Pealelend – Rainer Mahlamäki, Arhitektide liidu aastapreemia žürii

Ainuisikuline žürii on pigem erand. Kui kerge või raske oli kogu otsustamise koorem vaid enda kanda võtta?

Ma arvan, et sellise auhinna väljaandmise puhul on see päris hea variant. Tegemist pole ju otseselt võistluse, vaid pigem arhitektuuri laiema avalikkuse ette toomisega. Kui otsustab mitu arhitekti, siis ei jõuta enamasti võitja osas ühisele meelele, alati tehakse kompromiss. Mulle näib, et formaat, mille puhul laureaadi üle otsustab keegi väljastpoolt, õigustab ennast. Hea arhitektuur on siiski suuresti tunnetuse küsimus. Selle üle ei saa plusside ja miinuste kirjapanekuga otsustada. Mult on mitmeid kordi küsitud, mille põhjal ma valiku langetasin, ja ma ütlen alati, et tegin seda suuresti tunde pealt.

Kui palju erines fotodelt saadud mulje objektidest kohapeal nähtust?

Üsna täpse esmamulje saab fotosid, plaane ja jooniseid koos vaadates. Loomulikult on detailid need, mis üldmuljele palju juurde annavad ning millest ilma kohapeal käimata aimu ei saa. Nagu näiteks Pärnu villa. Hoonet on kerge hinnata plaanide, jooniste ja piltide abil, kuid terviklikku tunnet, ruumimõju ja detailitäpsust pole võimalik paberil hinnata. Tõstsin eraldi esile Pärnu villa renoveerimisprojekti, sest selle interjööri, mööbli ja detailide kvaliteet oli nauding omaette. Samuti tahan esile tõsta Kentmanni tänava elu- ja büroohoone (arhitekt Indrek Allmann) kui väga luksusliku maja, mis vastas täpselt ootustele.

Ma pole siiski kindel, kas arhitektuuri peab kategooriatesse jaotama nagu Oscarite väljaandmisel: parim režissöör vs. parim büroo, parim käsikiri vs. parim avalik ruum jne. Arhitektuuri tuleb tajuda tervikuna, seda ei tohi osadeks lammutada. Tegelikult on piir kategooriate vahel arhitektuuris peaaegu olematu. Kust algab õieti arhitektuur ja lõpeb sisearhitektuur? Paljud projektid saab probleemideta tõsta ühest kategooriast teise.

Hedon SPA juurdeehituse (arhitektid Inga Raukas, Tarmo Teedumäe, Paco Ulman) ja Pärnu Siinmaa villa renoveerimise kvaliteet oli minu arust väga hea. Peeter Pere peremaja Tartumaal on suurepärane projekt, sest väikese, väga intiimse hoone – kodu – projekteerimine on sama nõudlik töö kui suure avaliku hoone tegemine.

Võidumaja seisab metsas, seda on peaaegu võimatu leida. Ekslesin minagi maja otsinguil pikalt. Kui seda esmakordselt nägin, tundus see kui kosmoselaev, tulnukas, oli nii ootamatu ja kontekstiväline. Selles majas on väga tugevalt tunda arhitekti kohalolu, nägin ka, kui väga hoone omanik seda maja armastab ja hindab. Tehniliselt ei ole ehitusprotsess lihtne olnud: kogu see betoon ja ehitusmaterjal tuli ju metsa ekstra tuua. Tulemus on puhas ja minimalistlik: lihtsa vormiga unikaalset voolavat ruumi on liigendatud vaid mööbli õige ja täpse paigutamisega. Siin võib näha Herman Hertzbergeri ideoloogia mõjutusi: arhitektid loovad raamistiku ning maja kasutajad täidavad selle arhitektuuriga. Visuaalselt loob robustne betoon väga tugeva kontrasti pehme mööbli ja materjalidega. See maja on hea näidis, kuidas luua head vastanditele üles ehitatud arhitektuuri. Sellist hoonet ei saa ehitada tihedasse linnakeskkonda, teiste majade vahele, tema kaaslasteks sobivad just need männipuud, mis seda ka ümbritsevad. See maja on nagu pesa. Ühest küljest sulatab tema õhulisus ja läbipaistvus kasutaja ümbrusega ühte, teisest küljest on pakutud ka võimalusi tagasi tõmbuda, omaette olla ja keskkonda turvaliselt distantsilt jälgida.