Sada aastat Eesti linnakodu

Kui osatakse väärtustada oma kodust keskkonda, siis peetakse tähtsaks ka avaliku ruumi kujundamist ja öeldakse sõna sekka.

IVI-ELS SCHNEIDER

Näitus „Kohaliku aja järgi. Sajand Eesti linnakodu“ Eesti arhitektuurimuuseumis kuni 7. X. Kuraatorid Mari Kurismaa ja Triin Ojari, näituse kujundaja Margus Tammik.

Oma kodu on inimese maailmapildi keskpunkt ja mõõdupuu kogu ümbritseva hindamiseks. Kui osatakse väärtustada oma kodust keskkonda, siis peetakse tähtsaks ka avaliku ruumi kujundamist ja öeldakse sõna sekka. Kodukultuuri arendamisega kujundame üldmuljet meie maast ja rahvast, loome oma kultuurilugu.

Eesti juubeliaastal on arhitektuurimuuseumis põnev ülevaade Eesti linnakodust saja aasta jooksul. Väga huvitav on jälgida arengut ja meeletuid muutusi – eriti noortel, kes on harjunud tänapäevaste võimalustega. Kõige enam on mõjutanud eluviisi teaduse ja tehnika tormiline areng. Eestlastele on elumuutuse toonud meie iseseisvumine ja avanenud pääs maailma. Interjööri ja sisustuse viimistlusmaterjalidena pakutav ületab igasugused ootused: valik on isegi liiga suur ja uusi materjale tuleb aina juurde. Viimase kahekümne viie aastaga on kodutehnika tundmatuseni muutunud. Igapäevaelu saame korraldada eri programme valides, leia ainult õiged nupud. Minu põlvkonna tehnika­imed olid televiisor ja pesumasin Riga, kus pool tööst oli käsitsitöö. Kui veel eelmise sajandi lõpupoole oli tavaline, et elutoas rippus keset lage üks lamp, siis praegu saame valgustusega luua elukeskkonnas vahelduvaid ja vaimustavaid meeleolusid. Lihtsast kodusest pesuruumist on saanud meeleolukas vannituba, mis sõna otseses mõttes on tuba. Koduehituses on muutunud kõik: ehitusmaterjalid, küte, ventilatsioon, elekter ja valgustus.

Näitusel tuuakse iga kümnendi kohta esile interjööri olulised tunnusjooned ja selle taustal näitavad fotod kümnendile iseloomulikku arhitektuuristiili. Kodu kujundamisel määravad üldmulje paljud kujunduse osad ja pilkupüüdvad detailid. Esmalt interjööri üldviimistlus, sisustus (mööbel), sisustus­tekstiilid, kodutehnika kuni väike­esemeteni välja. Näitust kokku seadnud Mari Kurismaa ja Triin Ojari pidid paratamatult arvestama olemasolevate eksponaatidega ja vältima ka kuhjamist vähemtähtsate detailidega. Õiget muljet aitavad peale mööbliesemete, valgustite, raadiote, telerite luua kümnendi moefotod ja värvilised tekstiilimustrid. Rõivamood ongi inimestele kõige enam mällu sööbinud ja selle kaudu on lihtne kümnendeid eristada.

On ka huvitavat lugemist elanikkonna kooslusest, seegi kujundas linnainimeste eluviisi ja võimalusi kodu rajamisel. Vaadeldava saja aasta algusperioodil tugevnes koos omariiklusega rahvustunne ja arenes kohalik tööstus. Tööstuse areng mõjutas linnade demograafilist kooslust ja seal kerkisid tööliselamute kvartalid. Kuna enamik meestest valdas tisleritööd, tegi lihtrahvas varasemalt kodu tarvis palju mööblit ise. Linnaelanikkonna kasvuga vajadus mööbliesemete järele suurenes ja hakkajad mehed rajasid mööblitöökodasid, kus toodeti kappe, puhvetkappe, diivaneid, tugitoole ja magamistoamööblit. Seevastu Nõukogude perioodi iseloomustab võimaluste puudumise tõttu ühtlane keskpärasus. Kodud olid äravahetamiseni sarnased.

Kindel see, et piiratud kitsal pinnal, nagu on soolalao teise korruse saal, sellist näitust kokku panna on väga keeruline – mida võtta, mida jätta. Kodukujunduses on eri perioodide kohta väga palju näiteid: jõukate, keskmike ja vaeste kodud. Erinev eluviis, erinev (sise)arhitektuur ja inimeste erinev silmaring. Pealegi tekib igal meenutajal möödunust oma mälupilt.

Näituse kujundanud Margus Tammik on väga toredasti loonud täpselt sellise mulje, mis linnakodudest mõeldes silme ette tuleb. Teise korruse saali ukselt avaneb pilt ühtlaselt hallidest linnamajadest: just selliste seinte taga paiknevadki inimeste kodud. Arhitektuurifotode vahel vilksavad moefotod, mis kuuluvadki linnapilti. Kui liikuda fotoseinte taha boksidesse, avanevad detailirohked kümne kümnendi lavastused linnakodudest. Näituse idee autoril Mari Kurismaal on koostöö näituse kuraatori Triin Ojari ja Margus Tammikuga väga õnnestunud. Visuaalse osa kõrval on mõõdukalt külastaja teadmisi avardavat informatiivset teksti.

Näituselt saadud muljete ajel hakkasid silme ees jooksma minu enda mälupildid möödanikust. Meie pere elas väikelinnas natsionaliseeritud majas kolmetoalises korteris. Isa töötas mul mööblitööstuse juhatajana ja selle­läbi kujunes ka meie korteri interjöör. 1950. aastad matkisid 1930. aastate stiili. Meil oli ümmargune söögilaud, mida sai vahetükkidega pikemaks pidulauaks lahti tõmmata ja kaksteist söögilauatooli, vitriinklaasidega puhvetkapp Arsi maalitud kohviserviisi ja ilusamate lauanõudega. Mõnus tigudiivan kandilise diivanilauaga. Akna all oli suur massiivne kirjutuslaud, käetugedega tool ja raamatukapp. Vanematel oli uhke kaheinimesevoodi, öökapid, kolme uksega riidekapp ja peeglilaud, mille ees põrandal oli karunahk. Kaks last magasid tavalistel kušettidel. Kogu mööbel oli viimistletud väärisvineeriga, meil oli selleks tammevineer ja osaliselt karjala kask. Mööblit poleeriti. Minu nina mäletab siiani polituuri lõhna.

Köögi sisutus oli väga lihtne: valgeks värvitud kapid. Vannituba meil ei olnud, pesime pesukausis, vesi oli õues kaevus, kust ämbritega vett pidi tooma. Sooja vett saime puupliidilt trumlist (suur plekist veekann). Kolme korteriga elamus oli ka pesuköök, iga nädal käisime perega linnasaunas. Vanaema elas maal talus üksikus metsanurgas Järvamaal. Vanaisa oli eelmise sajandi algul olnud Tallinnas Lutheri vabriku tisler. Vanavanemate talu oligi Lutheri toodanguga sisutatud, mäletan detailideni mööblit, mis küll hiljem kaotsi läks.

1950. aastatel mööblitootmist eriti ei olnudki, olid vaid väikesed ettevõtted, kus üht-teist toodeti. Põhiline aur läks sotsialismi dekoreerimisele ja autahvlite kujundamisele.

1950. aastate lõpus saime oma kodu, mida isa suures osas ise oli ehitanud. Ema oli mul kultuuri- ja kunstihuvidega ja tellis Saksa DVst ajakirju Möbel und Wohnraum ja Kultur im Heim. Nii saime natuke aimu ka mujal maailmas toimuvast. Meil käis ka Kunst ja Kodu (kõik numbrid seni alles). 1950. aastate raskepärane mööbel vahetati meie uues kodus moodsa heleda peenejalgse vastu. Mäletan, et meie uus kodu oli tolle aja mõistes väga kena ja maitsekas. Ema tellis tarbekunstnikelt põrandavaase, sisustustekstiile ja soetas igasuguseid Arsi tooteid.

1960. aastatel õppisin ERKIs mööbli- ja ruumikujundust, minust sai sisearhitekt. Edasi kujundas minu maailmapilti elukutse. Võidutses modernism, kõik oli kujunduses sirge, sümmeetriline ja lihtne.

Tagantjärele meenuvad uuendused, mis olid isegi tervistkahjustavad ja kohati veidrad. 1950. aastate lõpul võeti mööblitööstuses senise ribiplaadi asemel kasutusele puitlaastplaat. Keegi ei osanud arvata, kui mürgised on need komponendid, mida plaadi tootmisel kasutati. Plaat lõhnas pikka aega väga räigelt. ERKI ajal olin suvepraktikal Standardis, kus töötlesin liimipressil neid plaate ja sain mürgiaurudest lööbe.

Mäletan veel üht veidrust. Loomerahvas avastas antiikmööbli ja see võeti rõõmuga interjööri ilmestama. Aga kummalise moeröögatusena värviti täispuidust mööbel kattevärviga erksates toonides üle. Punased, rohelised, kollased kummutid, puhvetid – kõik dekooriga kaunistatud esemed said paksu värvikihiga kaetud. Aastaid hiljem kulus palju vaeva, et väärt esemed värvikihist puhtaks saada.

1970. aastatel arenes mööblitööstus kiiresti. Suured tööstusettevõtted üle Eesti tootsid hulgaliselt elukondlikku mööblit. Esimest korda hakati seeriatoodanguna tootma ka köögimööblit. Nüüdse pilgu läbi tundub tookordne köökide tootmine lausa primitiivne, köögitehnikat esindas vaid kaks eset: gaasipliit ja külmkapp. Materjalivalikut ei olnud ollagi.

Kuigi mööblitööstus arenes ja kogused suurenesid, ei suudetud tagada head kvaliteeti ja kujunduslikku taset. Kasutatavad materjalid olid kehvad ja valikut polnud. Suur turg oli lõputu Venemaa, kuhu kõlbas kõik, mis oli „naelakastist parem“. Ainuke koht, kus kujundajad said end loominguliselt teostada, oli kunstitoodete kombinaat Ars. Sisearhitektide kavandatud objektidele oli olemas eeskujulik tootmisbaas – töökodades töötasid tublid tislerid, sadulsepad ja ka metallist esemed said kvaliteetsed. Töökodades valmistati korpusmööblit, polstermööblit, mitmesuguseid kujunduselemente ja valgusteid. Arsis kujundatud objektidest räägitakse seniajani.

Eelmise sajandi viimase veerandi algupoolel oli kortermajade ehitamine ja sisustamine osa kommunistlikust ideoloogiast. Korterid olid alamõõdulised, ruumid madalad, mööbel ülemõõduline. Mööblitööstuses kehtisid ranged üleliidulised standardmõõdud – GOSTid. Iga toote kohta oli kehtestatud piirnormid, mis hõlmasid pikkust, laiust, kõrgust, nurgakallet jm. Sageli olid need mõõdud ebaloogilised, aga seeriatoodangus nõutavad. Kogu interjöör oli masendavates pruunides toonides, ehituskvaliteet kohutav. Sellises interjööris ei saanudki helgeid soove ja mõtteid tekkida: inimene oli väeti riigialam.

Loomerahvas on alati olnud tundlikuma närvikavaga ja otsinud keerukatest olukordadest väljapääsu. Alates 1970. aastatest elavnes sisearhitektide seas näitusetegevus, et natukenegi nautida loomisrõõmu ja proovida teisiti, kui igapäevaelu võimaldas. Suurt elevust tekitas näitus „Ruum ja vorm“, kus kujundajad lasid ruumis fantaasial vabalt lennata. Vabaduse väljaku Kunstihoone salongis esinesid esimest korda sisearhitektid. Esimestest näituseobjektidest püüavad ka tänapäeval pilku Maile Grünbergi ja Juta Lemberi kavandatud näitusetoolid.

1980. aastatel oli näituste kõrgaeg, varem ega hiljem ei ole sellist laviini olnud. Selle kümnendi lõpust saigi muutuste aeg, mida paljud meist hästi mäletavad. Sisearhitektide tööpõld sai uue sisu, ebanormaalsus sai lõpu kõikidel elualadel.

Praegune arhitektuurimuuseumis avatud näitus „Kohaliku aja järgi. Sajand Eesti linnakodu“ tekitab soovi teha kokkuvõte meie rahva olemisest. Eestlaste saja aasta sisse mahub keerukaid aegu, mis on kujundanud meie mentaliteeti ja ka eneseteostusvõimalusi. Öeldakse, et rasketel aegadel leitakse uskumatuid keerdkäike ummikust välja rabelemiseks. Ilmselt olemegi väikerahvana oma kultuuri säilitanud visa töö ja kangusega. Ajalooliselt oleme maa- ja loodusrahvas. Meie geograafiline elukoht on loonud võimalused, mida saame endale lubada ja mida mitte. Eestis ei leidu kulda ega hõbedat, meile on omane lihtne eluviis.

Jääb mulje, et sagedased suured muutused riigis mõjutavad rahvast rohkem, kui arvata oskame. Riikides, kus on pikalt rahuaega jagunud, sujub uuenduslik areng ilma suurte vapustusteta. Meid on pillutatud ühest äärmusest teise, rahvas puudub seesmine rahu ja enesekindlus, oleme väga haavatavad. Nii ongi meil näiteid, kus kergekäeliselt oleme loobunud oma väärtustest ja vaimustunud võõrast ersatsist. Küllap võtab aega, et tõsta ausse meile ainuomased väärtused ja neid teistelegi uhkusega esitleda.

Lähim näide mõttetust tegutsemisest on 1990. aastad. Meist kaugele ette jõudnud riigid leidsid endale heausksed kliendid, kellele müüa ajast ja arust kaupa. Mäletame kõik odavat laminaatparketti, haisvaid sünteetilisi vaipkatteid, inetut seina- ja laeviimistlust. Kui varem nägime iga möödalaskmise taga võõra võimu sundi, siis nüüd tormasid kõik oma koju seda ersatsi ostma. Väga kiiresti loobuti meie kohalikest naturaalsetest materjalidest, peaasi et on uus ja välismaalt.

Meile avanenud maailmas silmaring loomulikult avardub, kaugetest maadest saadakse uusi ideid ja sedakaudu elu areneb. Erinevad rahvuskultuurid rikastavad maailma ja kõik me loodame reisidel kohata midagi, mis teisiti kui meil. Globaliseerumist peatada me ilmselt ei suuda, kuid seda kiirendada pole ka mõtet. Küll on igav elada, kui erisused rahvuste vahel kaovad. Praegu meil on veel, mida tallel hoida.