Kas häbitunne päästab maailma?

Jarmo Kauge: „Mure elukeskkonna tervise pärast on kõigest tagajärg. Praegune tulekahju vajab muidugi kustutamist, aga edasi tuleb tõsiselt tegeleda tuleohutusega.“

MERLE KARRO-KALBERG

Vaatamata sellele et igasuguse ruumi kavandamine on tuleviku disainimine, ei ole arhitektuurivaldkonnas päriselt tulevikku vaadates mõtiskletud juba pikka aega. Viimati 2014 arhitektide liidu aastanäitusel „Mängiv inimene. Kaheksa visiooni lasteaedade arhitektuurist” (kuraatorid Kadri Klementi ja Karin Tõugu). Kaua ei ole küsitud, millist maja peagi üldse vajatakse. Nüüd on arhitektuurimuuseumis võimalus tutvuda 16 visiooniga selle kohta, kuidas tagada ruumi abil ilusam ja turvalisem tulevik planeedil Maa. Näituse „Majad, mida me vajame“ kuraator Jarmo Kauge räägib, millistele küsimustele on näitusel vastuseid otsitud.

Räägi alustuseks näituse taustast. Millise lähteülesande osalejatele püstitasid ja miks?

Jarmo Kauge: Näituse idee vormus möödunud aastal, mis läheb ajalukku kui üks jubedamaid perioode inimkonna lähiajaloos. Esiteks oli 2020 kõige kuumem mõõdetud aasta: seda näitlikustasid ilmekalt hiidpõlengud Austraalias ja USA läänerannikul. Toimusid massilised meeleavaldused elementaarsete inimõiguste ja rahumeelse ühiskonna eest. Jätkus 16 (!) sõda, igaüks tuhandete inimohvritega vaid 2020. aasta vältel. Viirusest rääkimata. Kogu maailma toimimine oli halvatud, kusjuures tõenäoline näib, et viirus lekkis labaselt laborist. Peale selle enneolematu matsism kogu maailma poliitmaastikel … Praegu tundub kõik justkui veidi parem, kuid pigem on see näiline rahulikum periood enne järjekordseid suuri ebameeldivusi.

Osalejatele saadetud lähteülesanne põhines tumedatel hetkeemotsioonidel, aga ka paljudel tulevikuspekulatsioonidel, mille järgi on inimkond kindlal allakäigukursil. Peale põhilise ohuallika ehk kliimasoojenemise oli lähteülesandes kirjeldatud potentsiaalseid kataklüsmilisi ohte nagu inimkonna ülikiire kasv – juba mõnekümne aasta pärast on meid tõenäoliselt üle kümne miljardi – ja meie koduplaneedi võimetus sellist inimhulka ülal pidada, mõni uus ja hullem viiruselaine, pead tõstev autokraatia (olgu jutt riigipeadest või hiidkorporatsioonidest), tuumajõuga hullud riikide eesotsas, potentsiaalne oht kosmosest (asteroid või miks ka mitte tulnukad) ja – nii ulmeliselt kui see ka ei kõla – tehnoloogiline singulaarsus ehk varem või hiljem saabuv hetk, mil iga päevaga gasellihüppeid tegev tehisintellekt saavutab inimese ees tagasipöördumatu intellektuaalse edumaa.

Sellistele teemadele mõtlemine ei mõju vaimsele tervisele hästi, aga aitab mingid perspektiivid – vähemalt individuaalses plaanis – paika loksutada. Esitasin osalejatele rodu küsimusi, millele olen ise püüdnud oma mõtterännakutel vastuseid leida. Näiteks, kas jäämegi masohhistlikult pealt vaatama, kui sügavale düstoopiakoopasse suudame enne maailmalõppu jõuda? Kui laseme asjadel omasoodu kulgeda, siis kui kiiresti jõuaksime džungliseaduse kehtestamiseni? Kas võtaksime seda paratamatusena ja peaksime kiirelt pidama mõned dekadentlikud lõpufestivalid? Püstitama endale õlale patsutavalt või kibenukralt üha uusi monumente ja memoriaale? Või peaksime siiski püüdlema üleliigilise valgustatuse poole? Kuidas? Kas meil üldse jätkub aega, jõudlust ja tahet praegust kurssi kategooriliselt muuta? Või kolime järgmisele planeedile ja proovime uuesti? Ja siis jälle? Nagu mingid intergalaktilised rändtirtsud. Lootsin, et mitmekülgselt haritud, laia silmaringiga ning igapäevaselt meie tulevase ruumi üle mõtisklevad arhitektid aitavad neil teemadel kaasa mõelda ja kui mitte ammendavaid, siis vähemalt lohutavat või meelelahutuslikku laadi vastuseid anda.

Täie arusaamise juures, et komplekssetele probleemidele pole võluvitsa moodi üheseid lahendusi, palusin neile küsimustele mõelda ühe maja raames. Ülesanne oli niisiis projekteerida tinglikult öeldes maja, võtta arvesse kõike eelnevat ning rakendada selleks täit fantaasiat, kui tahes sinisilmset, küünilist, humoorikat või asjalikku. Maja eesmärk on suunata inimkonna edasist käekäiku arvestataval määral, aidata meil ilma pidevalt paisuva ohuta oma koduplaneedil rahulikult edasi elada.

Tundub, et väga paljud osalejad on majadest üle ja mööda vaadanud. Pigem on üldisemalt käsitletud vajalikke keskkondi. Kas maja kui arhitektuuriobjekt on oma aja ära elanud ja liiga kitsas meedium, milles tuleviku üle mõelda?

See oli ootuspärane. Näituse formaat vajas laiale publikule mõistetavaid projekte ning tundus õige piirduda efektsetel joonistustel ja makettidel esitatud majadega, mitte millegi laialivalguvaga nagu hunnik pateetilist infot. Küll aga jätsin lähteülesandes „maja“ defineerimata: see võis tähendada mida tahes, pükstest tehisplaneedini. Kuraatorina oli natuke tüütu, kui saabus järjekordne töö, mille saatetekst algas sõnadega: „Ahhaa, aga äkki me ei vajagi maja, vaid …“, kuid näituse tervikut silmas pidades on see ainult hea, sest tulemus katab palju rohkem teemasid, kui algul ootasin. Kerge muigega tuleb tõdeda, et esialgne ettekujutus näitusest oli kui Wunderkammer, kus postamentidel seisavad 16 hullumeelse maja maketti Isaac Asimovi, Ayn Randi, Stanislaw Lemi, Philip K. Dicki või Douglas Adamsi laadis fantastiliste saatetekstidega. Koostasin osalejatele lausa referentside kausta, kuhu kogusin arhitektuuriajaloost terve hulga fantastilisi ja täielikult spekulatiivseid tulevikumajade projekte.

Sestap on mul eriti hea meel, et näitusele esitati siiski ka n-ö vana kooli fantaasiaprojekte. Üks mu lemmikuid nii temaatiliselt, läbitöötatuse astmelt kui ka huumorimeele mõttes on Raoul Kurvitza projekt „Nemohaus“. See on kõikvõimalikele maastikele mõeldud Jules Verne’i ja „Mad Maxi“ vaimus liikurmaja, kus segunevad tänapäevane kõrgtehnoloogiliste mikromajade trend ja potentsiaalne tulevik, kus puhas vesi ja elav taim on väärtuslikumad kui kuld. See on hõrk õudussatiir düstoopse teadusfantastika võtmes.

Sama totaalselt, kuid siiramas võtmes on lahendatud Margit Mutso ja Inke-Brett Eeki projekt „Tüvimaja“ – tõeline sotsialistlik utoopia selle parimas tähenduses. Tegu on autonoomse kogukondliku megastruktuuriga, millele on külge poogitud elamisühikud. Sellega seoses meenub Ebenezer Howardi kuulus aedlinnaprojekt, mille puhul oli samamoodi püütud ülekäte läinud maailmas ühe ropsuga võimalikult palju head korda saata.

Mis puutub majadesse kui kitsasse meediumisse, siis, tõepoolest, maja kui arhitektuuriobjekti näikse peetavat suurte ideede kandjana veidi jõuetuks. Näitusel ongi vaid üks klassikaline maja: arhitektuuri­praksise PART loodud kaheksakorruseline tüüphoone „sLender“, mille põhilised hüved on taastuva ressursi ehk puidu kasutamine ja moodulitel põhinev ehitussüsteem.

Pigem on probleemidele lähenetud suurte süsteemide häkkimisena või mõnel juhul ka satiiri ja parodeerimise kaudu. Suurte süsteemide delikaatse muukimisega on tegelenud näiteks Laura Linsi ja Roland Reemaa projektis „Veepuhastusjaama allegooria“, mis on minu arvates kogu näituse üks esituslikult hõrgumaid ja samal ajal sisu poolest mõjuvõimsamaid töid. On sobilik, et nad esitavad oma ideid altaril. Nende poeetiline ja kristallselge sõnum uuest korrast on kui katekismus. Kusjuures, huvitaval kombel esitab mitu osalejat oma ideid mingit sorti religioossuse kaudu.

Kui küsimuse juurde tagasi tulla, siis jah, mulle tundub, et majad on muutumas arhitektuuri ripatsiks ja tulevikuarhitektuuri olulisemad rollid on majade­välised ja -vahelised, infrastruktuur ja süsteemid, pigem olemasoleva füüsilise ruumi lahti harutamine kui uue substantsi loomine.

Nagu ülesande püstitus eeldas, siis on näituse läbiva joonena näha muret elukeskkonna tervise pärast. Pandeemia, sõjad ja kliimamuutused painavad ja pakuvad loomeainet ka mujal, mitte ainult ruumis. Kas on veel teemasid ja trende, mis on iseomased just arhitektuurile ja selle võimele maailma laialt vaadata?

Mure elukeskkonna tervise pärast võib paista läbiva joonena, kuid see on kõigest tagajärg. Praegune tulekahju vajab muidugi kustutamist, aga edasi tuleb tõsiselt tegeleda tuleohutusega. Kust tulekahju alguse sai ja miks? Kuidas seda edaspidi vältida? Mul on tohutult hea meel, et peale kasvab põlvkond, kelle meelest on normaalne esitada väga valusaid küsimusi ja rääkida valehäbita probleemidest, ma mõtlen suurtest probleemidest. Millegipärast näib, et siiani on suurte probleemide teadustajad viisakalt ära kuulatud ja jutule kaasagi noogutatud, olgu tegu näiliselt kaastundliku miljardäri või superstaar-teadlasega, kuid siis ikka asju vanaviisi edasi aetud. Peale tulevatele põlvkondadele on suured probleemid igapäevased, sest selline on neile pärandatud maailm. Mõelge, me elame ülerahvastatud, ülekuumenevas ja prügi täis maailmas, kus noori – vaevu iseseisvalt mõtlema hakanud isikuid – surutakse sunniviisiliselt sõjaväkke või hullemal juhul otse sõtta, sest nende vanemad ja vanavanemad pole suutnud oma mõttetuid tülisid tsiviliseeritud kombel ära lahendada. Ja ise peame end intelligentseks liigiks.

Näitusel on mitu sellist julgelt suurtele probleemidele osutavat projekti, näiteks Johanna Jõekalda ja Artur Staškevitši töö „Uued võrdsuse vormid“, kus on tegeletud keskkonnarassismiga. Nad ilmestavad Tallinna lähedal asuva Maardu mikrorajooni n-ö vigase linnaruumi näitel, kuidas eri sotsiaalse stardipositsiooniga inimeste võimalus oma keskkonna arengus kaasa rääkida on täiesti isesugune. Meenutan siinkohal, et Tallinn on Euroopa kõige kiiremini segregeeruv linn, seda just kehvade planeeringuotsuste tõttu. Planeerimisprotsess peab algama inimmõõtmest ja pakkuma teadlikke valikuid, mitte olema linnulennuvaates ja detailideni läbimõtlemata, nagu planeeritakse paraku ülisuurt osa meie ruumi.

Mis puutub trendidesse, siis minu silmis ainsad pikka iga väärivad trendid on taaskasutus ja ehitamine taastuvatest ressurssidest. Ütlen seda metsaarmastajana valuga südames, aga see on juba teine teema. 10–15 aastat tagasi oleksin täie enesestmõistetavusega eeldanud, et 2021. aastal võimutseb Eestis kõrgekvaliteediline puitarhitektuur. Ometi pole see nii: betoonitehased huugavad nagu ei kunagi varem ja puitarhitektuurist saab rääkida peaaegu ainult eramajade sfääris. Samal ajal viiakse metsad välisturgudele või pressitakse pelletiteks. Midagi on nagu nihu. Ma ei tea, kus, millal ja missuguseid vigu on tehtud või otsuseid tegemata jäetud, et veel 2021. aastal saab spekulatiivsete tulevikumajade näitusel täieõiguslikult eksponeerida suhteliselt tavalist puitarhitektuuri näidet, ilma et see mõjuks anakronistlikult. Minu arust on selline asjade käik imelik.

Üldiselt on perifeerias trendidest rääkida natuke naljakas. Mulle pakub lollakat lõbu mõelda, et Tallinna sadamat ja Ülemiste raudteejaama projekteerib kadunud Zaha Hadidi arhitektuuribüroo, mis 20 aastat tagasi oli läänemaailmas päris trendikas. Tänapäeval on nad eriti popid Hiinas. Hea küll, nende pisemad paviljonid ja kunstimuuseumide aatriumid on täitsa lahedad, aga lasta sellistel formalistidel planeerida Tallinna terveid kvartaleid on eetiliselt tagurlik ja linnaruumiliselt jõhker.

Minu mure enda elukeskkonna pärast väheneks kohe hoobilt, kui iga Tallinna krundiomanik ja linnaametnik oleks mõttega läbi lugenud oma haldusala karuaabitsa, Jan Gehli „Linnad inimestele“. Vot siit võiks sündida järgmine suur ja põhjalik trend. Aga ma ei leia, et tallinlased peaks enam kannatama. Selle raamatu loeb läbi paari õhtuga. Ja muutused võiksid alata juba ülehomme. Mida me ootame? Et enne kõik maailma ümbersõidud ja läbimurded valmis saaksid?

Hiljuti Tarkovski „Solarist“ üle vaadates jäi mind kummitama seal kõlanud mõte: häbitunne päästab maailma. Võib-olla nii ongi? Ühest küljest sisendab see lootust, teisalt sisaldub ses perspektiivis sõnulseletamatu ja kohutav raskus: tahaks, et maailm saaks päästetud ikka enne kõikehõlmavat häbitunnet. Oleks hea, kui polekski põhjust inimeseks olemise häbi tunda, aga siis oleks juba tegu puhtakujulise utoopiaga ja ega seegi poleks tore.

Mis järeldused oled teinud näitusest arhitektuuri hetkeseisu kohta enda kui kuraatori ja arhitektuuriuurija jaoks?

Ma pole kindel, kas näitusest saab teha kõikehõlmavaid järeldusi arhitektuuri hetkeseisu kohta. Pigem individuaalsete autorite ja laiemalt ajavaimu kohta, mis tundub olevat sama killustunud kui kogu ühiskond. Näituse projektid väljendavad iha mõrandada olemasolevaid süsteeme, võitlust ebavõrdsuse vastu, looduslapselikku soovi olla ja luua võimalikult säästlikult, nomaadlust ja endassetõmbumist, urbanistlikke kogukonnaunelmaid, elutervet eneseparoodiat ja peent satiiri. Või … kirjeldabki see loetelu vähemalt tänapäeva Eesti arhitektuuri paremikku? Kui otsida kõigist näitusel osalevatest projektidest ühist joont, siis on see kohatiste reservatsioonidega „Üks kõigi, kõik ühe eest!“.

Minu lõppjäreldus näitusest on, et lootust on, nii Maal kui ka Eesti arhitektuuril, aga enne tuleb jõhkralt eest ära lükata kõrgetel toolidel istuvad gerondid, kelle sõnavaras domineerivad fraasid nagu „Ei saa“ ja „Pole võimalik“, ning kõik arhitektid, kes joonistavad silmagi pilgutamata suurte klaas- ja tummseintega tänavaruumi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht