Pigem kodus kui võõrsil

Veneetsia arhitektuuribiennaalid õnneks tulevad ja lähevad. Eesti väikelinnad loodetavasti jäävad. Ehk tuntakse seal rõõmu uute keskväljakute üle.

ALEKSANDER METSAMÄRT

Eesti selleaastasel Veneetsia arhitektuuribiennaali ülesastumisel käsitletakse väikelinnade kahanemist. Täpsemalt, lahendusi kahanemisele, mida pakuvad riigile sajandaks aastapäevaks kingitud keskväljakud. Paviljon „Plats! Väärikas kahanemine” on üles ehitatud linnastumisele ja elanikkonna vananemisele. Probleemi ulatust kinnitab tõsiasi, et 47 linnast on pärast taasiseseisvumist kahanenud 45.

Linnaväljakuid on valmis ehitatud küll 15, kuid Veneetsias näidatakse kaheksat: Kuressaare, Rapla, Põlva, Tõrva, Võru, Valga, Elva ja Rakvere oma. Viimases on uue kuue saanud peatänav. Väljakuid näidatakse paigana, mis pakub väikelinna elanikele nii atraktiivset linnaruumi ja ajaveetmist kui ka keskusena, mis aitab tihendada elust tühjaks jooksvat linnakest. Kui üldiselt on linnaväljakud tekkinud enam-vähem orgaaniliselt punkti, kuhu on koondunud ärid ja läbikäimine, siis Eesti väljakud on kas uuenduskuuri läbinud paigad või teadlikult teise kohta asetatud keskpunktid.

Kodukandimuljeid

Praeguse arvustuse kirjutamiseks võtsin ette väikese rännaku. Kaheksast biennaalil käsitletud väljakust jõudsin ajanappuse tõttu läbi käia kuus: Rapla, Põlva, Võru, Valga, Tõrva ja Elva. Jalamehena liikusin bussi ja rongiga, seetõttu olid Kuressaare ja Rakvere äärmiselt ebamugavad sihtpunktid.

Peale vaatluse püüdsin väljakutel veeta natuke rohkem aega – juua kohvi või võtta kiire amps ning teha paar tiiru kaasavõetud rulaga. Katsusin jutule saada kohalikega. Mõnes paigas tähendas see ebamugavat lähenemiskatset kümnetele linlastele. Mõnes, näiteks Põlvas, kuhu jõudsin alles öösel, tähendaski see umbes kümmet inimest. Arvan, et sain tagasisidet 100–150 inimeselt.

Rõõmustav on see, et ükski väljak ei olnud kohalike silmis täielik läbikukkumine; mõne arvates küll siiski Valga ja Võru, aga nendeni jõuan väheke hiljem. Üldiselt tunti linnaruumi uuendamise üle rõõmu ja kohati ka uhkust. Välja koorus see, et üldiselt ei osata linnaväljakult palju soovida.

Nukraks tegevalt tihti ei näinud intervjueeritavad väljakut kohana, mis võiks olla ajaveetmispaik. Mõnikord paistis välja ka koolilapselik soov anda küsimusele n-ö õige vastus. Samal ajal pöörati enam kui tihti tähelepanu probleemidele, mis tulevad välja ainult siis, kui väljakuga on paar hooaega koos elatud. Reis tõestas taas vajadust mõtestatud kunstihariduse järele. Käsitöö asemel võiks õpetada seda, mida arhitektuurilt ja kunstilt üleüldse soovida ja nõuda tuleb.

Väljakud võib laias laastus jagada kolmeks. Elva ja Tõrva paistavad teiste seas silma veekoguga piirneva pargi ja linnaruumi ühendamisega. Rapla, Põlva ja Valga on näited eikellegimaa liitmisest linnaruumiga. Võru ajalooline keskväljak on läbinud vaid uuenduskuuri.

Etaloniks Tõrva

Kuigi Tõrva ja Elva väljakut oli looduskauni veekoguäärse asukoha tõttu keeruline kuidagi ära rikkuda, peab kiitma, kui harmooniliselt on need tervikusse liidetud. Stiililt küll erinevad, kuid head näited mõlemad, kuidas väljaku võib efektiivselt linnaga kokku traageldada.

Eriliselt avaldas muljet Tõrva. Tõrva keskväljak (Mari Rass, Ott Alver, Alvin Järving ja Kaidi Põder, valguskatuse idee autor Villem Tomiste, 2018) sirutub ajaloolisest kõrtsist läbi Nooruse pargi Veskijärveni ja haarab endasse elegantselt bussijaama. Kuigi veider õnnestumine, mida eraldi püünele tõsta, on bussijaama ja sedakaudu Tõrva välismaailmaga ühendamise keskkohale asetamine suurepärane käik.

Selline võte tõstab tihtipeale transiidipunktina koheldava ehitistüübi selle tegeliku tähtsuse kõrgusele maapiirkondade sõlmruumina ja teeb väljaku meeldivaks, iga päev kasutuses olevaks, tihedaks läbikäimise paigaks.

Esteetiliselt ja elegantselt on välja kukkunud pargi kujundus. Korduvalt kasutatud tõrvaahju korstna motiiv mõjub elegantselt. Tõrvalaste peamine etteheide väljakule on see, et teist värvi telliskivisillutisega tähistatud parkimisalal tekivad arusaamatused. Mõneti võib ka seda pidada läbikäimist stimuleerivaks elemendiks.

Tihtipeale olevat kaugemalt tulnud külalistel raske aru saada, kus on bussijaama ooteala või kus bussid pargivad. Jällegi eksitus, millel on võime esile kutsuda põnevaid elulisi momente. Tõrvas paistsid isegi kerged eksimused nagu silmaripsutavad õnnestumised.

Elegantne Elva

Elva väljak võitis kõiki teisi ühe südantsoojendava elemendiga. Nimelt püüdis üks mees Arbi järve ääres kala.

Spordikauge inimesena oskasin isegi mina hinnata, kui tore on Elva aktiivset liikumist eelistavale suvitajale. Seda vaimsust kannab ka linnaväljak. Projekt „Sõstrapõõsaste vahel“ (Ülle Maiste, Diana Taalfeld, 2020) sobib paljudele, sest pakub äärmiselt meeldivat istumis- ja ajaveetmisvõimalust jalutajale ning suurepärast peatumiskohta sportijale, kes on järve ümber jooksuringil, või neile, kes keskväljakule rattateelt pööravad.

Elva linna struktuur ei soosi väljaku ääres suurt hoonestust ühes äride, kohvikute ja muude eluvaimu süstivate elementidega. Väljaku üht külge ääristab Elva kultuurikeskus, teist järv ning kolmandat tänav kui tuiksoon. Hoonestuse vähesus on lahendatud elegantse putkaarhitektuuriga, kus asuvad take-away-tüüpi toidukohad ja sporditarvete rendipaigad. Täpselt piisav, et külastajat einestamise ajal väljakut nautimas hoida.

Meeldivad on ka väljaku istumiskohad. Saab peesitada Arbi järve ja uue purskkaevu ääres lamamistoolidel, piisavalt on toolikeste-lauakeste ansambleid. Kena oli näha, kuidas need on puiduga elegantselt muust eraldatud, pakkudes seejuures suvisel jõudehetkel võimalust võtta ära sandaalid jalataldu kõrvetamata.

Väärib märkimist, et kõigist linnaväljakutest oli Elva oma ainus, mille kohta kohalike suust ei kuuldunud ühtegi nurinat. Poleks Tõrva isegi oma vigadega täiuslikult võluv, kuuluks mu südame soojem sopp küllap Elvale.

Kokkutõmbajad

Raplal, Põlval ja Valgal polnud aga kusagilt võtta järve, mis loorberipärja lahkelt pähe asetaks. Kõik kolm olid ennemini katse luua või liigutada linnasüdant vastavalt sellele, millised võiksid olla selle võimalused parandada kahaneva linna elu.

Olgu, valetan. Põlval on paisjärv väljaku lähedal siiski olemas, kuid hea, et otsustati minna raskemat teed. Põlva keskväljak „Puulinn“ (Egon Metusala, Kaie Kuldkepp, Helen Rebane, 2018) on katse luua uus linnasüda. Ennist ja nüüdki turuplatsina kasutatavat väljakut ei raamista veel hooned ning üldmulje on praegu seetõttu veel väljaku ja pargi vahepealne. Arvestades Põlva laialivalguvust pole raske näha väljaku eesmärki linn tasahilju ja vaikselt kokku tõmmata.

Vestlustest põlvalastega, kes olid vaatama tulnud linnaväljaku servas asuva purskkaevu öist tuledemängu, koorusid välja meeldivad uudised. Vald on juba pikemat aega ostnud kokku maad, et ehitada väljaku äärde ligitõmbav hoonestus. Teisisõnu, käimas on eksperiment, kas üks väljak suudab linnasüdamesse tuua heaolu. Loodud istumisalad ühes pargilaadse haljastusega loovad väga meeldiva paiga nii istumiseks kui ajaveetmiseks kontsertidel, üritustel ja turupäevadel.

Väljak on omaks võetud. Eriti jõudvat sinna noored, seda nii vanema rahva kui noorte enda sõnutsi. Meele teeb rõõmsaks, kui heaperemehelikult looduga on ümber käidud. Kuigi Põlvas avati linnaväljak esimesena, ei leidu seal sodimise jälgi. Tõsi, olin Põlvas hilisel ajal ning silm ei pruukinud kõike seletada.

Reljeefne Rapla

Ka Raplas, nagu Põlvaski, annab väljak võimaluse uuele hoonestusele. Kui Põlva kannab praeguse lageduse välja lootusrikka tuleviku ootuses, siis Rapla „Holly“ (Siiri Vallner, Indrek Peil, Kristel Niisuke, Kerttu Kõll, 2018) läbib linnaväljaku ebamugavat teismeliseiga reljeefimänguga väljaku Aasa ja Pargi tänava poolsel eikellegimaal, kuhu loodetakse kunagi hooned püstitada.

Väljak on meeldivalt tulevikuline. Selgelt paistab tahe luua rohekoridor aladele, mis praegu klassifitseeruksid eikellegimaaks. Linnasüdame tunnet toetab lõunati pilgeni rahvast täis söögikoht Hollivuud. Edukalt on pidurdatud liiklust Tallinna maanteel. Loodud parginurk pakub silmailu, meeldivat istumispaika ja ühtlasi varjab parklat.

Kuigi mõned eakad linlased kurtsid väljaku reljeefi talvist libedust ning sillutiskivide ebamugavust, oli üldmulje meeldiv. Oma käigud sätitakse puhtalt esteetilistel kaalutlustel üle väljaku ning hea sõnaga mainiti madalat purskkaevu, mis lastele ja koertele palavatel suvepäevadel rõõmu valmistab.

Hoolitsust anuv Valga

Valga keskväljak (Gianfranco Franchi, Chiara Tesi ja Rea Sepping, 2018) on problemaatilisem. Nimelt ei paista välja, et Valgat ja Valkat siduv ruum oleks omaks võetud. Võõristusest suure osa põhjustavad muinsuskaitsealused tühjad hooned. Välja joonistuvad ka mõned sotsiaalsed nüansid, mida väljak kohati ignoreerib.

Väljakust meetrite kaugusel asub Säde park, mis koos parditiigiga on võluv paik ning aja jooksul on Valga linnasüdameks kujunenud Võru-Mõniste-Valga maantee piirkond. Väljakut läbivale Kesk tänavale eelistatakse ajaveetmispaigana puiesteena kujundatud kultuurikeskuse lähedast ala.

Teisisõnu, Valgas tahaksin linnamiljöö nautimiseks ette võtta jalutuskäigu täpselt linnaväljakust mööda. Väljak pakub ennekõike otseteed Selverisse ja Lätti Alko1000sse. Sildi järgi hooajati lahti olev pitsakiosk ei suuda ajaveetmispaigana pakkuda konkurentsi linlaste armastatud taldriku külge kleepuvate kaneelisaiadega Johanna kohvikule.

Võib-olla oleks sobinud parem haljastusega liigendamine. Arhitektid on küll kujundanud katusealuse, mis pakub meie jahedas kliimas head äraolemist, kuid see on siiski läbi kukkunud. Siseruumil puudub kindel otstarve ning väliala on täis soditud. Seinalt saab teada, kes on mis ja mida. Selle asemel oleks võinud istutada mõne puu.

Eriti kehvalt on välja kukkunud väljaku keskel olevad lipuvardad, mis on lipustandardit arvestades naeruväärselt proportsioonist väljas ja nende teravatipuline sõjakas vorm mõjub kohatult. Niisamuti ka lääbakad turuletid. Kummalise otsusega on pingpongilauad, mis võiksid väljakule elu tuua, asetatud eraldi soppi.

Kuigi õhus on palju kriitikat, säilib lootus, et kui kunagi on ette võetud väljakut raamiva kreisihoone ja Eesti ühe vanema puithoone renoveerimine, tõmbab väljak rohkem ligi.

Vigade paranduse ootuses Võru

Ainus linnasüda, mida kohalikud aktiivselt, hingestatult ja järjepidavalt kritiseerivad, on Võrus (Villem Tomiste, 2019). Nimelt võib seal näha arhitekti suurepärast fantaasialendu, esteetilisi lahendusi ja ilusaid ideid. Ühtlasi kahjuks ka seda, kuidas väljak teeb liiklemise ebamugavamaks ja spetsiifilise ürituse puudumise korral ongi peamiselt läbisõiduhoov.

Väljaku läbiv sümbol on võru kui ring. Dekoratiivsed pingid, mida saab küll liigutada, on selleks liiga rasked, et mööbeldamist heast peast ette võtta. Palju on mängitud valgustusega. Loodud on nii väljakul laiutavad ringjad valgussõõrid kui ka nendega riimuvad tänavavalgustid. Kõigi kohalike arvates pakuvad väljaku lambid talvel küll imeilusat valguselamust, kuid proportsioonist väljas tänavavalgustid on läbi mõtlemata.

Üleelusuurused postid tekitavad peavalu liiklejatele. Isegi keskmise suurusega autol on keeruline pöörata Katariina alleele. Kui kaubaauto toob alleel asuvale poele kaupa, ei ole küsimus enam selles, kas post maha sõidetakse. Küsimus on, millal see juhtub.

Valgustid rikuvad ka Võru väljakujunenud hoonestuse ilmet. Kui enne renoveerimist varjasid Edgar Johan Kuusiku ja Anton Soansi imekaunist panga­hoonet puuvõrad, siis nüüd teevad seda valgustus­postid. Tekib küsimus, miks üks arhitekt oma ametivendadele ometi nii teeb.

Väljaku ühte serva koondatud haljastus on küll esteetiline, kuid istumispaigana kehv. Vähesed alles jäänud puud ühes Katariina allee poole tekitatud männisaluga pakuvad silmale rõõmu, ent seisavad nõnda eraldi, et seal istumine ei tule mõttessegi. Vaiku eritav okaspuu ei sobi ka olukorda, kus vastu teda tahetakse ehk selga toetada. Kui mõelda sellele, et Võrus likvideeriti väljaku ehitamiseks park, jääb üle vaid ohata.

Sillutisekivibluus

Võru ja Valga ühine suur probleem on kasutajavaenulik väikestest graniitkividest sillutis.

Ma näen, kuulen ja tunnen juba jalgadega, kui on algamas autodele mõeldud liiklemisala. See on hea. Me elame aga siiski sellises kliimavöötmes, kus külmakerked teevad sillutise ebatasaseks aastate, mitte aastakümnetega. Seda on näha ka Raplas. Pole kaugel aeg, mil Võru ja Valga peavad rinda pistma välja lupsavate kivide probleemiga.

Kolmas probleem on sillutise sobimatus kõigile, kes peaksid olema linnaväljaku tihedaimad kasutajad – vanurid, noored ja jalutajad. Eakad – eriti need, kes vajavad kõndimiseks mõne vahendi abi – vältivat väljakuid. Üks Valga mees polevat seetõttu seni väljakule jalga tõstnudki.

Jalutaja vaatenurgast välistab selline sillutis kontsakinga kandmise. Samuti olevat kantkivisillutisel halb omadus äratada lapsevankris istuv imik. Ebamugavust tõestab seegi, et Võru tüdrukute rahvatantsurühm ei soovi väljakul esineda, sest kivid on külmad ja mühklikud.

Eriti nukker on see, et täringukivist sillutis võtab võimaluse ka aktiivsetelt noortelt. Tallinlasena näen, kuidas Vabaduse väljakul rulatajad, BMXi sõitjad, tõukeratturid ja nendega kaasas jõlkuvad noored süstivad lagedasse platsi natukenegi eluvaimu. Kõne all olev graniitsillutis on sõitmiseks võimatu ja sellel kukkumine teeb kõvasti haiget. Seda kinnitas mitu võrukat. Kuigi suurlinna büroos võib rustikaalse noodi süstimine perifeeriasse näida sobiv võte, kannavad väikelinnade kodanikud sama õrnu ja väärtuslikke kingi nagu pealinlasedki.

Mis paistab laguuni udus?

Lõpuks siirdume provintsiriigi provintsilinnadest taas Veneetsiasse. Pean kahjuks nõustuma vestlustes kõlanud laitustega. Kaheksast pisikesest ekraanist ja Anna Hintsi lühifilmist koosnev ekspositsioon ei kannata kriitikat.

Arsenale ühte koridori asetatud väljapanek pole pilkupüüdev, mida tihe konkurents infoküllasel biennaalil eeldab. Kosovo on teinud küll sisult kehva paviljoni, kuid seal võib näha inimesi vähemalt peatumas. Eesti väljapaneku tagasihoidlik kureerimine sunnib seda võtma ennekõike kui läbikäiguhoovi.

Erilise mõjuta jääb ka Anna Hintsi lühifilm Valga tsaariaegse puitmaja lammutamisest. Juba biennaalil tekkis küsimus, kas piirilinna olukorda mitte tundev inimene saab teosest vajaliku emotsionaalse löögi. Pean tõdema, et eelteadmisteta ei mõistnud ma seda isegi. Siit kerkib omakorda küsimus, kas teos ikkagi on õige asi õiges kohas.

Väljakute väljapanek on kaunis aneemiline. Roosas ja mustas värvilahenduses enne ja pärast tüüpi esitlus ühes fotodega toimunud üritustest on ju väljakutel tehtud muudatuste väljatoomiseks sisutühi. Kui Eesti näitab, kuidas eriilmelised linnaväljakud aitavad linnal säästlikult kahaneda, siis miks me ei esitanud tegelikke järeldusi?

Nurina reflekteerimine oleks kosmopoliitsele enesenäitamisüritusele toonud tänuväärset ja meeldivat ausust. Kui mõni linnapea satub biennaalile ja mõtlebki uue linnaväljaku rajamisele, ei saa ta Eesti paviljonist sisukat infot.

Biennaalid õnneks tulevad ja lähevad. Eesti väikelinnad loodetavasti jäävad. Rõõmu saab tunda linnaväljakute üle. Platsid on „EV100“ programmi „Hea avaliku ruum“ kingitused arhitektidelt ja sellised need on. Nagu alati on paremad kingid need, mille tegemisel on lähtutud kingi saaja vajadustest, mitte ei kingita kinkija autoportreed.