Rohkem lihtsust

Karin Paulus: „Mõnikord on suurejoonelisusest olulisem rattaparkla, ratastooliga liiklejale juurdepääsu loomine või pimedale keskkonna turvaliseks tegemine.“

Merle Karro-Kalberg

Selle aasta alguses ilmus juba 11. Eesti arhitektuuriloomet eesti ja inglise keeles kajastav ülevaatekogumik. Seekord on toimetajad Karin Paulus ja Laila Põdra kokku kogunud 2012. ja 2013. aasta kultuurkapitali arhitektuuripreemiale esitatud objektid.

Sellesse kulka arhitektuuripreemia kandidaate tutvustavasse raamatusse pole siiski mahtunud kõik. Näeme, et auhinnale kandideerinute nimekiri on palju pikem. Mille põhjal on langetatud objektide valik?

Karin Paulus: Me valisime välja kõige põnevamad ja paremad tööd, kõige huvitavamad objektid mitte ainult Eesti publikut silmas pidades, et näidata meie arhitektuuriloomet ka väliskülalistele. Valimine on alati valulik protsess. On ju häid autoreid ja põnevaid objekte, mida kultuurkapitali preemiat taotlema polegi esitatud. Mõnes mõttes on valikusõel juba enne meid läbitud, sest objekte kulka preemiatele kandideerima esitavad ju enamasti autorid ise. Ja eks ole alati selliste auhindamiste puhul valik ka žürii nägu. Aga meie, raamatu koostajate eesmärk oli teha huvitav raamat, kus oleks palju vaadata, lugeda ja saaks kaasa mõtelda.

Kulka annab välja nii arhitektuuri- kui disainipreemiaid. Sellest raamatust on disainipreemia laureaadid ja kandidaadid välja jäetud. Miks keskendusite vaid arhitektuurile?

Selle raamatusarja kese on tõesti arhitektuur, aga tuleb ka tunnistada, et kultuurkapitalile esitatakse disainiprojekte vähem. Disaini valdkonnas on olulisem ehk Bruno auhind, mida antakse välja üle aasta. Disaini tunnustab eraldi ka sisearhitektide liit. Kuna ka kulka aastapreemia sündmusel domineerib enamasti arhitektuur, siis mõjunuks üksik disainiobjekt raamatus arhitektuuri vahel ehk kentsakalt. Kui disainipreemia kandidaate oleks rohkem, vääriksid need kindlasti tummisemat kajastust kas või eraldi raamatuna. Mul endal disainikriitikuna on muidugi kahju disaini väljajäämisest, kuid üksikut elektrirollerit kortermajade vahele panna olnuks jabur.

Tihti kipub ju ka nii olema, et disainivaldkond surutakse arhitektuuriga kokku. Nii kulkas kui ka kultuuriministeeriumis on disain ja arhitektuur koondatud ühte. Enamasti lõpeb see sellega, et näiteks toetuste jaotamisel kipub arhitektuur disaini üle domineerima.

Mulle tundub ka, et see on vale. Nii disaini kui ka arhitektuuri armastava inimesena leian, et disainil võiks kulkas olla oma sihtkapital. Praegu toetatakse disaini arhitektuuri ja kujutava kunsti sihtkapitalist. Aga kui vaatame sihtkapitalide koosseisu, siis disainereid seal peaaegu polegi. Disain jääbki valdkondade vahele ja sellevõrra alarahastatuks. Eraldi sihtkapitali loomise mõte on aeg-ajalt küll üles kerkinud, kuid kuna seda peaks tegema teiste sihtkapitalide arvelt, siis pole erilise vaimustusega selle poolt oldud. Kuigi, lisakulusid see kaasa ei tooks. Ma arvan, et disaini võiks kindlasti rohkem hinnata ja esile tõsta. On väär mõelda, et see valdkond ei vaja samavõrra turgutust nagu kirjandus, rahvamuusika või sport. Toetama peaks näiteks süvitsiminekut eeldavate, kuid mitte kasumlike toodete arendamist, sõltumatut meediakajastust, mittekommertslikke näitusi ja ajaloo uurimist.

Mida võiks raamatusse valitud arhitektuur mõnekümne aasta pärast 2012. ja 2013. aasta Eesti kohta öelda? Millistest ühiskonna väärtushinnangutest need hooned kõnelevad?

Mõneti näen, et tegutsetakse rohkem ühiskonna kui terviku huvides, avalik ruum on nüüd tähtsam. Varem esitati kulka aastapreemiale kandideerima rohkelt korter- ja eramaju, aga praegu on valikus rohkem muuseume, pargilahendusi ja koolimaju. See on tore muudatus. Mõneti teeb murelikuks, et need asjad ei sünni meie oma riigi vahenditest, vaid sageli Euroopa liidu fondide toel. Ja võib-olla on see ülikond meie ühiskonnale mõned numbrid liiga suur. Valminud on tohutult massiivseid objekte, näiteks lennusadam, võimsaid spordihooneid, loodusmaju ja koolihooneid, mida on väga kallis käigus hoida. Mulle tundub, et kadumas on pikema perspektiivi tunnetamine. Mis saab edasi, kui rahvast jääb vähemaks, aga halduskulud ja kohustused jäävad?

Raamatusse valitud ehitised räägivad sellest, et meil hinnatakse julgeid, kohati ekstsentrilisi lahendusi, mida ehk mõnes teises riigis nii palju ei tehta. Meie ühiskonna rabedus paistab kindlasti ka arhitektuuris välja. Kui mõtleme eestlaste elamukultuuri peale, siis ei olegi veel väga palju aega möödas sellest, kui elati muldpõranda ja korstnata taredes ning viletsates tööliskasarmutes, magati pead-jalad koos. Meil puuduvad tegelikult need eeskujud, millele meie arhitektuuri identiteet tugineda saaks. Nõnda on lähtutud pigem kaasaegse arhitektuuri „kõrgmoest“, ent pole alati suudetud jõuda just kuigi isikupäraste lahendusteni.

Mulle tundub, et meil tahetakse eristuvate ehitistega silma paista. Erakordsust ihkavad tellijad ja praktikud sigitavadki julget arhitektuuri. Aga kohati näeme ikkagi, et asjade kvaliteetne ja ajas kestev tegemine on seetõttu teisejärguline. Eelkõige võiks ikka mõelda sellele, kas inimesel on ruumis hea olla, kuidas seda ruumi kasutada saab. Rahulikku järelemõtlemist ja analüüsimist võiks olla rohkem, kuigi nõustun, et igikestvusele ja ajatusele pretendeeriv vorm võib olla kohati väga igav.

Sa ütled kogumiku sissejuhatuses, et oleme noorte tegijate poole kaldu ja hinnatakse ennekõike nooruse radikaalsust. Kas peaks olema siis rohkem tasakaalus? Ka vanu tegijaid tuleks rohkem esile tõsta?

Ah, elutööpreemiaid on meil piisavalt. Pigem võiksime olla ka arhitektuuris erinevuste mõttes sallivamad. Samuti unistan, et hoolivus, teistega arvestamine ja põlvkondadeülene lähenemine võiks peegelduda ka keskkonnas. Näiteks haiglalt ootan rahustavate loodusfotode ja sisehaljastuse asemel hoopis plaanilahenduse loogilisust, seda, et murtud luuga ei pea mööda koridore ja treppe ekslema või kaldteed otsima. Normidest justkui lähtutakse, ent end erivajadusega kasutaja nahas tunda on siiski harv anne.

Meil õpetatakse praegu eraldi arhitekte, maastikuarhitekte ja sisearhitekte. Nii kulka aastaauhindade arhitektuuri, maastikuarhitektuuri kui ka sisearhitektuuri preemiate nominentide hulgas paistavad aga ikkagi silma arhitektid. Miks see nii on? Kas arhitektiharidus on nii laiahaardeline või on asi lihtsalt selles, et žüriis istuvad enamasti vaid sarnase vaatenurgaga arhitektid?

Ma olen nõus, et kõikide selliste võistluste tulemused on žürii ja nende asjade nägu, mida parasjagu välja pakutakse. Mina kõrvaltvaatajana leian, et praegune lähenemine, kus objektid tuleb preemia saamiseks ise esitada, ei ole ka päris õige. Oleks tore, kui kulka žürii otsiks osalejaid ka ise ja ehk õnnestuks nii katta ka tagaplaanile jäävaid valdkondi. Kulka preemia tundub mulle kõige väärikam, kuid kõik valdkonnad ei ole kindlasti praegu võrdselt esindatud. Eriti vajaks väärtustamist maastikuarhitektuur, kus vajakajäämisi on kõige enam. Häid tänapäevaseid näiteid tuleb tikutulega taga otsida. Kultuurkapitali preemial on kindlasti ka didaktiline roll, mis võiks õpetada hindama eri valdkondade häid näiteid. Kultuurkapitali kõrval pakutavate preemiate paljusus laseb esile tõusta küll vaatenurkadel (näiteks maja sisearhitektuuril või betooni kasutamise oskusel), aga teeb need kõik tillemaks.

On siit raamatust ka midagi välja jäänud selle tõttu, et just seda teost ei esitatud kulka preemiale kandideerima?

Otseselt vist mitte, kuigi põnevaid interjööre on küll: kohvikuid, restorane, kontoreid. Väärt interjöör ei pruugi sugugi olla ainult tähtsatel ehitistel, nagu kirikul või koolimajal. Siiski võib eesti arhitektuuri, sisearhitektuuri ja maastikuarhitektuuri parimate näidete üle suurt uhkust tunda. Maailmatasemel teoseid on palju, kas või Kukemõisa karjamõis, taaskasutatud taimedest Kumu siseaia projekt „Ananass või artišokk“, elamuslikku liikumist pakkuv hiidtrampliin, Narva kolledž või lennusadama angaarid.

Sa ütled raamatus, et arhitektuur peaks enam haakuma sotsiaalsete teemadega. Millised need olla võiksid?

Iga tänava ja majaga võiks püüda disainida paremat ühiskonda. Ka juba puudutatud teemade hulgas võiks lihtsalt sündida tundlikumaid lahendusi. Kui mõtlen koolihoonete peale, siis näen, et ühised vahetundide veetmise ruumid on lahendatud väga põnevalt. Sealsamas on klassiruumid ja auditooriumid aga endiselt väga konservatiivse ruumiga, kus kaasamist ja ergonoomilisust tegelikult pole.

Rohkem võiks olla täitsa tavalisi istumiskohti, varjualuseid, erivajadustega inimeste peale mõtlemist, lünkade täitmist näiteks ühendusteede näol. Me ei vaja alati suuri meeleolukaid väljakuid ja esinduslikkust, mida plaanitakse Eesti väikelinnadesse tuua „EV 100“ programmiga „Hea avalik ruum“. Mõnikord on olulisem rattaparkla või ratastooliga liiklejale juurdepääsu loomine, pimedale keskkonna turvaliseks tegemine. Suurejoonelisus on tore, aga mõnikord vajame lihtsaid ja väikesi asju.