Linnahallist metahalliks

Linnahalli digikaksik annab võimaluse uurida hääbuva suletud ruumi võimalusi ning luua tuntud ja tuttavale kultuuripärandile futuristlik tulevik.

TRIIN JUHANSON

Arhitekt Robin Evans on välja toonud, et XVI sajandi itaalia hoonetes oli tubadel palju uksi, mis tegid elanike elu mugavamaks, sest nii sai ju hõlpsalt ruumide vahel liikuda. Edaspidi muutusid toad suletumaks. Suurbritanniast pärit trendi järgi korraldati eluruumid koridoride ja tubade sissepääsude ümber, üheks põhjuseks kõrgklassi ja teenijaskonna klassivahe rõhutamine.1 Nii reguleeriti avatuse ja privaatsuse suhet ruumis. Evans näeb siin esimesi märke minateadvusest arhitektuuris: inimene tunneb, et on teiste poolt justkui ohustatud.2 Privaatsust võib tänapäeval käsitleda inimõigusena ja oluline on ka omaetteolemise üle ise otsustada. Peale uste on muidugi muidki võimalusi. Kontrolli all keskkonnas, näiteks kodus, on lihtsam privaatsust saavutada, keerulisem on kohtades, kus inimesi on rohkem, nii et kõigi vajadustega arvestamine tundub võimatu ülesanne.

Arhitektid üritavad ühel või teisel moel luua inimestele sobivat ja meeldivat ruumi, kus on hea olla ja mis on täpselt niisugune, nagu on ruumis viibijal vaja. Ruumi loomisel peetakse enamjaolt silmas inimesi, mitte inimest – ruumi luuakse hulkadele, mitte üksikisikutele.

Psühholoogist praeguse ruumiloojana huvitab mind, kas saaks ka teistmoodi: arvestada ruumiloomes just üksikisiku ja tema vajadustega. Kuidas rahuldada ühe inimese põhivajadused ruumi kaudu?

Privaatsus ja enese eksponeerimine

Mõelda vaimse tervise ja ruumi seostele pole ju halb mõte. Kuna põhi­vajadusi on väga palju, siis valisin need, mis tunduvad tänapäeval aktuaalsena: privaatsus ja enese eksponeerimine. Ülesande lahendamiseks tuleb alustada küsimusest, mida privaatsus- ja enese eksponeerimisvajadus üldse tähendavad, kuidas need ilmnevad ja mis neid mõjutab. Seda selleks, et luua ruum, kus need vajadused on rahuldatud. Eelkõige keskendun privaatsusvajadusele, s.o vajadusele üksinduse, intiimsuse, anonüümsuse, eraldatuse või suletuse järele – võimalusele olla iseendaga.

Metahalli trepid panevad küsima, kas olukord on ruumi või hoopis selle kasutaja kontrolli all. Digimaailmas asuvad astmed trepi mõlemal pool, nii et ei saa aru, kas liigud üles või alla.

Triin Juhanson

Enese eksponeerimine on digimeedia arengu üha suurema leviku tõttu kättesaadav peaaegu kõigile. Kuna enese eksponeerimisega saavutatud tähelepanu toidab üha suuremat tähelepanuvajadust, on privaatsuse hoidmine tänapäeval sageli riigi- või andmekaitsega tegelevate asutuste asi. Privaatsust on üha keerulisem saavutada: selle on tinginud inimeste valik, aga ka sotsiaalne surve. Privaatsusega on siiski vaja tegeleda, sest muidu satub ohtu meie turvalisus. Eriti puudutab see interneti kasutamist ja digihügieeni.

Ühis- ja digitaalmeedia on paljudele igapäevaelu oluline osa. Viimase paari aasta jooksul on lisandunud ja üha suuremat populaarsust kogunud metaversumid. Facebook, uue nimega Meta, ka Microsoft. Need on ainult paar näidet. Lihtsustatult öeldes on metaversum kolmemõõtmeline digikeskkond, kus on objektid, majad, ruum jms, kus iga kasutaja saab luua oma avatari ehk virtuaalse keha. Avatarina saab virtuaalses ruumis külastada kontserte, moeetendusi, näitusi jne. Ilmselt on metaversum kodune keskkond just neile, kes on virtuaalsete mängudega juba kokku puutunud. Privaatsuse kaitsmine metaversumites on suuresti seotud isikuandmetega, mida kasutajad on sunnitud teenuse pakkujaga jagama. Metaversumid jälgivad oma kasutajaid traditsioonilise ühismeedia platvormidega võrreldes palju intiimsemal tasandil: vaadeldakse füsioloogilisi reaktsioone, kogutakse biomeetrilisi andmeid, jälgitakse miimikat, häält jms. Saadud andmed aitavad ettevõtetel üha täpsemalt reklaami suunata.3

Mitmed tuntud arhitektuuribürood tegutsevad selle nimel, et metaversumitel oleks ka ruumiline kvaliteet. Virtuaalse ruumi arhitektuuri kõrval on siiski vaja tegeleda ka vaimse poolega. 2019. aasta Tallinna arhitektuuribiennaalil disainiduo Space Populari kunstiinstallatsiooni „Globaalne küla“ kirjelduses on virtuaalse ruumi kohta tabavalt öeldud: „Kolmemõõtmelisena kogetav virtuaalmaailm toob esile sellise arhitektuuri, mis ei paku kaitset mitte enam kehale, vaid vaimule.“

Virtuaalne linnahall

Kuidas luua privaatset ruumi avalikult kasutatavas hoones? Hea võimalus seda uurida on linnahall, kui luua selleks digikaksik ehk metahall. Ühest küljest on linnahall tuttav kultuuripärand, kuid digikihi loomisega saame sellele anda futuristliku tuleviku, kus miski pole kindel, kuid haarab ikkagi kaasa.

Digikaksikud on juba paljudel hoonetel ja isegi linnadel. Digikaksik hõlbustab linnaplaneerimist, saab jälgida ja kavandada inimeste ja ühissõidukite liikumist, uurida õhu kvaliteeti, jäätmemahutite täitumist jm. Digikaksikute kiiret arengut soodustab ka võrguühendusega seadmete levik ning masinõppe kiire areng.4 Kui digikaksik lubab prognoosida linlaste eelistusi ja soove, siis saab sel viisil ehk tegeleda ka privaatsuse ja sellega seonduvate vajadustega? Virtuaalses ruumis saab katsetada ja andmeid koguda, teistpidi annab see ehk ka sisendi hoonele uue funktsiooni leidmiseks, seda ilma suurte ja kallite projekteerimis- ning ehitustöödeta. Eriti on see asjakohane väärtuslike hoonete puhul, et võimalikke uusi funktsioone paremini mõtestada ja testida. Tallinna linnahall on osa Eesti kultuuriruumist ja väärib säilitamist – miks mitte just ajakohases digivormis?

Metahall

Tallinna linnahalli tähendus aktiivse kultuurikeskusena on hääbunud ja hoone ise taandunud omamoodi eksponaadiks, mida saavad külastada üsna vähesed. Seega võib öelda, et linnahalli avalikust sfäärist on saanud privaatne.

Metahall on linnahalli virtuaalne peegeldus, ruum, kus avatar saab külastada näitusi, kontserte, laadida üles oma loomingut ja tutvuda teiste looduga.

Metahall kui linnahalli digikaksik avab võimaluse katsetada ruumi funktsioone ja visioone virtuaalses keskkonnas, mis võib anda, kuid tingimata ei anna aimu ühe või teise lahenduse toimivusest ka füüsilises ruumis. Digikeskkonnas ei võeta tihti ette samu asju mis füüsilises ruumis. Kui poodelda või töötada saab nii füüsilises kui ka virtuaalses keskkonnas, siis kuuma suveilmaga veemõnude nautimine virtuaalses ruumis ei tule praegu veel kõne alla.

Vaatlen metahalli lähemalt privaatsusega seonduvate võimalustega seoses. Pakun välja mõningad digitaalsed ruumilised etüüdid, mis peaksid olema õpetlikud ja seostuma vajadusega autonoomia, eraldatuse, anonüümsuse jms järele.

Metahall pole füüsiline ruum, selle seinad pole kandvad. Need annavad esialgu küll edasi linnahalli ruumi, kuid neid saab nihutada ja seeläbi kontrolli ruumi üle enda kätte võtta. Metahallil pole ka lage, vaid selle kohale on asetatud teine metahall.

Treppide juures saab küsida, kas olukord on ruumi või hoopis selle kasutaja kontrolli all. Trepid viivad ühest metahallist teise, kuid seal liikuda pole lihtne, sest digimaailmas asuvad astmed trepi mõlemal pool. Metahallis seiklev avatar võib sattuda nii ühele kui ka teisele poole. Nii ei saagi vahepeal aru, kas liigud üles või alla.

Sissepääsu panoraamaknad sobivad üksinduse edasiandmiseks. Linnahallil pole palju aknaid ning hoone meenutab seetõttu koobast. Metahallis on aknad muundatud ekraanideks ning hoones seiklevale avatarile kuvatakse sinna internetist info tema kohta. Digiruumis on see koht, kus kasutaja saab otsustada, millise kuvandi ta endast luua tahab.

Füüsiline ja digitaalne ruum võivad visuaalselt olla sarnased, kuid on tegelikult väga erinevad. Kui vaadata arhitektuurielemente ja nende omadusi lähemalt, võib arhitektuurihuviline näha väärtust ka linnahalli veidi kulunud osades. Linnahalli ja metahalli ühendavad kindlusena mõjuvad seinad, uksed ja ekraanidena mõjuvad aknad. Kõigil neil elementidel on oma lugu. Need ja teisedki elemendid ergutavad fantaasiat ja kutsuvad otsima virtuaalses maailmas üha uusi funktsioone.

Linnahalli puhul on raske leppida selle hääbumise ja kadumisega. Kas seda on võimalik kuidagi ära hoida ja anda arhitektuurimälestisele uus elu? Ehk on üks võimalus anda talle digitaalne vorm. Võib-olla peaks küsima, kuidas hoida kasutajate tähelepanu ja huvi ruumi kasutada.

Aeg mõjutab füüsilist ja digitaalset ruumi erinevalt. Füüsilise ruumi võtab lõpuks üle loodus, kuid ka digiruum mureneb ja hääbub ajapikku. Selle taga on virtuaalse ruumi digitaalne kood, mille nullide ja ühtede jadasse hakkavad tekkima lüngad.

Aeg hävitab nii füüsilise kui ka virtuaalse ruumi, seega on mõlema lõpp sama. Ühest saab jagu loodus, teisest infokadu. Kui enese eksponeerimise juures oli oluline tähelepanu, siis hävingu üks põhjus on just tähelepanu hääbumine. Hääbumine muudab ruumi üha nähtamatumaks ja võib-olla ka anonüümsemaks. Kui see nii on, siis lõpuks võidabki privaatsus, ilma suuremat midagi ette võtmata.

Artikkel põhineb sel kevadel kunsti­akadeemias kaitstud magistritööl „Metahall. Privaatsusvajaduse tähendus, probleemistik ning ruumiline väljendus Tallinna Linnahalli näitel“, juhendajad Tüüne-Kristin Vaikla ja Kaja Pae.

1 Robin Evans, Figures, Doors and Passages. Translations from Drawing to Building and Other Essays. The MIT Press, 1978, lk 72.

2 Samas, lk 74.

3 Imran Ahmad, Tiana Corovic, Privacy in a Parallel Digital Universe: The Metaverse. – Data Protection Report, 25. I 2022. https://www.dataprotectionreport.com/2022/01/privacy-in-a-parallel-digital-universe-the-metaverse/

4 Raivo Ruusalepp, Digikaksik – märkamatu vari. – Vikerkaar, detsember 2021.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht