Kommentaar: Parem pool muna kui tühi koor

Toomas Paaver, arhitekt

MERLE KARRO-KALBERG

Osalesid võistlusel „Linnahalli võimalikud tulevikud“. Kuigi su tööd ei premeeritud, on žürii selle kohta öelnud lühidalt: „Selge ja kokkuvõttev lähteülesanne, mida tuleks teha järgmiseks. Need võiksidki edasised sammud olla. “Oma ideekavandis ütled muuhulgas toredasti, et linnahallilt ei peakski ootama rahalist tulu. Linnahalli peaks hoopis vaatama kui kvaliteetset avalikku ruumi, mis rikastab uuenevat mereäärset keskkonda, seda peaks käsitlema nagu parke, tänavaid, merd või ühiskondlikke hooneid. Mida linnahalli ja selle ümbrusega siis tegema peaks?

Mind käivitas sellest pisikesest võistlusest osa võtma avalikkuse ette asetatud must-valge valik: linnahall kas kaob või jääb. Juba selline ülesandepüstitus paistab kohatu. Näib, et linnahalli, selle ruumistruktuuri ja võimalusi ei mõisteta piisavalt isegi otsustajate ja ruumiloojate seas. Minus tärkas õhin välja öelda, et linnahallist ei peaks rääkima kui üksik­objektist, vaid järgmine samm oleks põhjalikumate lahenduste otsimine linnahalli sobitamiseks uude linnaruumi.

Lammutustuhin tuleks ühiskonna meelsusest pühkida ja sisendada usku teha julgelt ruumis muutusi. Linnahall tuleb ümbrusele mitmekülgset avada. Nii nõlvade, katuste, sisetänavate kui välisseinte avamise ja struktureerimisega peaks tekkima rohkelt rikkalikke võimalusi. Kui see kõik julgelt konstruktiivselt lahendada ja ka hästi visualiseerida, siis ehk muutuks linnahall väärtuseks ka paljude nende silmis, kes praegu tahaksid ta üldse maa pealt pühkida.

Linnahalli ei peaks vaatama kui muutumatut tervikteost. Ammugi ei peaks seda hindama välisilme põhjal. Sellise unikaalse ruumilise koosluse eri osi tuleb näha linnaruumi ja ajaloo kontekstis.

Minu esmakordne tutvus linnahalliga seostub pigem ümbruse, mitte hoonega. Tartlasest seiklejana sattusin siia 1994. aastal ja ronisin katusele. Mälestustes on linnahalli kõrval paremal suur betoonitehas ja katusel asuva väljaku all mitu manööverdavat kaubarongi. Linnahall on külgedelt suletud, sest algul asusid mõlemal pool kinnised tehased. Maapinnatasandi fassaad on nii tumm, sest sellele ei pidanudki hoone rajamise ajal ligi pääsema. See oli nii 2011. aastani, mil raudtee asemele rajati kultuurikilomeeter. Ainus tee linnahalli sissepääsudeni viis üle katuse. Nüüd on ümbrus muutumas linnaks ja sellega koos peab muutuma ka linnahall. Kui vaadata halli praegust seisu, siis peaaegu 400 meetri pikkune maht on tõepoolest esmapilgul kui takistus mereäärses linnaruumis, aga see koosneb juba algusest peale tinglikult võttes kolmest eri hoonest. Nende vahel on nõlva taha peidetud kaks teenindustänavat, mille vahel on peamine kaitset vääriv osa ehk suur saal. See kompleks on üsna linnakvartali mõõtu ning saab ühilduda kenasti tänapäevase linnastruktuuriga. Põhjapoolsele purskkaevudega osale ja lõunapoolse jäähalli asemele on asjakohane plaanida uusi ja maapinnal praegusest märksa paremini avanevaid ehitisi, mille juures mõistagi ei tohiks unustada ühendatud avalikke katuseid.

Hoone sisse peidetud tänavaid saab avada ja minu arvates tuleb ka kogu nõlvaga julgemini käituda, et sellest kujuneks inimlikum väliruumi osa. Keskse astmikpüramiidi nõlvad on küll osa väärtusest, aga nendega võiks ruumiliselt mängida ja sisse ka auke lõigata, mis muuhulgas tooks välja tänavad. Kujutlen lausa seda, et osa nõlvast ja konstruktsioonist võib kuidagi jääda uue tänavaruumi keskele, nii et vana kitsas teenindustänav ja väljapoole loodav uus tänavaosa moodustaksid huvitava koosluse. Kogu selline mitmetasandiline ruum tuleb uuesti luua.

Minu ilmapilti tekkis linnahall algselt Tiit Masso raamatust „100 ehitist“, kus autor räägib sellest inseneri pilguga. Ta toob esile 60 × 139 meetri suuruse vahetugedeta ruumi, mis ongi seesama suur saal. Seda kandev võimas konstruktsioon on mõistagi ka praegu olemas ja annab struktuurilise aluse ka kõigele uuele.

Linnahall on nii suur süsteem, et selle uued ja vanad osad vajavad kokku lausa mitut arhitektuurivõistlust, aga panen ette alustada praegu hoone väliruumiga sidumise võistlusest. Usun, et võistlustingimuste koostamise koostöö käigus ja pärast tulemuse tõlgendamisel oleks ka muinsuskaitse valmis paindlikult mõtlema. See võistlus ei peaks olema lihtsalt ideede pildumine nagu kõnealune, vaid läbitöötatud ülesandega realistlike ruumilahenduste otsimine koos võimalike kasutajate, muinsuskaitse, inseneride jt.

Kui tulla kasumlikkuse jutu juurde tagasi, siis selle ootuse võiks linn unustada. Linnahall on ajaloo kingitus ja olemuselt on see kulu. Eraarendus on ümberringi nagunii, Tallinnas on linna maid müüdud rohkem kui vaja. Tasakaalus ja igaühega arvestav kesklinn nõuab ka suuremaid ja väiksemaid avalikke sise- ja väliruume, kus saab äridest puhata. Linnahall koos vahetu ümbrusega on selline vaba maa, kus kõike ei peaks mõõtma rahas.

Kui leida ja visualiseerida värsked lahendused kogu väliruumile ja hooneosade avanemisele, siis tulevad ka uued mõtted kasutusvõimaluste kohta, kaovad Nõukogude ajaga seostuvad kinnisideed, saadakse aru, et olemasolev väärtustab ka uut ning et alati ei pea tormama.

Juba see väike võistlus näitab, et linnahall suudab käivitada ebastandardsemat ruumiloomet. Sellega saab jätkata praktilisemas vormis. Õnnestumise korral on see hea nii linnahallile kui ka kogu Eesti ruumiloomele.