kinnitavad gravüürid, kus Kalamaja suunast vaadelduna on linnamüüriesine viljapuude ja peenardega tihedalt kaetud. Liivi sõjas Rootsi kuninga valitsemise alla langenud Tallinn pidi välja ehitama üksteist võimast bastioni, mis said nime Rootsi läänide järgi, aga valmis jõuti ehitada ainult kolm. Arhiivi­materjalidest on teada, et miljonite kantmeetrite mulla kuhjamine linnakodanike aedade peale, sh nende endi sulaste ja hobuste tööjõuga, tekitas teravaid konflikte. Pärast kakskümmend aastat kestnud töid oli Skoone (rootsi­päraselt Skåne) bastion 1704. aastal valmis. Läks veidi enam kui poolteist sajandit ning kasutusest välja langenud kindlustustest sai promenaadide komisjoni juhtimisel haljastusprogrammide täideviimisel taas roheala. Möödunud sajandivahetusel tegutses bastioni otsas esinduslikus puitpitsilises hoones lühikest aega kohvik-restoran. Mäel korraldati suviti vabaõhukontserte. Jüri Kuuske­maa on kaunisõnaliselt kokku võtnud, et seal käidi amüseerimas, špatseerimas ja kurameerimas.

Inimeste loomulik vajadus roheluses aega veeta pole kuhugi kadunud: amüseerimise asemel tšillitakse, vabaõhukontsertide asemele on tulnud festivalid. Ka mõttetalgutel jõuti järelduseni, et bastioni õhtupoolne treppidega nõlv sobib ideaalselt festivalide pidamiseks. Õpilastöödes mindi veelgi kaugemale ja kujundati kogu bastion üheks suureks mitme lavaga festivalialaks. Piklikust põlenud töökojast bastioni nõlva all kohandati aga sissepääsuhoone-värav. Rohelusest ja taimekasvatusest oli inspireeritud veel mitu kavandit, kus soovitati nõlvaalune põlenud töökojahoone ümber ehitada suureks avalikuks kasvuhooneks ning selle juurde rajada renditavad linnaaiad.

Neile, kes harrastavad roheluses aktiivsemalt vaba aega veeta, pakuti mitmesuguseid spordiväljakuid igati loogilise asukohaga bastioni kirdenõlva all, kus on olnud 1939. aastast peale arhitekt Anton Soansi projekteeritud linnastaadion. Heaks tuleb kiita ka väidetavalt omaaegsele linnapeale Jüri Rattale kuulunud idee kasutada talvel vallikraavi ala avaliku uisuväljakuna ning bastioninõlva snow-tubing’u rajana. Õpilastöödes pakuti lasketiiru, minigolfi, rulaparki, maa alla rajatud ilmastikukindlaid kergliiklusteid, mis ühendavad bastionialused käigud vanalinna, Balti jaama ning Kalamajaga. Koos endise linnastaadioni alale rajatavate võrkpalliplatsidega seenioridele esitati kõige iseäralikum mõte: kujundada kogu Skoone ala eriliseks eakate hooldekeskuseks, nii et saaks vanurid isoleerimise asemel integreerida aktiivsesse linnaellu.

Olukorras, kus vanalinna ajalooline linnaehituslik struktuur on nii tihe, et sinna puid ega rohelust ei mahu, ja ka Kalamajas liigutakse suunas, kus tühjade kruntide metsikud rohelised saarekesed kaovad üksteise järel uusarenduse vundamentide alla ning sisehoovid sillutatakse parkimiskohtadeks, pole kohalikel elanikel just väga palju kohti, kuhu päikeselisel pärastlõunal jalutama minna. On igati loogiline, et avatud ja aktiivselt kasutatav roheline vöönd, mis algab Hirvepargis, jätkub Snelli tiigi pargis ning suubub sealt Tornide väljakule, kätkeks endas ka Skoone bastioni ala ning sellele saaks mugavalt ligi lähikonna ehk vanalinna ja Kalamaja elukvartalist.

Mineviku liikluskorralduse apsud

Just ümbruskonnast äralõigatus on tinginud ühelt poolt Skoone alakasutuse ja teiselt poolt säilitanud selle niisugusel kujul, et see praegu kompleksselt välja arendada. Suurim takistus on tiheda liiklusega, aga kitsas Rannamäe tee. 1920.–1930. aastate ajaleheartiklitest võib lugeda, et Rannavärava mägi oli juba tollal alakasutuses ja kehvalt hooldatud, ainukesteks püsikülastajateks päästearmeelased, kes seal kord nädalas koosolekuid pidasid. Mainitakse suurt, pehkinud puitalusel suurtükki, mille otsas istumas käiakse, sest pinke mäel enam pole, ning tsaariaegse kohviku-restorani­hoone alusmüüre. 1930. aasta paiku algatas linna ehitusosakond eufoorilise projekti, mille käigus kaevati läbi seni vastu linnamüüri istunud Skoone bastioni tagakülg ja rajati sinna Rannamäe tänav. Tööjõumahukas ehitus pidi andma töötutele leivateenimis­võimaluse ning rajama otsetee Balti jaamast sadamasse. Kuigi bastion oli juba toona muinsuskaitse all, anti töödeks luba ja suurejooneline projekt viidi lõpule. Tagantjärele on seda palju kritiseeritud, kuna koos suure osaga bastionist hävitati selle peal seisnud ajalooline püssirohuait, moonutati märgatavalt kogu rajatise esialgset ilmet ning lõigati bastion ära vanalinnast.

Kuigi ideekonkurssidel, näiteks Salto arhitektide 2005. aasta võidutöös bastioni arendamiseks, on välja pakutud mõte jätta Rannamäe tee kasutada ainult jalakäijatele ja suunata kogu autoliiklus ümber bastioni, siis Baltic Urban Labis vormistati kompromisslahendus. Selle kohaselt jääb alles üks kiiruspiiranguga 30 km/h sõidurada mitmete künnistega (nagu Soo tänaval) ning selle kõrvale tuleb lai kergliiklustänav koos plaanitava uue Linnamüüri platsiga. Lisaühenduseks vanalinnaga ehitataks üle tänava kergliiklussild, samuti taastataks Rannavärava-poolsed 1930. aastatel rajatud paekivitrepid, mida mööda pääseks ka üles bastionile. Bastioni ala ühendamiseks lähikvartalitega on välja pakutud ka Reisijate tänavast algavat, Kopli ja Põhja puiestee lõunaküljel kuni sadamani kulgevat kergliiklusteed koondnimetusega Kultuurikilomeeter 2.

Skoone kui kultuurikeskus

Pärast Teist maailmasõda võttis Skoone kasutusse Punalipuline Balti Sõjalaevastik. Sellest kujundati madruste puhkeala, kust ei puudunud vaaterattaga lõbustuspark ega tollal Eesti suurimaks puithooneks tituleeritud stalinistlikus stiilis suveteatrihoone (asus samal kohal, kuhu 2011. aastal ehitati põhuteater). Mäge ennast hakati kutsuma Madruste mäeks. Ka Eesti iseseisvuse taastamise järel oli asjast huvitatud investoritel ennekõike plaan rajada alale suur lõbustuspark või mõni muu kerget meelelahutust pakkuv asutus. Näiteks Saku õlletehas oli huvitatud bastioni tagaküljele eestiaegse tsiviilkaitsevarjendi sissepääsurajatisse oma pubi ehitamisest (võrdluseks Püssirohukelder Tartus). Kõik sellised ideed linnavalitsus õnneks blokeeris. Oleks kummastav, kui vanalinn taanduks mere poolt vaadates mingisuguse Disneylandi taustaks.

Kuivõrd Skoone ala lähikonnas asuvad sellised nn kõrgemat kultuuri kandvad asutused nagu kunstiakadeemia, Kultuurikatel ja kaasaegse kunsti muuseum, siis oleks väga sobiv, kui seal asuks mõni galerii või ajutine kunstipaviljon, teater või kontserdisaal. Kõik need ettepanekud on kirjas ka Baltic Urban Labi aruandes. Teatri või kontserdisaali asukohana pakutakse praeguse varjendi sissepääsu ette uut hoonet, kunstigaleriid nähakse tegutsemas bastionidealustes käikudes. Eraldi katusealune paviljon teatritegemiseks või näituste ja arutelude korraldamiseks on planeeritud Suurtüki tänavast üle tee, praeguse busside parkla kohale. Õpilastöödes on samuti peetud sobivaks kasutada bastionidealuseid käike või ajaloolisi raudteehooneid kunsti eksponeerimiseks. Sümpaatne on mõte EKA arhitektuuripargist Skoone alal, kus võiks linnarahvale vaatamiseks ja proovimiseks välja panna näiteks praegu Pedaspea metsa ehitatud arhitektuuritudengite varjualused. Samasugune mõte on esindatud ka Baltic Urban Labi projektis, kus on kunstiakadeemiast üle tee trammitee ette kavandatud väliprojektide näitamiseks EKA plats. Grandioossem plaan oli kujundada Skoone alast terviklik EKA-linnak, kus ei puuduks tudengite ühiselamud, saunakompleks (loomulikult selleks kohandatud vanades raudtee-hoonetes), samuti galeriid ning poekesed kunsti eksponeerimiseks ja müümiseks.

Tallinn ei saavat kunagi valmis. Skoone bastioni taas kasutuselevõtmise ümber on aktiivselt tiireldud vähemalt viimased kakskümmend viis aastat – ja tulemusteta. Mitmed ideed on olnud üsna toored, suunatud turisti rahakukrule, ignoreeritud on paiga erilisust ja kultuuriväärtuslikku laetust. Mõni suurepärane mõte on ka teostunud, näiteks põhuteatri projekt, seda aga kahjuks ajutisena. Fakti, et kõik senised katsed mullaga täidetud hiiglast püsivamalt linnaga siduda on ebaõnnestunud, võib võtta kui pikka ja põhjalikku eelhäälestust, mis viib lõpuks täpselt õige esituseni. Eelkirjeldatud ettepanekud on küpsemad, rohelisemad, kohalikule elanikule lähemal ja aktuaalsemad kui senised. Ideede mitmekordne läbimängimine, sõelumine, viimistlemine ja, mis kõige tähtsam, kõigi osaliste kaasamine on mustandikatketest vorminud tugeva plaanipuhtandi.