Linnaaed kui maailma mudel

Kate Brown: „Praegu arvatakse, et ühiskonnas, kus peab toidu laualesaamiseks ise käed külge panema, on justkui midagi valesti. Igaüks peaks olema justkui vaid tarbija, mitte oma vajadustest lähtuv tootja.“

ANNI MÜÜRIPEAL

Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) keskkonnaajaloo ning teadusajaloo professor Kate Brown on uurinud muu hulgas Tšornobõli katastroofi pikaajalist mõju ning avaldanud sel teemal mitu uurimust ning raamatut.

Praegu uurib Brown linnaaiandust, nähes aiapidamises loodusprotsesside õppimise meistriklassi. Eesti lugejale on Browni mõtted tuttavad eelmise aasta Vikerkaare esseest „Suur aia­projekt“. Septembris käis ta ka Eestis ning esines külalisteadurina Tallinna ülikoolis ja kunstiakadeemias. Oma praeguse teadus­töö raames külastas Brown ka pealinna linnaaedu.

Mis mulje Tallinna linnaaiad teile jätsid?

Nägin siin väikesi aedu, kus olid lihtsalt istutuskastid, hobiaedu, kus maitsetaimi kasvatada. 1960. aastatel loodud linnaäärsed aianduskooperatiivid on kenad. Kui elatakse väikses korteris, on vabal ajal hea sõita linna lähistele oma aianduskrundile lõõgastuma ning toidulauale lisa kasvatama. Paljud aednikud kinnitasid, et mõne suvekuuga saab tallele panna terve aasta köögivilja­varu. Need aiad on kui väike ait: kõige kõrgemal on viljapuude saak, seejärel marjapõõsaste oma, kasvatatakse ka maasikaid ja juurvilju. Ideaalne – väga roheline ja jätkusuutlik.

Nõukogude Liidu sotsialismi-ideaalide läbikukkumine ehk vaesus sundis aiasaadusi kasvatama ka isetekkelistel aiamaadel. Neid aedu armastatakse siiamaani ning ollakse pettunud ja vihane, kui peab aialapist loobuma. Praeguseks on need aiamaad jäänud aga linna laienemisele jalgu ning äärelinnas pole neile enam kohta.

Panin tähele, et loodusest sõidetakse üle ning soistele aladele kerkivad uued majad. Uues keskkonnas pole aga midagi looduslikku. Puudub ka infrastruktuur, et uus linlik asula ise hakkama saaks ega peaks sõltuma keskusest. Õnnetus hüüab siin tulles: jäätmed reostavad vee, veekogud eutrofeeruvad ning sellest kasvavad omakorda välja uued kitsaskohad. Nõukogude ajal kasutati välikäimlaid. Neid tühjendati iga 12 või 15 kuu tagant ning laotati nende sisu põldudele ja peenardele. Ainevahetusringe olid kinnine ning piirdus ühe territooriumiga. Paljudele ei meeldi sellest muidugi rääkida, et inimeste väljaheited segati näiteks lehmasõnnikuga.

Kas reoveest tehtud kompost on ohutu? Praegu kasutatakse ju palju ravi­meid, näiteks antibiootikume või antidepressante. Ravimijäägid jõuavad ka väljaheitesse. Kas pole ohtlik väetada köögivilja ravimijäägiga?

Just nimelt! Ameerikas müüdav kompost on patogeenide hävitamiseks läbi kuumutatud, kuid seal on muude jäätmete jääke, nagu puhatusvahendid, antidepressandid, kondoomid – kõik, mida tualetipotist alla lastakse. Mul on Bostonis välikäimla ja kui ma väljaheidetest komposti teen, siis tean, mis seal sees on, ja see on mu peenardele ning taimedele hea.

Planeerijad peavad kanalisatsiooni rajamist linnades revolutsiooniks ja sellest räägitakse kui olulisest leiutisest tervishoiu edendamisel. Ma arvan, et aja möödudes nähakse, et see oli viga.

Vanasti olid Manhattanil välikäimlad. Väljaheiteid nimetati öömullaks ning seda transporditi pimeduse saabudes praamidega Long Islandile, kus see müüdi põllupidajatele. Nemad kasutasid väljaheiteid komposti tegemiseks ning väetasid sellega köögivilju. Saagi müüsid nad New Yorgi elanikele. Nii jõudis sama orgaaniline aine tagasi välikäimlatesse ning aineringlus oli lokaalne ja pidev.

Olen rääkinud siinsete eakatega ning lummatud leidlikkusest, milline oli siin Nõukogude ajal aineringlus praktilise vajaduse ja vaesuse tõttu. Näiteks lõigati läänest saadud kilekotid ribadeks, millest põimiti uksematid. Ma soovin, et see, mida nüüd nimetatakse Nõukogude Liidu läbikukkumiseks, mõtestataks ümber just rohelise eluviisi vaatenurgast ning siis me näeme, et toona elati väga jätkusuutlikku elu.

Selline jätkusuutlikkus kõlab veidi problemaatilisena. Olen säärast elustiili näinud oma vanaema juures. See on väga töömahukas ja nõudis palju, nii vaimselt kui füüsiliselt.

Olen vestelnud näiteks filmi „Suur-Sõjamäe“ autoriga.* Filmis näidatakse Tallinna lennujaama taga aeda harinud inimeste argielu. Pärast selle filmi tegemist ostis režissöör koha, kuhu aed rajada, sest oli näinud, et aiapidamine teeb õnnelikuks. Käed-mullas-kogemus annab tohutult palju füüsiliselt, aga ka psühholoogiliselt.

Ka Eestis on levinud globaalne majandustrend osta toiduaineid sealt, kus on odavam. Ise aiasaaduste kasvatamine pole rahaliselt rentaabel, sest Hispaania tomat on palju odavam kui siin kasvatatud. Lähiajaloost teame aga, et elanike äratoitmine kohaliku toodanguga on siiski võimalik. Ajaloolasena rõhutan, et kunagised maaharimisviisid on väga õpetlikud. Toona teati täpselt, kuhu rajada peenar, et oleks piisavalt päikesevalgust ja vett, loodi unikaalseid mikromaastikke, igaühel oli ka oma retsept, kuidas taimedele rammu anda. Seda ei tohiks unustada.

Seega tuleks rohkem toetuda kohapealsetele teadmistele?

Jah, kindlasti. Lokaalne tootmine on mitmeti oluline. Eesti aednikud olid aiasaaduste kasvatamisel ja säilitamisel vägagi nutikad – mikroobid olid nende liitlased. Need teadmised on kadumas ja aiad asendumas pisikeste istutuskastidega, mis on küll esteetiliselt kenad, kuid kuuluvad pigem hobiaianduse valda ega kata tegelikku aiasaaduste vajadust. Seesugune kastike pole püsivuse ega iseseisva hakkamasaamise märk.

Praegu arvatakse, et ühiskonnas, kus peab toidu laualesaamiseks ise käed külge panema, on justkui midagi valesti. Tänapäeva arenenud maailma kodanik peaks olema justkui vaid tarbija, mitte oma vajadustest lähtuv tootja, aiandus aga vaba aja veetmise viis nagu kalalkäimine.

Mida arvate uutest kogukonnaaedadest?

Mind teeb kurvaks, et nende rajamisega samal ajal lükatakse buldooseriga kokku juba olemas vanu, nagu see filmis nähtud lennujaamatagune aed. Oma aia taimed on nagu liitlased ja sõbrad. Aednik suhtleb nendega, hoolitseb nende eest ja kui need hävitatakse, siis on see natuke samamoodi, nagu oleksid kaotanud oma lapse – masendav ja kurb.

USA eeslinnades soovitakse üha rohkem endale väikest kasvuhoonet, teha peenraid, istutada puid – tegeleda aiandusega. Aga selle eest saab trahvi, sest aias võib olla ainult muru ning kuni 15 sentimeetrit kõrged taimed, kui need just dekoratiivtaimed pole. Umbrohu definitsioon sõltub vaatenurgast.

Kas need ettekirjutused kehtivad eramaal?

Jah, eramaal. Kui nõudeid ei järgita, siis võib teha trahvi kuni 600 dollarit päevas. Loomulikult rakendatakse neid ettekirjutusi valikuliselt. On võimalus mitte olla rassistlik ja klassipõhiselt mitte diskrimineerida, kuid nii saab ka vabaneda sobimatust naabrist.

Näiteks tahab üks afroameerika päritolu naine rajada Chicago äärelinna kogukonnaaeda kasvuhoonet ning on omavalitsusega kohtulahinguid pidanud juba kuus aastat. Absurdne, et linn on nõus kulutama kümneid tuhandeid dollareid selleks, et takistada üht inimest oma hoovis aedvilju kasvatamast.

Ma usun, et paljud sellised määrused on tehtud diskrimineerimiseks. Väidetakse küll, et aianduse reguleerimise eesmärk on vara väärtuse säilitamine, kuid miks peaks olema riigi huvi eraisiku kinnisvara väärtust kaitsta. Muru hooldamise nõue on ju ettekääne, et vabaneda inimestest, kes ei saa endale muruniidukit lubada ega jõua sammu pidada või nõustu naabrite esteetiliste tõekspidamistega.

Tänapäeval kasutab ligi 40 protsenti ameeriklastest aia hooldamiseks mõne ettevõtte teenust, see on suur kulu. Nii näidatakse oma jõukust ja staatust ning ühtlasi nõutakse, et naabrid teeksid ja kulutaksid sama palju, või lahkuksid.

1940. ning 1950. aastatel oli USA ajaloos suur rändeperiood: töölisklass voolas suurtesse linnadesse nii teistest riikidest kui ka lõunaosariikidest. Põllumajandusega seotud olnud inimesed tõid selle kulutuuri ka linna kaasa. 1950. aastate Washingtoni rahvaloenduse andmetel oli linnas tuhandeid sigu ning kümneid tuhandeid kanu, kuigi taluloomade pidamine polnud seaduslik.

Linnas kasvatatu on kohati puhtam kui maal ja tööstuslikult ning rohkete kemikaalidega kasvatatud köögiviljad. Kui eeldada, et sisepõlemismootoriga sõidukid asenduvad elektrilistega, siis peab tõdema, et linna aiasaadused on aina puhtamad.

Linnas ei saa tõesti köögiviljaaias väga suuri masinaid kasutada.

Linnas võib taimekasvatus olla päris tõhus. Mul on kodus, Bostonis, linnaaed, kust saan uskumatult suure saagi. Taimed kasvavad lopsakalt rinnete kaupa: kõige all on bataat ning kartul, nende kohal on tomati- ja kõrvitsataimed, mis toetavad end roosipõõsastele ning tomatite küljes ronivad okra- ja oataimed. Kuna elan mere ääres, siis söön palju kala ja komposteerin seda koos teiste biojäätmetega. Väetan taimi isetehtud loodusliku väetisega iga kahe nädala tagant. Mu aed on väike, aga see-eest rikkalik. Võimalik, et mu saak on ruutmeetri kohta sama suur kui mõnel põllumajanduse suurtootjal. Aedviljakasvatus ei nõua palju ruumi. MITis on palju vertikaalaeda uskuvaid teadlasi ning köögiviljad kasvavad ise ega ei vaja kulukaid hüdropoonilisi süsteeme.

Kapitalistlikus ühiskonnas ei taheta eriti leida ruumi tegevusele, mis ei too ettevõtetele kasumit või maksutulu. Peame ümber mõtlema, mida väärtustame, kas suhkrut või tomateid. Peaksime muutma oma konkurentsil põhinevat ideoloogiat, kus võitjaks on ärid, kes pakuvad kaupa kõige odavamalt. Mõelda tuleks üksteisele abi osutamise ja koostöö raamistikus. Elusloodus toimib koostöös: kased ei tööta mändide vastu, vaid teevad koostööd, ning mida paremini kasvab kask, seda paremini kasvab ka mänd.

Kas isemajandavate linnaaedade kõrval on väärtust ka väikestel aialappidel?

On hea, kui inimesel on valikuvõimalus. Kes tahab, saab linna keskel väikesel alal kasvatada maitserohelist, kuid alles tuleks hoida ka aiandus, mis toimib veidi laiemas ulatuses ja sügavamatel põhimõtetel.

Tallinna ülikoolis rääkisite Tšornoboli katastroofist ja sellest, kuidas süsteemis möödalaskmiste suhtes järjepidevalt silm kinni pigistati. Kas ka linnaaedade eelistest ja heast mõjust vaadatakse meelega lihtsalt mööda?

Võib-olla saab linnaaedades rääkida aktiivsest unustamisest. On aktiviste, kes rajavad nii esteetilisi kui pragmaatilisi aedu, mis jäävad võimule n-ö ette ning need hävitatakse. See on tugeva sõnumiga tegevus.

Nõukogude aja lõpus üles kasvanud räägivad, et neid sunniti kartuleid võtma või vanaema juures marju korjama ning seetõttu ei taha nad näha oma aias midagi muud peale muru. Kuigi olen aastakümneid uurinud Nõukogud Liidu ajalugu, olen ikka rabatud, kui tugev oli Eestis aianduse ning põllumajanduse traditsioon – igaühel oli oma marjapõõsas.

Olen näinud fotodel, kui tühjad olid siinsete aiapidajate krundid 1960. ja 1970. aastatel. Need olid lihtsalt liigniisked väljad, tuulised ja koledad kohad. Nüüd on seal imeilusad ja lopsakad aiad. Seda traditsiooni tuleks au sees hoida, mitte hävitada.

Ka mina olen lapsena vanavanemate kartulivagusid kõblanud ning maasikaid rohinud. Kui hakkasin eelmisel aastal oma terrassile aeda rajama, ei teadnud ma ikkagi, kust alustada või mida teha.

Aianduses on kõik omavahel seotud. Näiteks on mõistlik kartul maha panna toominga õitsemise ajal. Kartulit ei panda maha kindlal kuupäeval, vaid sõltuvalt ilmast ja sellest, kui soe muld on.

Paljud teadmised ei olnud ka Nõukogude ajal põlvest-põlve edasi antud, vaid juurde õpitud. 1980. aastatel ilmus Nõukogude Liidus palju aiandusraamatuid. Need raamatud olid värviliselt illustreeritud ning sealt sai üksikasjalikku juhatust, kuidas näiteks õunapuud pookida. Teadmine ei tulnud ka toona ema­piimaga kaasa.

Minu vanavanemad elasid Chicago lähedal ja olid põllupidajad, mu emal oli maja suure aiaga. Kus ma ka elanud pole, on mul on alati olnud aed. Olen palju õppinud teistelt aednikelt. Aiapidamine tähendab elukestvat õpet ja just see mind aianduses huvitabki.

Kas ühiste huvide ja üksteiselt õppimise taga võis olla ka see, et kirjandust ei ilmunud just liiga palju. Ilmselt oli sama aiandusraamat ka naabril ning seetõttu oldi n-ö ühel lainel.

Jah, ilmselt näevad paljud traditsioonilised aiad Eestis just seetõttu väga sarnased välja. Inimesed kasvatavad ikka vaid 12 põllukultuuri.

Üks taim, mis mind hiljuti üllatas, on merikapsas. See kasvab mu lapsepõlvekodu lähedal looduslikult mere ääres. Kultuurmerikapsas kasvab samuti Eestis hästi, ometi pole seda mu toidulaual, kuna ma pole seda seni võtnud kohaliku taimena.

Teil on siin ideaalne karge kliima merikapsa kasvatamiseks. Merikapsas ei hooli ülearu päikesest, kuid kuumalained elab üle.

Mind üllatab, et ma pole siin rohkem kohanud merikapsast, lehtpeeti, sparglit jne. Suvel on need peaaegu et minu põhitoit. Kohati on keeruline isegi fotode järgi tuvastada, mida inimesed vanasti kasvatasid. Viljapuudega on lihtsam, kuid üheaastastest taimedest ei pruugi mingit jälge maha jääda.

Aiad ja taimed kasvavad vahel omasoodu …

Ma olen põnevil, mis on mu aias juhtunud nende kolme Eestis oldud nädalaga.

Alustasin koos ühe noore sõbraga üht kogukonnaaia projekti, millest kirjutan ka Vikerkaares avaldatud essees. Meie tänava kool seisis keset muruplatsi. Hakkasime sinna taimi istutama, ilma et oleks ametlikult luba küsinud. Suhtlesime vaid kooliruumi hooldajaga. Nüüd on seal rohkesti söödavat kraami: maasikad, spargel, marjapõõsad ning viljapuud. Maasikad kasvavad eriti hästi ning on tohutu rõõm näha, kui elevil on nelja- kuni seitsmeaastased lapsed, kui mõne marja leiavad. Ühtäkki sain tuttavaks ka oma kodutänava elanikega. Tavaliselt torman ülikooli ja lennujaama vahet, et õpetada ja loenguid pidada, kuid nüüd olen rohkem kodus. Taimede eest hoolit­sedes õppisin tundma ka selles piir­konnas elavaid inimesi, kellega mul on nüüd isiklikum suhe.

* „Suur-Sõjamäe“, Aljona Suržikova, 2013.