Kas protoarhitektuur või nikerdatud mööblitükk?

SILLE PIHLAK

Arhitektuurimuuseumi esine installatsioon kõnetab ilu nautijat mitmel viisil, aga küsimuseks jääb, mil viisil puudutab installatsioon ehituskunsti.

Tallinna arhitektuuribiennaali installatsiooniprogrammi võistluse „Hütid ja elukeskkond“ võidutöö „Steampunk“ arhitektuurimuuseumi ees. Autorid Gwyllim Jahn, Cameron Newnham (Fologram, Austraalia), Soomeen Hahm Design ja Igor Pantic (Suurbritannia).

Neli aastat tagasi disainisime kolleegiga oma arhitektuuribüroos PART esimese omalaadse installatsiooni ja püstitasime selle arhitektuurimuuseumi ette künkale pealkirja all „Keha ehitus“.¹ Toonase n-ö pilootpaviljoni kohta saime puidutöösturitelt, inseneridelt, arhitektidelt, isegi linnavalitsuselt palju heakskiitvat vastukaja. Juba ammu ei oldud traditsioonilisele materjalile puidule linnas nähtavas kohas nii palju tähelepanu pööratud. Installatsioon innustas arhitekte, insenere ja puiduettevõtjaid koostööle ning näitas meie puidutööstuse võimekust ning tahet lõpetada võistlus selle nimel, kes püstitab odavaima hüti, ning alustada disainialast arutelu. Sellest alates oli selgeks saanud, et kõik osalised näevad paviljonis protoarhitektuuri ja käsitlevad seda kui hüppelava. Prototüüpimine ja sellest tulenevalt ka protoarhitektuur on kontseptsiooni või ehitusprotsessi katsetamiseks loodud esialgne proovitoode, mis omakorda on eksperimentaalse arhitektuuri üks lähtepunkt.

Hiljuti Eestit külastanud Austraalia arhitektuuriprofessor Roland Snooks on alati rõhutanud, et paviljonid on arhitektuuri prototüübid. Paviljon on osa suuremast ehituskultuurist. Paviljoniga uuritut ja läbi katsetatut saab hiljem hoone peal rakendada. Tuntuim paviljonide prototüüpija, 2015. aasta Pritzkeri auhinna laureaat Frei Otto on öelnud, et prototüüp on ehitusprotsessi edendamine, uurimine ja ehitamiseks ette valmistamine.²

2015. aasta paviljoniga „Keha ehitus“ pandi alus ka Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) osaks olevale installatsiooniprogrammile. Arhitektuurimuuseumi esisele platsile püstitatav installatsioon leitakse alati rahvusvahelise arhitektuurivõistlusega, millest on iga kord osa võtnud paarsada arhitekti üle ilma. Seekordne võistlus kandis pealkirja „Hütid ja elukeskkonnad“ ning kolmanda installatsioonina TABi installatsioonide seeriast on nüüd valmis ehitatud „Steam­punk“.

„Steampunkile“ on vorm antud liitreaalsuse prillide abil, kuumaurutamise tehnikas on saarepuu painutad 3D-mudeli järgi õigesse vormi, ehitusplatsil on tükid taas prillide abil kokku seatud. Paviljon asetati betoonvundamendile ja laudade kinnitamiseks kasutati terasliitmikke. Nii lõid arhitektid eksperimentaalse puitinstallatsiooni, mis oli tõukunud võistluse alghüti kui primitiivse elukeskkonna ideest. Hoolimata põnevast vormist ja veel põnevamast saamisloost on installatsiooni arhitektuuriliste taotluste ehk ruumiliste, sotsiaalsete, ökonoomsete (iga hoone hindamistala) tegurite kohta teada vähe. Iga projekti juures jäängi otsima selle arhitektuuriväärtust: kuidas kasutatud võtted ja kogemused ehituskunstis kasutusele võtta? Kas arhitektuur, mis vajab kiireid muudatusi, võidab sellest või on püstitatu vaid bussiootepaviljoni disain? „Steampunki“ autorid on ise tunnistanud, et paviljoni ehitusmeetod ja materjal ei ole ei suuremas mõõtkavas kasutatav ning paviljoni ehitus nõudis suures koguses tasuta tööjõudu. Alljärgnevalt panen kirja mõtted, mis mul „Steam­punki“ uurimispaviljoni ehituse ja avamise ajal tekkisid ning otsin vastust küsimusele, kas uurimispaviljoni mõte on olla prototüüp.

Käsitöömeister või arhitekt?

Teame varasemast, kuidas nii Lutheri vineeri- ja mööblivabrik kui ka Soome XX sajandi mõjukaim arhitekt Alvar Aalto otsisid viise vineeri kasutamiseks interjööris. Teame, et laevameistrid on katsetanud painutatud puiduga välitingimustes. Tundub, et seekordse paviljoni autorid võtsid tõsiselt mereäärse krundi kliimat (tuul ja niiskus) ning vajadust paviljoni muuseumi ees kaks aastat hoida. Seega vaadati laevameistrite poole. Põnevaks teeb spooni asemel puitlaua kasutamise tõsiasi, et tänu sellele ei pea kasutama aega nõudvat ja kulukat alusvormi, saab töötada ribidega (antud juhul sakki stantsitud metallribadega) ja nende külge kinnitada osaliselt eelpainutatud pinnaribad ehk kuumaurtöödeldud saarelauad. Vormi hoidvad roided ja neid kattev nahk on olnud ka alustala voolujoonelisele arhitektuurile, mille algusajaks seoses arvutitehnoloogia levikuga peetakse 1990. aastaid. Arhitektuuriajaloolane ja -kriitik Mario Carpo käsitles kunstiakadeemia teaduskonverentsi³ ettekandes digitaalse arhitektuuri algusaastaid ning rääkis splainarhitektuuri⁴ algusaegadest – Greg Lynni näiliselt vabavormilistest blobistlikust arhitektuurist kuni Frank Gehry Bilbao Guggenheimini välja. Nii Lynni teooria kui Gehry teostus panid aluse meetodile, millega n-ö nahk tõmmatakse konstruktsiooni peale ning nii saab kavandada ja ehitada pea igasugust vormi. Samasugusel meetodil on ehitatud ka näiteks Helsingis asuva Steven Halli projekteeritud Kiasma muuseumi hoone poolkaarjas kuju. Seega võib „Steampunkis“ näha arhitektuuris pea nelikümmend aastat viljeletud vabavormiliste hoonete ja laevaehitajate toore peitmata materjali eksponeerimise kombinatsiooni. Mainitud teaduskonverentsi kõige põnevamaks osaks osutus aga arhitektuuriajaloolaste Anton Piconi ja Mario Carpo arutelu sellest, mis on vahet käsitöömeistril ja arhitektil ehk ainulaadse objekti loojal ja hoone projekteerijal. Carpo arvates on suurim erinevus jooniste olemasolus ja nende tegemine eristab projekteerijat kunstnikust. Me ei eelda, et maali või nikerdatud puittooli valmistamiseks tehakse enne joonised, teose tähendus peitub lõpptulemuses, protsess nii tähtis ei ole. Objekti läbijoonistamine ja jooniste tegemine garanteerib, et loodu on taastoodetav ja „tõlgitav ka teise keelde“ (nüüdisajal CNC-masinad, 3D-printerid või robotid). Siinkohal „Steampunk“ jällegi üllatas, sest kunstniku visandit ehk 3D-mudelit joonisteks ei tehtud ning ehitusprotsessis ei kasutatud ühtegi haamrist intelligentsemat tööriista (mida meil tegelikult Eesti puidutööstuses hulgaliselt jagub). Selle asemel otsustati kasutada ebaproportsionaalselt suurt kogust inimtööjõudu.

Küll aga on ka näiteid ilma joonisteta ehitatud arhitektuuri suurteostest. Näiteks Filippo Brunelleschi Santa Maria basiilika Firenzes. Brunelleschi vastandus oma kaasaegsele, teisele tollasele tähtarhitektile Leon Battista Albertile. Alberti luges töö lõppenuks jooniseid üle andes, Brunelleschil töö aga alles ehitusplatsil algas. Nii mõtleski ta välja uued tööriistad (nt kraana) ning illustreeris oma mõtted töömeestele makettidel ja toimivatel prototüüpidel, mida pidevalt täiendati. Nii aitasid inimese mõõtkavas prototüübid veenda ja ehitada tolle aja suurimat, 114 meetri kõrgust kuplit. Huvitav oleks ette kujutada, milline on „Steampunk“ saja meetri kõrgusena …

Uus haamer või uus ruum?

Meedias ilmunud pealkirjad, nagu „Arhitektuurimuuseumi ette kerkib liitreaalsuse keskkonnas ehitatud puidust paviljon“,⁵ „Ulmeline ehitis kerkib tulevikutehnoloogia abil“,⁶ „Tallinn saab liitreaalsuse keskkonnas ehitatud paviljoni“,⁷ on vaid mõned näited, et selleaastane paviljon on tabanud naelapea pihta ning näidanud, et tehnoloogia on tööriist, mis tõmbab tähelepanu niikuinii. Meenub, kuidas oleme pea viimased kakskümmend aastat kuulnud eksperimentaalsete arhitektuuriülikoolide ettekuulutust, et oranž Kuka robot mõjutab ehituskultuuri ja sellest tulenevalt ka arhitektuuri ja ruumi ennast. Julgen väita, et ettekuulutus ei ole siiani täide läinud ja tegelikult on innovatsiooni esirinnas ülikoolid, kus tehakse koostööd ehitussektori, materjalitootjate ja inseneribüroodega. Seega ei tahaks ennustada, et liitreaalsusprillid on tehnoloogia, mille abil kujundatakse tulevikuruum.

Küll aga, nagu iga uus tööriist, on robotid toonud lähemale materjali, millega need töötavad. Materiaalsus ja materjali uurimine on saanud disainiprotsessi osaks, materjal on taas muutumas oluliseks ruumielemendiks. Ehk just materjal kui oluline loometöö lähtepunkt asub meie ruumi taas muutma?

Prestiiži küsimus

Tallinna arhitektuuribiennaali sümpoosionil puudutas Lõuna-California arhitektuuriülikooli õppejõud Elena Manferdini paviljonide vajalikkust üldisemalt. Kas arhitektuur vajab uurimuspaviljone ja proto­tüüpimist, kui paviljonid ei vaja arhitektuuri? Kui paviljonid pole katselavad, siis mis on kasu on arhitektuuril paviljonidest, kui need muutuvad asjaks iseeneses?

Paviljon kui rohke tasuta tööjõu kulul püstitatav ja peamiselt tudengi pärusmaaks jääv ettevõtmine peaks pakkuma enamat kui silmailu. Arhitektuur ei pea olema valdkond, kus initsiatiivi ja tasuta töö tegemisega saab luua ja ennast teostada. Juba ülikoolis ennast nii kliendi, arendaja, arhitekti kui ka ehitajana ettekujutamine on küll õpetlik kogemus, aga teeb muret, kui jõuame staadiumi, kus doktorandid (kolmest „Steampunki“ autorist kaks) või juba tegutsevad profid panustavad paviljoni oma aega ning esindatava asutuse ja ka isiklikku raha. Antud juhul tähendab see kaheteistkümnekesi kaks kuud, kuus päeva nädalas, kümme tundi päevas tuult ja vihma trotsides ehitamist. Paviljoni püstitamiseks püüti ehitada varjualust, aga kuna ka see oli eksperiment, siis tuli tõdeda ebaõnnestumist, sest kuppel vandus tuulele alla. Arutasime teose autoritega palju, kuidas on võimalik, et nende töö ületas paviljoni ehitamiseks mõeldud eelarve mitu korda, hoolimata sellest, et neil olid kaks kuud tasuta abiks sõbrad ja vabatahtlikud, rääkimata arhitektide enda tasustamata tööst, iga autor pani omalt poolt paviljoni ehitamisse pea viiekohalise summa. Endale põhjendati seda õigustusega, et tegu on PR-kuluga. Seda see ka kindlasti on. Kui aga paviljonide ehitusest saabki omaenda rahakotist toetatav tegevus, mida arusaadavalt saavad lubada vaid vähesed alustavad arhitektid, siis mis on selle biennaali raames toimuva paviljonivõistluse mõte?

Arhitektuuriliselt tasemelt on TAB oma installatsioonivõistlusega jõudnud New Yorgi moodsa kunsti muuseumi MoMa PS1 noorte arhitektide võistluse ja ka ülikoolide kureeritavate uurimuspaviljonidega pea samale pulgale, kuid meie paviljoni ehitamise eelarve on kümme korda väiksem. Nii vägevate tööde kõrval loodan näha ka pädevamat žüriid, kes oskab hinnata paviljoni prototüüpimise potentsiaali, kohalike puiduettevõtjatega koostöö võimalikkust ja eelarvesse mahtumist. Tallinna paviljonid võiksid olla protoarhitektuur, mitte nikerdatud mööblitükk.

1 Autorid Siim Tuksam ja Sille Pihlak

2 Natalia Yunis, Frei Otto and the Importance of Experimentation in Architecture. – Archdaily, 18. III 2015.

3 Konverents „Ruum ja digireaalsus“ toimus 10. IX 2019.

4 Mõiste splain tähendab painduvaid spiraalseid seadmeid, mida laevaehitajad ja joonestajad kasutavad siledate kujundite saamiseks.

5 ERRi Kultuuriportaali galerii ja video. – 31. VII 2019.

6 Uwe Gnadenteich, Ulmeline ehitis kerkib tulevikutehnoloogia abil. – Postimees 1. IX 2019.

7 Indrek Kald, Tallinn saab liitreaalsuse keskkonnas ehitatud paviljoni. – ITuudised.ee, 31. VII 2019.