19.05.2023

Kujutlusvõime, kirjandus ja arhitektuur

Klaske Havik: „Väljakutsete edukaks lahendamiseks peame teadma, kuidas kujutlusvõime tekib ja kuidas seda arendada.“

URMO METS

4. mail esines Eesti kunstiakadeemia avatud loengute sarjas pealkirjaga „Arhitektuuri päästikud“ Hollandis resideeriv kirjanik ja arhitekt Klaske Havik (snd 1975). Havik on Delfti tehnikaülikooli arhitektuuriprofessor, analüüsi- ja kujutlusmeetodite õppetooli juhataja. Tema kirjanduslikku loomingut on avaldatud Hollandi luulekogumikes ja kirjandusajakirjades. 2021. aastal ilmus tal ingliskeelne luulekogu „Way and Further“. Vestlesime Havikuga kirjanduse ja arhitektuuri seostest ning analüüsi- ja kujutlusmeetodite väärtusest.

Klaske Havik: „Ilukirjandusel on eriline võime kutsuda esile arhitektuurse ruumi ja selle kasutaja vahelisi tajuseoseid.“

Erakogu

Kuidas jõudsid kirjanduse ja arhitektuuri ühendamiseni?

Lugemine ja kirjutamine on mulle omased varasest lapsepõlvest, huvi arhitektuuri vastu tuli perekonnast: minu isa oli arhitekt ja nii sündis loomulik otsus asuda pärast keskkooli õppima Delftis arhitektuuri. Sellele lisandusid ilukirjanduse, täpsemalt, loovkirjutamise õpingud Amsterdamis. 1998 kolisin tudengina Soome, kus avaldasin oma esimese artikli kohalikus arhitektuuriajakirjas Arkkitehti, lisaks proovisin kätt ajakirja toimetajana Delftis ja arhitektina Haagis. Oma bürood pidasin paar aastat, koostasin hooneprojekte. Doktoriõppe perioodil otsustasin keskenduda kirjanduse ja arhitektuuri seostele, leidsin, et arhitektuurihariduses peab olema suurem rõhk ruumi lahti kodeerivate tajude selgitamisel, kasutaja ja kujutlusvõime rolli mõistmisel. Sain aru, et ilukirjandus on eriline, sest suudab tekitada arhitektuurse ruumi ja selle kasutja vahelisi tajuseoseid.

Sinu 2012. aastal Delfti ülikoolis kaitstud doktoritöö „Linnalise keskkonna kirjaoskus“¹ pakub arhitektuuri mõtestamiseks kirjanduslikke tööriistu. Palun tutvusta neid paari sõnaga.

Seadsin hüpoteesiks, et kui ilukirjanduses pakutakse ulatuslikku sissevaadet ruumikogemusse, siis peab olema võimalik luua kirjanduslikke instrumente arhitektuuri uurimiseks ja ka kavandamiseks. Eri perspektiivide avamiseks pakkusin välja kolm peamist kontseptsiooni: kirjeldus, ümberkirjutus ja ettekirjutus. Need kolm haru avavad arhitektuuri ja kirjanduse mõtteviisid. Neid kolme suunda uurisin kirjanduse ja filosoofia, arhitektuuriteooria ning sotsiaalteaduste seoste kaudu. Ehitasin justkui raamistiku, kuidas arhitektuur ja kirjandus suhestuvad ning püüdsin luua tööriistu ja arendada oskusi, mis arhitekte nende töös abistaksid. Kirjanduslike referentsidena käsitlesin kirjanikke nagu Marcel Proust, Italo Calvino, kirjandusrühmitus Oulipo, André Breton, Louis Aragon, James Joyce ja Mark Z. Danielewski. Arhitektidest aga Steven Holli, Bernard Tschumi ja Rem Koolhaasi töid.

Doktoritööst sündis 2014. aastal raamat „Linnalise keskkonna kirjaoskus: arhitektuuri lugemine ja kirjutamine“ („Urban Literacy: Reading and Writing Architecture“)², mille kaasautor on arhitekt Juhani Pallasmaa.

On tähelepanuväärne, et juhatad tehnilise kallakuga Delfti ülikooli arhitektuuriteaduskonnas analüüsi- ja kujutlusmeetodite õppetooli. Milline on selle fantastilise nimetusega õppetooli taust?

Selle loomine oli pikk ja keerukas protsess, milles oli ka palju õnne. Juba minu Delftis kaitstud doktoritöö uurimisvaldkond oli kooli tehnilist tausta arvestades eriskummaline. Minu töö pälvis koolis väga palju umbusku ja kriitikat, seda nähti kui subjektiivset reeglistamata ala, mis teadusliku uurimismetoodikaga justkui ei haaku ning mul soovitati minna kunstikooli.

Mul vedas, et toonane professor Umberto Barbieri toetas minu püüdlusi ja andis mulle vabaduse oma uurimishuviga jätkata.

Peagi õnnestus mul ülikoolis läbi viia mõned kursused linna ja kirjanduse teemal, kus kasutasin loovkirjutamise meetodeid. Kursused osutusid väga populaarseks ning ajapikku õnnestus mul välja teenida kooli usaldus.

Oma uurimissuuna õpetamise vajalikkuse selgitamine ülikooli juhtkonnale võttis aastaid. Pidin korduvalt üle rääkima, et innovatsioon ei sünni tühja koha pealt, igasuguse tuleviku kujustamiseks on vaja kujutlusvõimet ja see pole midagi subjektiivset ega maagilist, vaid universaalne nähtus, mis on alati igasuguse leiutamisprotsessi keskmes. Ilma kujutlusvõimeta ei ole me suutelised tegelema kliimamuutuste, migratsiooni, demograafiliste muutuste jms. Et olla lahenduste otsimises edukamad peame teadma, mis on kujutlusvõime ning kuidas seda arendada.

Oma õppetooli ja professorikohani jõudmine võttis mul aastaid, olen endiselt väga uhke ja õnnelik, et see mul sellistes oludes õnnestus.

Milliseid oskusi soovid oma tudengites arendada ning milliseid õppemeetodeid kasutad?

Hindan kriitilist mõtlemist, oskust seada kahtluse alla iga ülesanne. Suutlikkust analüüsida ruumilist konteksti läbi narratiivsete prillide, mõista, millised lood on kohtadega seotud ja kuidas need sünnivad, kuidas sünteesida kogukonnalugusid ruumiotsustesse. Tuleb märgata paiga ajalugusid ja mälurakursse.

Tallinna vanalinn Klaske Haviku kaamerasilma läbi.

Oma tudengitega uurime, kuidas uurida ja analüüsida mõne kindla koha konteksti ja seda, kuidas seda tajutakse. Tähtis on mitte vaadelda ruumilist olukorda ülalt alla, vaid seest väljapoole, uurida kõiki kohaga seotud põiminguid. Edasi disainiprotsessi liikudes püüame kasutada eri kujutlustehnikaid ning kirjandusmaailm pakub siin lõputult palju võimalusi.

Tehnikatest kasutame füüsilisi makette ja joonistusi, ja neid mitte kui ainult representatsiooni, vaid kui uurimisallikaid. Püüame oma meetoditega laiendada arhitekti konventsionaalsete tööriistade valimit.

Kunstiakadeemias antud loengus tõstsite esile eetilist komponenti. Kuidas suhestub eetika analüüsi- ja kujutlusmeetoditega?

Arhitekti eriala on olemuslikult seotud sotsiaalsete seoste lõimimisega, sealt tuleneb ka arhitekti sotsiaalne vastutus. Kui vastumeelse maali võib seinalt maha võtta ja muusikapala mitte kuulata, siis ebameeldivat arhitektuuri ei saa ära võtta või välja lülitada, see on füüsiliselt olemas.

Arhitektil on eetiline vastutus mõista, kuidas inimesed suhestuvad oma keskkonda, kuidas sünnivad nende ruumilised väärtushinnangud ja kuidas lepitada erinevaid ruumiootusi. Mil moel inimesed saavad integreeruda ja kuidas arhitektuur seda võimaldab.

Oled aktiivne luuletaja. Kuidas arhitektuur sinu luuleloomingut mõjutab?

Kui õppisin kirjandust, siis öeldi mulle, et minu kirjutuslaad on väga keskkonna- ja arhitektuurikeskne. Kujutlen sageli füüsilise maailma objekte kui protagoniste. Ruum on alati mõtlemisega tihedalt seotud. Enamikul minu luuletustel on teatav maastiku dimensioon. Minu eesmärk ei ole kirjeldada ruumi, vaid sünteesida ja setitada sellest tõukuvaid tundeid.

Linnad on alati kirjanikke inspireerinud ja paljud teosed on tuntud eeskätt oma mahlakate linnakirjelduste poolest. Milline on kirjanduse mõju linnade kujunemisele?

Väga paljude linnade tuntus on mõjutatud kirjandusest, näiteks London või Pariis, mille kohta on tonnide viisi luuletusi ja proosateoseid. Linnade uurimisega tegeleb minu kureeritud projekt „Linlike paikade kirjutamine“ („Writing Urban Places“), mis on osa üleeuroopalisest toetusprogrammmist COST Action ja mis aitab nelja aasta jooksul luua uurijate võrgustiku. Projekti eesmärk on narratiivsete meetodite kaudu uurida ja edendada kogukondade mõistmist keskmise suurusega ja vähem tuntud Euroopa linnades nagu näiteks Osijek Horvaatias, Skopje Makedoonias, Tampere Soomes ja Limerick Iirimaal. Programmi raames toome kokku arhitektid, kirjandusteadlased ja filosoofid, et uurida linnu kohalike lugude kaudu. Linnade kujundamises huvitab meid narratiivsete meetodite potentsiaal. Koosloome käigus leiutatud tööriistu püüame suunata nende linnade arengusse.

Digiajastu tehnoloogilised uuendused on viinud meid olukorda, kus tulevik ei paikne kauges ebamäärases kujutluses, vaid kehastub meie silme all siin ja praegu. Ilmselt mõjutab see ka meie kujutlusvõimet.

Ma ei ole kindel, et meie kujutlusvõime muutub, kindlasti muutuvad aga teemad, millest räägime. George Orwelli düstoopilise maailma jälgimissüsteemid on saanud tavapäraseks, samuti Franz Kafka kirjeldatud uskumatu bürokraatia. Igal ajastul on oma utoopiad ja düstoopiad, praegu on nendeks kliimamuutused ja tehisintellekt.

Veebimeedias löövad laineid iseõppival tehisintellektil baseeruvad pildigeneraatorid nagu Midjourney, DALL E2 ja tekstigeneraator ChatGPT, mis loovad soovitud tekstilise sisendi põhjal juba praegu märkimisväärse kvaliteediga sisu. Leiutatakse rakendusi, mis aitavad algoritmide põhjal hooneid projekteerida ning kirjandusteoseid luua. Kas peaksime pelgama, et tehisintellekti aina mugavama kasutuse tõttu kängub meie kujutlusvõime?

See oht on tõesti olemas. Kui anname oma mälu ülesanded üle tehnoloogiale, siis teatud ulatuses loobume oma võimete kasutamisest ja arendamisest. Kui kunagi oli normiks peast arvutamine, lähedaste ja sõprade telefoninumbrite teadmine ning Google Mapsi abita linnas orienteerumine, siis need ülesanded on nüüd antud tehnoloogiale. See on düstoopiline potentsiaal.

Kindlasti on võimalik genereerida ka häid tekste ja toimivaid hooneid. Usun siiski, et meiega on kõik hästi, seni kuni me ei kaota emotsionaalset ühendust keskkonnaga, võimet oma tajusid märgata, neid mõtestada ja mäletada.

Paljudele on vanad majad atraktiivsemad kui uued, sest pärand on aja jooksul läbi imbunud hulgalistest lugudest, mille kihistusi võime neist lugeda. Kuidas kavandada kõnekamat uut arhitektuuri?

Hea arhitektuur saab alguse põhjalikust konteksti mõistmisest. Vanad kihistused loovad seoseid vormi, mõõtkava, materjali, valgustingimuste ja muude teguritega. Nende lugude peale uue ehitamisega võime neid kihistusi edastada ja olla edukamad ka uute lugude vastuvõtmisel ja rääkimisel. Võib-olla ei olegi alati vaja uut ehitada ja peaksime rohkem keskenduma oleva ruumipärandi teisendamisele.

Palun too näiteid arhitektidest, kes on sind mõjutanud, püüdnud kujustada arhitektuurset loomingut mitte visuaalse materjali ja ehitamise kaudu, vaid kirjandusega.

Esmalt muidugi tšehhi päritolu ameerika arhitekt ja õpetlane John Hejduk, kes ei ehitanud palju, kuid lõi oma kirjutiste ja joonistustega rikkaliku teatraalse maailma. Ka Rem Koolhaas alustas enne majade projekteerimist kirjandusest, tema 1978. aasta raamatus „Hullunud New York“ ehk „Delirious New York“³ uuritakse Manhattanit paljuski lugudega, mida ta oli otsinud ajakirjadest, raamatutest ja postkaartidelt.

Veel üks põnev ja vähem tuntud Belgia arhitekt on Koen Deprez, kelle arhitektuur on läbinisti kirjandusliku perspektiiviga ning kes pigem ei ehitanud, vaid kirjutas. Näiteks on ta kirjutanud ühest hoonest romaani, mille kirjelduse alusel on hiljem maja ehitatud, ja seda kuni detailideni, näiteks ukse käepidemed.

Samuti on ta väga ebaharilikul viisil teinud renoveerimisprojekti. Nimelt sai ta tellimuse ühelt vanemalt paarilt, kes soovis oma maja uuendada. Ta võttis tellimuse vastu, uuris nende maja ning mõne aja pärast tuli tagasi ettepanekuga kirjutada majast viis raamatut, milles põhjendatakse, miks ei ole midagi vaja ehitada. Ta kirjutaski viis raamatut, vanapaar luges ja hindas oma vaated ümber. Kliendina maksid nad tellimuse eest ja rahuldusid oma majaga, ilma et seal oleks naelagi seina löödud. Ka nii võib maju renoveerida.

1 Klaske Havik, Urban Literacy: A Scriptive Approach to the Experience, Use and Imagination of Place, Delft University of Technology, 2012.

2 Klaske Havik, Juhani Pallasmaa, Urban Literacy, Reading and Writing Architecture. Nai010, 2014.

3 Rem Koolhaas, Delirious New York: A Retroactive Manifesto for Manhattan. Oxford University Press 1978.

Vanalinn

Klaske Havik

kõmpides majadevahelises ruumis

veendunud seinte tugedel

kahtlaselt kauges tuttavas linnas

kuuldes mineviku pidusööke

sadamat, käiku, väravat, kivi

kõnnin, kõnnin üksi

mu jalad heidavad varje