Nullilähedane keskkonnahoid

Meil on oma väiksuse tõttu lihtne kurssi muuta, hakata loodusleigest maast ökoinnovaatoriks. Võidaks nii Eesti kuvand kui ka majandus, lubatakse näitusel „Liginull“.

ELO KIIVET

Eesti arhitektide liidu kuraatorinäitus „Liginull“ disaini- ja arhitektuurigaleriis kuni 2. II. Kuraatorid Eik Hermann, Mihkel Tüür, Rene Valner, kaastööd Ott Kadarik, Raul Kalvo, Ralf Lõoke, Erkki Seinre, graafiline disainer Uku-Kristjan Küttis, Jaan Sarapuu.

Võlusõnadest keskkonnasäästlikkus ja energiatõhusus on lühikese ajaga saanud bürokraatia butafooria, mis üllast eesmärgist hoolimata kõmiseb nagu tühi tünn. Hoonete energiatõhususe miinimumnõuetest tulenevalt peavad alates 2020. aastast kõik uued hooned vastama liginullenergiahoone nõuetele. Reklaamloosungite ja nõuete kinnitusel tasuvat väiksemad energiaarved eeldatava ehitusmaksumuse tõusu „mõistliku aja jooksul“ ehk eesmärk on kehtestada „kulutõhusad nõuded“.

Eelmise aasta kevadel kritiseeris arhitekt Mihkel Tüür meedias tuliselt uusi energiatõhususe nõudeid, mis on ülepingutatud, põhinevat algelisel ja puudulikul metoodikal ega arvesta hoone rajamiseks kulutatud energiat. Hoone elukaare energiabilansist kulub küttele vaid 20%, ülejäänud 80% on juba neelanud materjalide tootmine ja ehitus.

Sellest ristiretkest liginullenergianõuete vastu on ajendatud ka arhitektide liidu kuraatorinäitus „Liginull“, kus vaadeldakse kasvuhoonegaasiheitmeid, hooneid, ehitust ja kliimakatastroofi ärahoidmise võimalusi. Nii ei keskenduta arhitektuuri tavapärasele vormile, vaid sisule – hoiakutele ja mõtteviisidele ning kõnetatakse palju laiemat ringi. Muuseas tähistab liginull siin nii hoone energiaklassi kui kuraatorite hinnangut energiatõhususnõuete mõjule keskkonnahoius.

„Liginull“ on haruldaselt eluline ja laia haardega näitus. Seejuures on suudetud vältida info ülekuhjamist, liigset patroneerimist või efektitsemist – näituseruum on mustvalge, kogu koomiksilaadses stiilis info paikneb nummerdatud tünnide kaantel, nii et kogu loo saab läbi lugeda numbrite järgi liikudes. Info on lihtsalt esitatud ja nii põnev, et rada läbides hoidsin hinge kinni, jälgides kokkuvõtlikke illustratsioonidega varustatud graafikuid ning lõppu jõudes võisin kerge südamevalu saatel ohata. Tahaks ruttu midagi teha enne ilmselget hukatust! Oi kuidas tahaks kõiki neid tünnikaasi tsiteerida ja võidukalt oma teadmised lamemaalastest kõigeteadjatele lauale lüüa. Kui mitte just seda, siis õppematerjalina on näitus suurepärane, nii et koolid võiksid küll mõne loodus- või ühiskonnatunni sinna kolida.

Väga harv on arhitektuurinäitus, kus tegeldakse planeedi mõõtkavaga ja kus ei ole ühtegi maketti ega ilupilti. Ainult tünnid, lihtsad arvud ja ehmatavad järeldused. Üks tünn on üks tonn CO₂ heidet. Kõik välja pandud tünnid, kokku 74, kehastavad ühe 120 m² eramu elukaare jooksul tekkivat CO₂ heitmete kogust. Lisaliigutusena on energiatõhususe nimel näitusesaali suured aknad poolenisti kaetud, tekitades sisu ja näituse üldise tonaalsusega sobiva meeleolu.

Kuraatorid keeravad pahupidi tavapärase küsimuse, kuidas teha vähem halba – selle asemel peaksime välja mõtlema, kuidas teha head. Üks kuraatoritest, Rene Valner märkis näituse raames korraldatud vestlusringis, et kui esialgu oli energiatõhususe nõuete eesmärk CO₂ vähendamine, ei ole praegu sugugi kindel, et eesmärgile jõutakse. Ta näeb ohtu, et kui räägitakse muudkui tulevikust, siis liiga kaua mõeldes ja viivitades ei pruugi meil enam tulevikku ollagi. Eik Hermann tuletas meelde, et regulatsioonid ei tohi tekitada võltsmugavust. Mugavustsoonist väljaraputajana toimib näitus kindlasti suurepäraselt. Ja sealjuures ei raputata haavadele ainult soola, vaid pakutakse ka väljapääsuteid.

Näiteks Mihkel Tüüri sõnul haigutab planeerimistasandil tühjus, sest tegeldud on vaid hoone kehandiga. Tähelepanuta jäänud on säästliku transpordi ja linnaplaneerimise osa, elukeskkondade tihendamine (nt rööbastranspordi ümber koondumine) ja adekvaatsete, s.t kõrgete saastetasude kehtestamine. Visioon, suur pilt ja empaatia peavad töötama igal tasandil, säästlik tuleb olla igas mõõtkavas, mitte jääda kinni Eesti väiksusse ja vaesusse (levinud ettekäänded) ja tehnilistesse parameetritesse (levinud lihtsustus), vaid haarata kogu planeeti tervikuna. Esimese sammuna saab loobuda põlevkivielektrist – kui riigi tasemel vajab see rohkem aega, siis oma kodus üleminek rohelisele elektri(paketi)le vähendab inimese personaalset jalajälge kordades.