Kaduv ehituskunst

Sada aastat tagasi oli arhitektide liit klubiline ettevõtmine: vesteldi kaunitest kunstidest ja muust, käidi koos akvarellimas ja peeti pidusid. Praegu tullakse kokku aastakoosoleku vaheajaks.

IKE VOLKOV

Kunagi nimetati arhitektuuri ehituskunstiks. Arhitekt oli looja ehk kunstnik isegi kolhoosikorra ajal, näiteks EKE Projekt oli firmamärk, mida tunti superstaaride järgi. Oli veel võimas Mart Port. Oli osav ja tark olupoliitik Dmitri Bruns. Oli veel, keda teati.

Kena oli äsja vaadata arhitekt Avo-Himm Looveere mälestusnäitust Esna galeriis, projektid seinal olid samuti kunstiteosed maalide ja jooniste kõrval. Toomas Reinu teatakse praegu rohkem kuulsa akvarellistina, Leo Lapinit filmitähe, kirjaniku ja laia profiiliga kunstnikuna. Ajad on muutunud, aga sõpradega võõrasse linna sattudes seisatavad kaaslased kui üks mees uhke objekti ees, olgu see sild, maja või park. Tuntakse ära. Osatakse imetleda.

Praegu on arhitektuur kombinaadistunud samuti nagu Nõukogude ajal, autor lahustunud suures kollektiivis, teda ei teadvustata – ta pole tähtis. Arhitektid ise aga võõranduvad ka oma liidust, mille sada aastat tagasi asutasid härrasmehed, kes vestlesid kaunitest kunstidest ja muust, käisid koos akvarellimas ja pidasid pidusid. Oli selline klubiline olemine. Tänapäeval on väljakutseid palju, tegemisi erinevaid …

Nõukogude ajal oli tegemist üleliidulise organisatsiooni maineka all­üksusega, kus jaotati autoostulube, parteipileteid, sanatooriumi- ja turismi­tuusikuid, aukirju ja -märke. Korraldati ka projektide arutelusid, võeti sõna ühiskonnateemadel, selle perioodi lõpul osaleti ka vabadusliikumises: loome­liitude pleenumil, kogunemistel jms. Oli aktiivne aeg, mis päädis iseseisva Eesti arhitektide liidu taastamisega ja rahvuslike rakukeste asutamisega Rootsis ja Kanadas. Soomest saabus esialgu teavet ja tehnilist varustust.

Praegu tuleb arhitektide liidu aastakoosoleku vaheajaks, kui veini ja küpsist pakutakse, samuti inimesi kokku, aga sisuliselt töötab vaid eestseisus ja eraldi organisatsioonina arhitektuurikeskus. Enamik liidu liikmeid ei viitsi ringkirjugi lugeda. Osavamad taotlevad liidult toetusi harivaks ekskursiooniks väljamaale, mõni agaram näituseks või koolituseks. Arhitektuurivõistlustel pärjatud projektid küll laiades massides sageli mõistmist ei leia ja riigihankega ehitamise korral need teinekord lausa ebaõnnestuvad.

On kena, et konkursiobjektiks on olnud ka sild ja elektripost, see teeb rõõmu. Keskkond on ju üks. On valminud mitmeid suurepäraseid ehitisi, autoritest eriti ei räägita ….

Vahel mõtlen, et mis see loomeliit siis õieti on … Arhitektid töötavad ju büroos, vabakutselisi ei teagi eriti. Peaks see moodustis olema ametiühingu moodi toetav ja ümberjaotav organisatsioon või erialane ideoloogiline keskus, suunanäitaja, protsesside mõjutaja? Praegune liit tundub olema kuskil vahepeal. Suur osa energiast kulub kulkast ja ministeeriumist raha kauplemisele, et kontorit üleval pidada. Mina oma naiivsuses arvasin ikka, et kui liikmed oma organisatsiooni vajalikuks ja tarvilikuks peavad, peetakse seda liikmemaksudega üleval ja lisaraha eraldatakse mujalt institutsioonidest vaid projektideks. Aga kontor tegutseb tublilt. EAL aitab korraldada arhitektuurivõistlusi, see on tänuväärne tegevus: nooremate loojate esilekerkimise võimalus, ideede platvorm. EAL avaldab arvamust ja osaleb jõudumööda seadusloomes, mis kulgeb tegelikult oma ettemääratud rada: ametnikud kuulavad ära, loevad läbi, noogutavad pead ega muuda midagi. Riigikogu komisjonis antakse selgituseks aega kolm minutit. Riiklik bürokraatia paisub aga aina kiiremini, seadused ja juhtnöörid lähevad järjest keerulisemaks, vastuolulisemaks. Juristide armee saab tööd, ametnikke tekib juurde, et jõuaks kontrollida ja menetleda, neile on vaja palka ja töökohta. Seega kerkivad uued kontorihooned. Sealt pudeneb inimesi asutustest pungunud harustruktuuridesse, igasugu nõukodadesse ja sihtasutustesse – ja jälle on uusi kontoreid ja ressursse vaja. Paberite virnad kasvavad, dubleerimine kogub tuure, aga ikka juhtub eksitusi, ei aita see bürokraatia uute n-ö külmlaojuhtumite tekke vastu. Hajutatud vastutus pole vastutus. Vastutustunde puudumist soositakse juba lasteaias, algkoolis: lapsed ei vastuta millegi eest, neid ei tohi karistada, vanemad ei vastuta, vaid süüdistavad, õpetajad rabelevad … Õigusi on palju, vastutus aga hajunud.

Olen pulbitsevast arhitektuurielust tükk aega eemal olnud, olen üldse nostalgilise meelelaadiga ja võpatan iga kord, kui ühendministeeriumi majast mööda satun minema. Ikka meenub vana, kvaliteetne, kunstiga kaunistatud plaanikomitee hoone.

Remontide ja juurdeehitustega, nendega kaasnenud materjalivaliku ja lihtsustamisega on rikutud mitu märgilist maja. Raine Karbi ja Toomas Reinu ehitised kaovad järjest igavikku, jäävad vaid joonised, mis on tegelikult samuti kunstiteosed. Maja valmimises on ju mitu etappi. Esimene on unenägu, kujutluspilt looja peas. Siis abitu pliiatsijoon, millest saab skits, pilt paberil, kunstiteos. Siis projekt. Siis tööjoonised, mille valmistavad juba teised. Siis maja ise, paljude kätepaaride sünnitis. Tuhanded ruutmeetrid. Ja ikka jääb mulle saladuseks, kuidas saab sündida monstrum nimega T1. Kuidas oli see võimalik? Ja kes on lagedate põldude majakarpide autorid? Ilmselt salastatuse apologeedid, salastatuse rinde eestvõitlejad …

Ei taha, et ehituskunst kaob, lahustub. Pole enam telesaateid, rubriike ajakirjanduses, ülevaateid ega selgitusi. On arhitektuurimuuseum, kus vapralt tutvustatakse, haritakse ja koolitatakse. Kolm kooli väljastavad arhitekte, lisaks toodetakse mujal hulgi planeerijaid-maakorraldajaid, kes kõik püüavad olla loojad. Keegi leiab töö mõnes kontoris tehnikuna. On eredaid erandeid, väga andekaid arhitekte, kes võistlusi võidavad ja oma büroosid laiendavad, aga personaalselt tunnustamata, teadvustamata jäävad nemadki. Ei küüni nad Uudo või Susanna tasemele, kelle muredest ja rõõmudest teab igaüks. Eetriaega nad ei pälvi. Ja nemad on kaduvväike osa tulijatest. Kohalikes omavalitsustes pole aga vajaliku haridusega ametnikke … Riigis sekeldatakse omavalitsusreformiga, liidetakse asulaid ja valdasid. Loodan, et kunagi vaadatakse üle ka pädevusvaldkonnad, et millega üks omavalitsusüksus peab tegelema, mis on nende töö sisu.

Ehk oleks kuskile vaja hoopis konsulente, nagu esimese vabariigi ajal, kes sõidavad kohale ja annavad erialast nõu. Igas külas pole tormilist ehitusbuumi, arhitekti polegi vaja. Praegu on ainuüksi ehitusvaldkond pihustunud eri ametkondade vahel. Pole selget struktuuri: kõik tegelevad palehigis millegagi, aga registrid ja tarkvara-arendused ei ühti, andmed ei jookse kokku. Eelnõusid menetletakse pretsedendipõhiselt, kuskil on mingi paberiga segadus või vaidlus ja kohe liidetakse järgmistele dokumentidele lõiguke, niisama, igaks juhuks. Ebavajalike tsitaatidega risustatakse seletuskirju, umbmääraste lausete ja väljavõtetega seadustest kindlustatakse seljatagune ja istekoht. Kahekümne aastaga on detailplaneeringu üheleheküljelisest seletuskirjast ja õhukesest jooniste kaustast saanud paksude köidete virn, ent selgusetuks jääb, mis on sisuliselt paranenud.

Seisatan raamaturiiuli ees. On hariv ja kosutav ikka ja jälle lugeda August Volbergi ja Edgar Kuusiku mõtisklusi ehituskunstist. See lohutab.

Ike Volkov on emeriitarhitekt ja oli aastatel 1988–1992 ning 2008–2009 EALi esimees.

„EAL 100!“ on rubriik, millega Sirp tähistab Eesti arhitektide liidu juubelit. Oktoobrikuu jooksul mõtisklevad arhitektuuri ja liidu käekäigu üle arhitektide liidu endised pealikud.